Wednesday, December 30, 2009

Tore talveaeg

mida oleme saanud siin nautida nyyd juba mitu paeva jarjest.
Mul onnestus ikkagi oma puhkus valja votta ja kolm paeva jarjest oleme iga paev kelgutamas kainud lastega, mis siin on suht harukordne detsembrikuus. Tana laks sulale ja saime ka lumememme tehtud. Mina olin vist kohati samapalju vaimustuses lumest ja talveroomudest kui Marleen.
Muidu ei ole ma mitte midagi asjalikku oma puhkusega teinud. Vaevu olen suutnud pesud masinasse panna ja valja votta ja suurema segaduse ara likvideerida, aga muidu olen olnud laisk mis laisk. Ja kohe monuga. Kuna mul autot ei olnud kuni tanaseni, siis ei olnud voimalust ka ohtuti kuhugi minna, ei joulujargsele shopingule ega ka mujale. Plaanis oli kyll lapsega minna ujuma, kunstimuuseumisse ja uisutama, kuid milleks, kui oues nii monus talv ja saab ka tasuta aega veeta.
Tana sain siis jah oma auto katte, saras nagu prillikivi, selline tunne oli, et sain uue auto. Parim joulukink, mis laks meile ka kopika maksma. Nyyd on mul kartus sees, et jalle midagi juhtub, soitsin ettevaatlikult, ma ei tea, mingi paranoia on sees, loodan, et laheb yle.
Kaisin viimast korda solaariumis tana, otsustasin, et aitab, pole motet maksta seda liikmemaksu, kui ma jouan sinna heal juhul paar korda kuus. Ja enda nahka korvetada. Lisaks ka nyyd muud pohjused, millest tapsemalt hiljem.
Joulud moodusid rahulikult ja toredasti pere ringis, kuid liigse soomise tahe all. Joululaupeval olime mehe oe juures, seekord oli meid vahe, mis oli ka vahelduseks hea. Mees oli ise tool, kuid mehe lapsed tulid ja saime neid ka yle pika aja naha. Poiss sai just 16a ja on vaga asjalik, kyll veelgi kaalus juurde votnud ( tal on mingi hormoonideprobleem vaiksest saadik ), kuid tundub, et tunneb ennast hasti. Tytar 14a oli enamuse ajast oma uue mobiili peal, see, millega saab nyyd tekstida mugavalt, tal pidi peika ka olema ja no eks sellega siis oli vaja suhelda, ainult itsitas iga asja peale, taielik puberteet.
Lapsed laulsid ilusti joululaule ja see aasta ei olnud kinkidega yle kuhjatud. Mina soin jah ennast nii kurguni tais, et ei saanud hingata ka lopuks ja ei soonud kuni jargmise paeva ohtuni, millal laksime tuttavate juurde jouludinnerile, kus jalle yle pingutasin. Ning laupaeval oli meie juures vaike istumine ja tegin syya, kyll kergelt ja mitte joulutoitu. Nii et kokkuvotte selle aastaga on, et olen juurde votnud umbes 10 poundi ( umbes 5 kg ) ja ykski pyksinoop kinni ei lahe. Taiesti masendav. See jouluaeg pani nyyd viimase pontsu. Nyydseks olen alla andnud, mottetu on joulude ajal oma soomist jalgida, kui igal pool, kuhu vaatad, vahib vastu toit ja kommid ja alkohol ja hea ja parem. Tana saime oma tellitud verivorstid katte ja lasime nendel hea maitsta. Minu mehe kaks vaieldamatult lemmiktoitu on verivorstid ja sylt. Kui Eestis elasime, siis soi ta neid aastaringselt voi millal iganes need myygil olid. Esimesest jaanuarist peaks meil mehega hakkama karm reziim. Eks nais.
See aasta ei olnud kokkuvotvalt hea aasta, mis siin ikka keerutada. Mu ema ei saanud viisapikendust ja pidi veebruarist lahkuma, mis oli eriti Marleenile raske. Siis ei saanud ta uut viisat ja nyyd ei teagi, millal jalle yksteist naeme. Plaan oli minul suvel Eestisse minna, kuid vagagi kaalun seda, kuna lihtsalt liiga kalliks laheks see lobu...
Too juures on meil olnud ka vaga pingeline aasta, suvel oli suur pauk koondamiste naol, nyyd onneks tundub, et asjad paranevad, kuid pingeline on ikkagi. See on see, kui tootad Ameerika moistes vaikses kompaniis ja tookohustused kasvavad yle pea. Kokkuvotvalt voib aga onnelik olla, et on tookoht.
Kodune elu on meil mehega muutumatu. See tahendab, et nagistame ( ehk siis vaidleme, et mitte keegi valesti ei tolgendaks) endiselt nii kuidas saame.
Samas on meil koostoo ja jagame ylesandeid ja veedame koos perega aega nii palju kui voimalik ja mis koige olulisem, millest olen aru saanud - ma saan oma mehe peale loota. Alati. Koiges.
Vahemalt siiani ja loodan, et see ka jatkub nii. Homme on meil neljas abieluaastapaev ja martsis taitub 8a kohtumisest. Oleme labi kainud tulest ja veest ja seda rohkem vaartustan ma seda, mis meil on ja et seda tasub hoida, mitte nii kergelt alla anda. Nagu mu mees on korduvalt ytelnud - me saame ainult teineteisele loota, mitte kellelegi teisele. Ja eks see nii ka ole. Muidugi on meil vedanud, sest meie molemi vanemad on meid toetanud vaga palju igas mottes ja toetavad ka edaspidi. Kuid taiskasvanud inimene peab ikkagi ise hakkama saama. Ma arvan, et minul oli see aasta taiskasvanuks saamise aasta, selles suhtes, et ma moistsin, et koik, mis ma olen teinud ja mis teen, on minu valik ja minu vastutus. Oli ka juba aeg, sest jargmine aasta tuleb uus number vanusele ette. Ka too juures olen saanud mitme vagagi vajaliku kogemuse ja oppetunni osaliseks.
Ehtsa eestlasena olin ma liiga tosine, rabelesin nagu hull ja veel karmilt aus ka. Pidin votma enda ja oma kaitumise pohjaliku vaatluse alla ja sain aru, et sellisena ma siia ei sobi ja kaevan vaid endale auku. Yleoo joudis mulle parale, et ainult idioot proovib siin elus labi saada ausalt.
Vaja on kavalust ja huumorit. Nyyd ma opingi olema libekeel ja seda, kuidas osadest enda tookohustustest sujuvalt teiste kaela maarida. Ning muidugi diplomaatia ehk suhtlemisoskus.
Selles vallas on mul veel pikk tee kaia aga ma edenen.
Ning koige viimasena olen ma peaaegu omandanud oskuse mitte pabistada nii palju. See on minu yks koige suurem viga yldse. Ma muretsen kohutavalt iga asja parast ja selle tottu olen tihti narviline ja ei suuda elust piisavalt roomu tunda. Ent ma ei soovi nii elada. Tahan olla vapram ja optimistlikum. Uude aastasse lahen ma usu ja lootusega, et see tuleb eelnevast veidi parem!!!
Koigile teistelegi ilusat aastavahetust ja head uut!!!

Thursday, December 17, 2009

Hullumeelne nadal

Ja meie elu laheb aina ponevamaks ja seiklusterohkemaks :)
Mulle ei meeldi esmaspaevad ja selle nadala esmaspaev oli minu vastu ylikarm.
Yks hullemaid paevi mu elus, peale selle paeva, kui mu vanaema suri.
Ma voin vist ennast varsti selgeltnagijaks tituleerida, sest ma nagin ( kartsin, aimasin ? ) seda koike ette. Et see ei ole hea mote jatta auto aeda soojenema hommikuti ja et yks paev paneb keegi selle pihta. Ja nii lakski. Kusjuures me just mehega arutasime, et peame jatma vaid autovotme ette ja uksed puldiga kinni. Aga ei, lootsime hea onne peale, mis meid alt vedas ja taiega. Mees oli just lainud last kooli viima ja ma veel sattisin ennast valmis, kui kuulen, et naabrite koerad agedalt hauguvad, tavaliselt ikka lahen vaatama, nagu harjumusest, kui nad vaga kovasti larmavad. Ja mis ma naen, keegi tagurdab mu autoga ja kui ma uksest valja tormasin, soitis ta mu nina alt labi ja oligi lainud. Esimene instinkt oli hakata karjuma ja autole jargi joosta, kuid kaugele sa sokkides ja t-sargis talvel ikka jouad. Tormasin tuppa ja valisin 911 ja karjusin neile nutuse haalega, et mu auto varastati ara, samal ajal helistasin mehele mobiilile.
Politsei tuli kohe, kuid tundus vaga uimane, minu reaktsioon oli, et miks kogu linna politsei minu autot ei otsi ja jalita :) Politsei arvas, et varsti on auto kaes tagasi, et keegi tahtis kuhugi soita ja kasutas juhust. Soitja oli noor musta nahavarviga naisterahvas.
Ja nii lakski. Kuid enne, kui sain politseist telefonikone jargmine varahommik, et mu auto on leitud, olin ennast ribadeks narveldanud ja mehega pool paeva mooda getourkaid tiirutanud ja meeleheitlikult mu autot otsinud. Koige hullem oli, et neil on mu votmed. Maja votmed vahetasime kohe ara. Kuid autolukkudega laheb rohkem aega. Nyyd ma nagu sytel, nii kui naabrite koerad haalitsevad, torman koeraga valja, koer on ka juba haires ja muudkui haugub.
Nii et jargmisest nadalast laheb mu auto remonti ( kuna oli ka paar kriipsu ja molki ) ja olen umbes nadal ilma autota. Eks mees peab mind viima ja tooma ja ohtuti olen koduarestis.
Amm lubas tulla ka linna lapsi vaatama, kuna neil koolivaheaeg, et ehk ta saab mind ka viia-tuua kui vaja. Loppkokkuvottes siis koik hasti, kuid imelik tunne on sees, kuid ehk teist korda enam nad nii naglad pole, samas siin voib teatud kontingendist koike uskuda.
Esmaspaev ja teisipaev ma toole ei saanud, kindlustusega paberimajandus on paras jamamine, onneks nyyd peaks koik korras olema. Meil jah kohe ei vea nende autodega see aasta, just tuli mehe auto parandusest ja nyyd mul see jama. Kuid ma olen onnelik ja vandusin, et kui oma auto katte saan, siis ei ole mul enam yhtegi soovi jouluvanale.
Eile laksin toole ja muidugi seal hullumaja, taiesti lolliks nad lainud see aasta, tahavad saada nii palju toodangut valja kui voimalik ja ma upun toosse, laud on lookas paberikuhjade all ja ladu tais tegemata tood... tana toesti tundsin, et mulle aitab, tahan olla ka koduperenaine ja kantseldada lapsi ja teha syya ja koristada. Yks paev ma vist lusika nurka viskan.
Plaan oli aasta viimane nadal vabaks votta, aga kus sa sellega, tundub, et jaab ara. Kahju.
Mees on tool koik pyhad, nii 24. dets kui 31. dets ja 1. jaanuar, nii et kuhugi minna me poleks saanud niikuinii. 25. dets on ta vaba, siis on siin suur pyha ja rohi ka ei kasva.
Meie oleme nagu alati 24-ndal detsembril mehe vanemate ja oega, siis saavad lapsed kinke ja siis veel 25-nda hommikul kohaliku kombe kohaselt ka. Eile just raakisime minu osakonna joulupeol, et me tahistame topelt pyhasid, nii Eesti omasid, kui kohalikke ja lapsed saavad kinke ka kaks korda. Homme on Marleenil koolis klassis joulupidu, tegime igayhele vaikese kommi-nanni kotikese, onneks neil ainult 16 last kokku klassis. Kuigi maksin raha yhele emale, kes kogu opetaja kingi jaoks ja siis lastele tegemiseks, siis tavaliselt jouludeks ja Sobrapaevaks teevad koik lapsed yksteisele ka vaiksed nannikotid, nii et Marleen saab alati hulga nanni. Nagu seda kommi veel vahe oleks. Marleen ei joua oma pakapikkude toodud komme ara syya, nii et tana jai vahele, ytlesin, et pakapikk vaatas, et sul veel eelnevad kommid soomata. Aga lapse vaimustus on kihvt vaadata, kuidas lapsele see on ikkagi nii ponev ja tuleb meelde enda lapsepolv, kus see jouludeaeg oli nii selline kuidagi onnis aeg. Selline muinasjutuline. Enam mul sellist tunnet ei ole, kuid tore on naha, et laps sellest roomu tunneb.
Ja joulupeod ei loppe meil veel, laupaeval on eestlaste joulupidu, kus siis saab ka jouluvanale salmi lugeda ja muidugi kingituse ja eestiparast joulutoitu syya. Vanema generatsiooni eestlased korraldavad seda, kuigi nad vist on tydinud, aga noorematele ka yle anda ei taha, neile see nagu auasi. Iga aasta pean ma aru andma, kes ma selline olen, miks siin olen jne. Aga no lapse parast peab minema.
Olen vasinud ja tahaksin puhata, eks nais, millal selleks voimalust on.

Friday, December 11, 2009

Jalle reede

ja ongi jalle jarjekordne nadal moodas, paevad lahevad lennates. Kell on 11 labi ohtul ja me joudsime ka lopuks koju. Laksin otse toolt toidupoodi, Marleen jai mehe oe juurde oepojaga mangima, nii et sain rahulikult ara kaia. Poodides on juba praegu taielik hullumaja, mul ka homme plaanis minna lastele kingid ara osta, Marleen laheb Joosuga maale vanaema-vanaisa juurde, see mul ainuke voimalus minna. Taiskasvanutele me ei tee kinke, seda otsustasime juba eelmine aasta omavahel. Igayks ostab ise endale, mis soovib. Minul on soovid juuksesirgendaja ja uus telefon. Eks nais, kas tulevad pakapikud voi pean ise ostma.
See nadal oli jalle kiire ja vasitav, eriti too juures. Meil pidi aasta lopp tulema rahulik, aga kus sa sellega, tood on nii, et tapab ja tuleb aina juurde. Iseenesest on see ju hea, arvestades praegust yldist olukorda. Too otsimine on raskem, kui tool kaimine, seda ma juba olen igalt poolt kuulnud.
Ilmad on olnud nagu pohjanabal, kolmapaeval oli siis see koige "ilusam" ilm, metsik tuul ja vihma ja jaa. Kylmakraadid ja kova tuul on siiani, homme vist lubab plusskraade.
Eile oli Marleeni joulukontsert koolis, nagu alati oli vaga tore, terve kool ( neil ainult mingi 200 opilast on koolis peale kokku ) st alates eelkoolist kuni 5-nda klassini oli kaasatud, esitati jouluteemaline naidend, vaiksemad olid nn taustalauljad. Marleen oli onneks esireas ja sain ta ilusti video peale. Tantsis ja laulis ja keksles seal agaralt, talle sobib selline asi. Neil on vorratu muusikaopetaja, kes suudab iga keskmise lapse panna vaga vahese ajaga laulma ja korraldab koik etendused ja esinemised. Paljudes voi isegi enamustest riiklikes koolides siin ei ole yldse muusikatunde voi kunstitunde, Marleeni koolis on need programmis vaga head. Marleenile tundub olevat ka vaike kunstianne, mis ilmselt mehepoolselt perelt parit, mehe isa, ode ja oetytar joonistavad koik vaga hasti.
Jain jah Marleenile jargi minnes muidugi mehe oe juurde lobisema ja tegime paar jooki, lisaks ei paasenud ka Scrabble mangust, mina jalle kaotasin nagu alati. Ei vea mul selles mangus yldse.
Homme on siis ohtul K synnipaeva tahistamine, pidime kogunema minu juures, kuna mul tyhi maja ja ma kesklinnale koige lahemal, plaanin teha kartulisalati, ohtul siis valjaminek. Ausalt oeldes tunnen viimasel ajal, et minust ei ole enam valjas kaijat. Kell 12-1 hiljemalt tahan ma magama minna ja jargmine paev olen taiesti rivist valjas, isegi kui pohmakat ei ole, aga kohe tunne on nagu oleks puuga pahe saanud ja ei jaksa midagi teha. Eks see lahenev 30 annab tunda. Aga noh vahest ju voib.

Monday, December 7, 2009

Esimene lumi




...et sulab alati, esimene lumi alati... meenusid Estri laulusonad. Ja ohtuks ta peaaegu lainud oligi, nagu piltide pealt voib naha.
Tanane hommik oli syrr, koigepealt nagin ma mingit imelikku und, mille lopus ma ei saanud aru, miks keegi seda alarmi maha ei vota, kuni lopuks taipasin, et see on minu telefoniaratus. Mees muidugi juba oli yleval ja torises, et pane see ykskord juba kinni. Ma panen alati aratuse 6-ks, kuid tavaliselt enne kella 6.45 voodist valja ei saa... Kell oli 6.24 ja motlesin, et kain WC-s ara ja siis poen veel sooja teki alla tagasi. Kuigi eriti ruumi ei olnud, sest yhele poole oli tekkinud koer ja teisele poole laps, lisaks kass pea kohal nurrumas ja syya noudmas. Laksin siis kassile syya panema ja kui koridori ukse lahti tegin, ei saanud ma aru, mis oues juhtunud on, tombasin kardina eest ja pidin pikali kukkuma. Maa oli valge.
Voodisse tagasi minekust ei tulnud midagi valja, hakkasin kiiresti tegutsema ja ajasin lapse yles ning kamandasin mehe autosid puhastama. Uudistest naitas, et koolidel on kyll kahetunnine hilinemine, kuid et kiirteed on lahti ja liiguvad.
Motlesin veel, et kas minna tavateega voi kiirteega, otsustasin siiski kiirtee kasuks, olin saanud 10 minutit soita, kui koik jarsku pidurdasid ja sinna ma jargnevaks 1,5 tunniks ka jain. Lyrpisin kaasa voetud kohvi ja siis kirusin ennast, sest pidin pyksi laskma. Panin siis raadio uudiste peale ja selgus, et ees tee kinni. Kuid lahima mahasoiduni oli jaanud siiski veel natuke maad ja seda paari miili ma seal siis tiksusin. Kui kiirteelt maha sain, ei teadnud ma muidugi, kuhu poole minna, onneks sobranna siiski juhendas telefoni teel ja joudsin onnelikult toole 2 tundi tavalisest hiljem. Aga noh paljudel vottis 3 tundi aega, nii et ma ei kurda.
Too juures oli nii kylm, hoiavad vist sooja pealt kokku, onneks mul on vaike puhur, mida endaga kaasas tassisin. Kell 4 tulin julmalt toolt ara, kuna ei teadnud, kui kaua voib minna koduteega. Onneks laks paremini. Marleen aga tundis lumest toelist roomu. Nad olid suurel vaheajal lumesoda oues manginud ja koju joudes mollas veel lumejaanustega aias. Siis motlesin, et nae, ei olegi see lumi nii kole asi, lapsel roomu kui palju. Lisaks oli neil koolis kainud St. Nicholas ehk siis kohalik pakapikk ja kommi toonud, nii et eriti vedas, kodus saab ju ka iga hommik.
Marleen oli kysinud koolist KOIGI kaest, kas neil ka kaib kodus pakapikk ja koik olid vastanud ei... ma ytlesin, et argu siis kehelgu teiste ees, et temal kaib.
Kommi ostmisega sai meil ka nalja, kaisime kahekesi toidupoes nadalavahetusel ja ma vaikselt siis poetasin asju oma kaekoti peale jope alla. Kuid yhed pallinatsud ta siiski avastas ja muidugi kohe rebis paki lahti. Kuid ohtul, kui ta magas, peitsin need teiste kommidega ara ja hommikul oli ta nii onnelik, et pakapikk toi natsu ja veel tema lemmikut.
Kohati on ikka raske nii suurte puhul seda jouluvanateemat veel saladuses hoida, ja ma ise ka motlen, et mis siin ikka lollitada, et jouluvana toob ja pakapikud, niikuinii yks paev saab teada. Samas endal oli kyll lapsena ponev ja tore ja ikka uskusin ka.
Joulushopingut mina keeldun veel tegemast, kuigi iga aasta ma jatan viimasele minutile ja siis kirun ennast. Siin on igal pool juba jouluallahindlused, nii et parem mitte yldse poodi minna.
Nadalavahetusel olime Marleeniga jalle kahekesi kodus, ei viitsinud kuhugi minna ega midagi teha, oli monus olla kodus soojas, kui oues nii kylm. Sorteerisin terve paeva vanu pilte, uskumatu ikka, kuidas aeg lendab. Leidsin pildi endast ja Marleenist 6a tagasi Marleeni esimestel jouludel, kui ta oli 6 kuune. Oli nii armas pisikene nukukene ja nyyd mul selline suur volask, kel juba kohati kahtlane eelpuberteet loob valja. Tahaks oelda lapsele, et ara kasva!!
Vahest motledki, et kas lapsel on raske emast lahti lasta voi vastupidi...
Eile tegime oma kalkuni siis lopuks ara ja kutsusime teised ka sooma, lapsed laksid lopuks nii ylemeelikuks, et ma pidin kurjemat haalt tegema ja Marleen solvus ja tihkus nutta tykk aega, parast teatas dramaatilise naoga, et tema tunneb, et ta ei ole part of our family. Ma hoidsin naeru tagasi ja ytlesin, et kle, sinu ymber see elu siin keerlebki. Mees pooritas silmi ja raputas pead, et naised ja nende draama.

Tuesday, December 1, 2009

Esimene detsember - pakapikud piiluvad!?!

Ongi kaes detsember, see joulukuu ja meil ka ilmad lopuks talvised. St muidugi ilma lumeta veel, kuigi juba lubab miskit see nadal. Tavaliselt suurt lund enne jaanuari-veebruari ei tule, loodetavasti jaab see talv yldse ara, kuna kaks viimast talve oleme lumevangis pidanud istuma paar paeva. Talvekumme siin teatavasti ei ole ja juba suurema vihmaga soidavad inimesed nagu esimest korda, vaikse ja lume ja jaaga tuleb kovasti aega varuda. Minu rekord on 1,5 tundi kojusoitu, tavaliselt votab 25 minutit.
Thanksgivingu pidustused on onnelikult seljataga, koik laks suht rahulikult ja ilusti. Neljapaeval olime siis mehe vanemate juures maal ja sai soodud ja joodud, kohati tuli juba joulutunne peale, kuna mehe ema oli teinud pasteeti, sylti ja hapukapsaid, lisaks minu mees seapraadi. Puudu jaid vaid verivorstid.
Tahan ise ka see aasta pasteeditegemise kasile votta, enda tehtud pasteet on ikka nii hea. Vein meil on nyyd ka valmis ja seda peaks moneks ajaks jaguma, vaga hea tuli valja see aasta, vaikselt degusteerin juba.
Reedel kaisime lastega kinos vaatamas filmi Christmas Carol ja pettusin kovasti, kai selline raha valja, taiesti mottetu. Pop-corn ja joogid maksavad vaata et sama palju kui piletid ise. Aga noh laps noudis kinno ja polnud ammu kainud, tavaliselt kaime vaatamas vaid neid filme, mida toesti oodanud.
Parast soime meie juures seaprae jaanuseid ja joime kuuma viskit teega ja likoori jaatisega, jubedad gurmaanid ikka. Ning nagu viimasel ajal meil soltuvuseks, tegime ka paar Scrabble-i mangu. Mehe oel on mingi antiikne, peaks endale tegema jouludeks kingi ja ostma moodsa, just telekas reklaamis. Aga mees juba teatas, et joulud see aasta jaavad ara. Meil palju kulutusi toesti olnud nyyd aasta lopus, just saime mehe auto parandusest katte ja yleeile oli mehe pojal 16a synnipaev, sai uue mobiili ja muidugi ei saanud ka tytart ilma jatta, nii see tanapaeva laste elu on. Mobiilid, lapakad, I-podid, Wii-d, Playstationid, Nintendod, autod ja mida koik veel.
Motlen, et meie ajal ei olnud midagi ja saime ka hakkama, olime ka onnelikud, ei surnud ara. Maletan, et ma unistasin musakeskusest ja kunagi seda ei saanud, kui lopuks ise toole laksin ja siis ostsin endale. Nyyd pole seda vajagi, muusikat saab kuulata ka arvutist voi raadiost. Minu laps veel onneks ei oska neid asju nouda, ainuke asi, mida ta soovib jouludeks, on Nintendo DS mang ja selle ta ka saab, kuna on olnud tubli. Kuigi eks midagi nipet-napet tuleb ikka veel juurde osta, tulemas on Indianapolise eestlaste joulupidu ja muidugi peavad emme-issi jouluvana mangima.
Ja hakkabki joulumoll pihta, igal pool on kaunistused yleval, kaasa arvatud meil. Ilus on ja vaikselt hakkab pyhadetunne peale tulema. Mulle meeldib istuda kyynlavalguses ja kuulata joulumuusikat, vaga rahustav. Tegelikult peaksidki ju joulud olema vaiksed ja rahulikud pyhad, tanapaeval kahjuks kaasneb sellega aga jube ostupaanika ja moll. Me yritame seda valtida. Kuigi ega paris ei paase, lapsel koolis kontsert tulemas, midagi vaja ka sobrannadele vaadata, mul too juures vaike pidu ja kinkide vahetamine. Onneks plaanis see aasta votta puhkus peale joule ja teha perega vaikene paaripaevane reisikene, eks nais, kas onnestub.

Monday, November 23, 2009

Elus - veel

Olen tegelikult juba mitu korda siia kirjutama hakanud, kuid iga kord pooleli jatnud.
Kogu aeg on tunne, et kipun kirjutama liiga isiklikest asjadest ja tunnetest...
Ning reageering minu eelmistele kirjutistele oli ysna age, ei kujutanud ette, et nii paljud seda loevad, just sugulased... ja kuna teatud inimesed tundsid ennast puudutatuna monest sonavotust, siis see nagu pani mulle mingi bloki peale moneks ajaks, et mida ja millest siis oieti kirjutada... enda kaitseks ja oigustuseks voin ainult nii palju oelda, et koik inimesed alati minu musta ja sarkastilist huumorit ei moista ja et ma ei moelnud kedagi solvata.
Nyyd on siis sellega yhel pool, sain sydame pealt ara.
Muidu on elu veerenud ikka oma igapaevast rada, vahepeale muidugi ka erinevaid yritusi, syndmusi, sealhulgas siis meie neiu esimesse klassi minek. Koolipaevad on siin pikad, kuid ta peab ysna hasti vastu, ainult vahetevahel tuleb ikka memmekus veel peale. Kuna ainuke laps, siis paratamatult harjunud emme nunnu olema ja eks vist ka nati ara hellitatud. Just tana vaidlesime jalle mehega, kuna ma leidsin, et ta on lapse vastu liiga karm. Samas ma ei saa midagi oelda, laps kaitub issiga kahekesi olles palju paremini kui minuga ja kuulab ilusti sona. Mees vaidab, et vaid minu juuresolekul tuleb tal kovemat haalt teha. Tydrukud on aga teadagi ornemad ja muidugi siis on pisar silmas.
See nadal on siis tulemas jarjekordne ameeriklaste yks suurimaid ja tahtsamaid perepyhasid - Thanksgiving ehk tanupyha, mis langeb alati novembrikuu viimasele neljapaevale. See on yks vaheseid paevi, kus toesti peaaegu koik poed ja putkad ja jaamad on kinni, koik on oma peredega ja syyakse traditsioonilist stuffed turkey-t ehk siis taidetud kalkunit. Meie kalkun tuleb minu too juurest, president isiklikult jagab katte. See aasta jaab meil kokkamise vaev ara, oleme kutsutud mehe vanemate poole, kus yhtlasi tahistame mehe isa 65a juubelit. Eelmine aasta korraldasime meie juures ja oli tore, sest kohal oli eestlasi nii Eestist ( kaasa arvatud mu ema ) kui ka mujalt Ameerikast. Paev parast Tanupyha aga lahevad inimesed lolliks, siis toimub aasta yks vagevamaid osturallisid ja allahindlusi. Paljud poed avatakse juba kell 4-5hommikul ja paljud ka lahevad siis poode ryndama. Mind ei saa mingi vagi nii vara voodist valja, eriti kui on eelmine paev pidutsetud.
Meil on homme tool vaike pitch-in louna, ehk siis igayks toob midagi ja kolmapaeval on Marleeni klassis yhine louna ja yhtlasi on neil ette valmistatud vaike etendus.
Ning ega siis polegi palju jaanud, kui juba joulud. Marleen juba laulis mulle tana katkendeid nende joulukontserdilauludest, kuidas Jesus was born in Bethlem and so on.
Kohaliku kombe kohaselt pannakse kuusk ja joulukaunistused yles paev parast Tanupyha ja voetakse maha kohe peale joule. Meie tavaliselt paneme millalgi detsembris ja hoiame ikka eestlaste kombe kohaselt seitsme kuninga paevani. Joulutuled on meil veel eelmisest talvest yleval, nii et sellega on muretu.
Oi jah, nyyd pean kyll endal silmad peast habenema, kell on 11 ohtul ja ma joon veini ja soon pizzat...nii palju siis minu vagevast tervisliku eluviisi programmist, mida terve eelmine nadal ellu viisin. Tulin jube tuhin peale ja vihtusin trenni teha ja dieeditada, nii et lihased haiged ja koht korises. Kuid ausalt oelda, suht mottetu votta ette selliseid asju enne suuri pyhasid. Uuest aastast uue hooga :)

Wednesday, October 28, 2009

Avaldamata teosed - 23. nov 2009

... ja täiesti olemas.
Vahepeal tuli sisse paus. Lisaks oli kiire. Kolmandaks see ja too.
Tegelikult kui päris aus olla, võtsin lihtsalt nii öelda aja maha. Ja mõtlesin elu üle järgi.
Vahepeal on elu kulgenud suuremate muutusteta, vähemalt väliselt, kuid sisemiselt olen suurte muutuste teel. Mis on vägagi tervitatav, kuid samas ka hirmutav.
Päris kole on avastada üks päev, et noorus on läbi. Rääkigu minust vanemad inimesed mida tahes, kuid kui lähened kolmekümnendatele, siis ei saa enam öelda, et oled noor.
Ok, pole ka vana. Täpselt paras siis või. Mu ema väidab, et on õnnelikum kui kunagi varem ja tunneb ennast väga nooruslikuna, kuigi pool sajandit ja natuke peale juba elatud. Siis kõik need lõputud jutud, et 40a elu alles algab. Või 50a. Võib-olla tõesti, et selles vanuses on lapsed suured ja saab lõpuks pühenduda iseendale.
Mul on vist mingi kriisiperiood hetkel, ma ei tea, kas sellest, et üks aastakümme saab varsti läbi ja nagu oleks elus mingi murdepunkt. Mingi hääl mu sees ütleb, et pean midagi tegema, muutma ja kohe, muidu pärast on hilja. Nagu mingi paanikaosakond oleks. Kunagi ammu-ammu mõtlesin, et 30a on nii palju aega ja selle aja peale on mul kindlasti oma kodu, kaks last, korralik haridus ja töökoht. Kõik, mis mul on ette näidata on üks laps. Mida pean ka tõesti oma elu seni kõige suuremaks saavutuseks.
Kuigi ma pole kaugeltki musterema ja pole mu laps mingi imelaps. Ja avastasingi, et minu elu on keerelnud viimased 6a mu lapse ümber. Mis on iseenesest tore, kuid olen unustanud iseenda. Võtsin lapse kasvatamist kogu ihu ja hingega ülitõsiselt ja arvasin, et rohkemaks pole ei aega ega energiat. Tegelikult on küll ja oleks küll, kui vaid piisavalt tahtmist. Nõnda ma vaagin, kust otsast algust teha. Iga liigutus siin nõuab raha, raha ja veel kord raha. Sellest algab kõik ja sellega lõppeb kõik.
Aga sisendan endale, et kõik on võimalik, kui vaid piisavalt tahta. Vähemalt nii räägivad targad ja kogenud inimesed. Sellega seoses jõuangi teise avastuseni, mille ma tegin. Et tänapäeva naised peavad olema sõna otseses mõttes supernaised - sünnitama ja kasvatama lapsi, hoolitsema kodu ja majapidamise eest, käima tööl, hoidma ennast vormis ja kenana, olema hea abikaasa-elukaaslane, seda kõike eeldaks nagu meilt ühiskond. Ja muidugi nõuab ka elu. Kuid ma ei usu, et on olemas ühtki naist, kes kõike seda suudaks ise, ilma kellegi abita. Igaühel meil on vaja ümber nn tugigruppi, kes vajadusel aitaks lapsi hoida või millegi muu vajalikuga aidata.
Kui paljudel meil see tugigrupp aga on olemas?

Tuesday, June 30, 2009

Üle pika aja...

Võtan end lõpuks kätte ja panen paar rida kirja.
Täna meil üle pika aja üks "jahedamaid" päevi, no selline Eesti suvi, 25 kraadi sooja, mees juba noris, et jah nii jahe on, et pead vist kampsuni selga panema. No mina olen tuntud külmavares,
ja eriti siin, ei harju vist kunagi ära, et talvel ruumid jahedad ja suvel ka. Suvel ju see paganama õhujahuti sees ja puhub jääkülma õhku, alguses oli see mulle ikka väga harjumatu, et kogu aeg
suvel igal pool lõdise külmast. Lähed toidupoodi nagu külmkappi. Samamoodi on restoranides ja kinodes, külmu surnuks. Nii et mul alati jakk või dressikas kaasas. Esimene suvi siin sain omale sellise nohu, nagu mul kunagi pole olnud. Ma ei saa aru, kas tõesti peab olema nii jääkülm, mis sest, et väljas ehk 40 kraadi, ega sellepärast pea toas olema külmkapp. Aga siin inimesed sellega harjunud, vahest vaatan neid poolalasti imikuid, kes endiga nii rahul ja võdistan külmast õlgu.
Selline raske elu siin Ameerikas siis meil :)
Kuna kuu viimane päev, läks töö juures natuke kauem, õnneks mehel oli täna õhtu vaba ja ta sai ise Marleenile järgi minna. Koju jõudes olid tal mustsõstrad juba korjatud, nii et ma pääsesin see kord, ta juba mitmendat päeva käis peale, et hakkame korjama. Eelmine nädal sai korjatud punased sõstrad, tegime mahlaks, õigemini mees tegi, tema meil see mahla ja moosi ja süldi tegija, ma selles suhtes vilets. Ütlesin, et peaksid taluperenaiseks hakkama.
Jah, kui mõelda ikka, kui laisk olen mina võrreldes oma emaga. Ema mul suved läbi muud ei teinud, kui korjas marju ja keetis ja kupatas. Lisaks ju ka palgatöö, toidu tegemine, pesud, nädalavahetusel veel maal, ei olnud masinaid ega midagi, ah jaa, riided õmbles ka enamus meile selga. Siis küll hakkab häbi, kui vaatad, mis ise teed ja veel julged viriseda ka, et elu raske....
See nädal oli enese kättevõtmise nädal. Eilsest hakkasime mehega toituma tervislikumalt, tegin suure potitäie frikadellisuppi ja sain isegi ennast natuke liigutatud. Vahepeal oli asi ikka väga käest ära läinud, kuidagi märkamatult veetsin enamuse õhtuid teleka ees ja ei liigutanud mitte sedasamustki. Täiesti masendus tuli peale. Täna mul muidugi lihased valutavad ja kõht koriseb, Marleen nüüd veel tahtis teha cupcake-se, väga ahvatlev muidugi. Ta siin kargas ringi, pleier peas ja röökis täiest kõrist laulda, ning nüüd teatas mulle, et tema tahab suureks saades olla rokkstaar, et ta oskab nii hästi laulda ja tantsida. Tantsimine tuleb päris hästi välja, kuid laulmise suhtes ma nii kindel ei ole, ei tea, kellesse ta läinud on, nii mina kui mees laulsime lapsena kooris... Samas pole siin ka tal eriti olnud võimalust laulmist harjutada. Siin lauldakse kahjuks koolis ja lasteaias väga vähe. Kuigi jõulukontserdil laulis nende klass mingi viis laulu järjest ära.
Samuti Marleeni kindergarteni lõpetamise tseremoonial laulsid nad paar laulu.
Jah, see oli ilus päev, ongi laps kooli minekuks valmis. 20. augustil on esimene koolipäev.
Uskumatu, kuidas aeg lendab ikka.
Vahepeal sai veel tähistatud Marleeni sünnipäeva, käisime väiksematega lastemuuseumis ja õhtu poole oli siis meie juures pidu. Luban endale iga aasta, et enam nii suurelt ette ei võta ja ikka pingutan üle. Eelmine aasta käisime loomaaias suure karjaga, õues oli 35 kraadi ja pärast muidugi pidu siin, see aasta palju paremini ei läinud. Enda juures suurele seltskonnale peo tegemine tähendab ju põhimõttseliselt teenindaja rollis olemist. Õhtuks oled nagu laip ja sulle jääb pesemata nõude hunnik ja segamini elamine, mida eelmine päev hoolega kraamitud. Aga noh lapse sünnipäeva puhul olen nõud seda tegema. Enda sünnipäeva võtan kergemalt, nimelt plaan järgmine nädalavahetus teha nn noorteõhtu - alla 21a ja üle 50a ei ole kutsutud. Karm, aga nii see on. Õnneks ämm just helistas ja pakkus ennast lapsi hoidma, nii et saame mehega üle pika aja endale ühe vaba nädalavahetuse ja nautida natuke omaette olemist.
See nädalavahetus tuleb ka mõnus, sest reede on vaba, kuna on Iseseisvuspäev, midagi suurt plaanis pole, ilmselt minek mehe õe juurde ja teha natuke kärtsu ja pauku.
Jaanipäeval olime nagu alati mehe vanemate juures maal, kahjuks lõket ei teinud, kuna nii palav oli. Lastele oli veeliug, seal sai vähemalt natuke jahutust. Mulle jah see suur kuumus ja niiskus ei istu, vererõhu tõmbab alla ja pildi tahab tasku visata. Sellest ka rammestus ja laiskus, et ei jaksa midagi teha. Vabandus peab ju olema.
Laps juba mäkerdab seal köögis, pean minema.

Monday, May 18, 2009

Tähtis päev

Täna juhtus midagi imelist - ma sain tädiks!!! Mu nooremale vennale ja tema naisele sündis väike tütar nimega Mirjam. Lapse sugu oli sünnini teadmata, kuid ma salaja sisimas lootsin, et tuleb tüdruk ja tunne oli ka selline. See on ka igati aus, kuna onutütardel on kahe peale 3 poega, nii et leidsin, et aeg on nüüd ka mõni tüdruk veel peale Marleeni saada.
Lisaks on täna ka mu kalli abikaasa ja tema kaksikõe 37a. sünnipäev, nii et otsustas tulla nendega täpselt ühel päeval.
Tähistatud sai suuremalt nädalavahetusel, kui pidasime pidu mehe õe juures ja üle tüki aja oli üks tore üritus, külalisi oli igast ilmakaarest, sai nalja ja tantsu ja no muidugi ei lõppe ka ükski õige pidu ilma väikese pahanduseta, nimelt meie naabripoiss otsustas purjus peaga hakata koju sõitma ja tagurdas naabrite aeda kraavi nii kinni, et võttis 5 meest ja Nissan Armada, et sealt seda välja saada. Teadupärast ameeriklased ei suuda eestlastega sammu pidada, mis puutub kangema alkoholi tarbimisse, ja järgmine päev pidi naabripoiss tunnistama, et pole nii kõva vend, kui mu mees, kes rahulikult muru niitis.
Süüa oli muidugi nii palju jälle, et eile oli aftekas ja täna veel kolmas külaskäik mehe õe juurde, nüüd vist aitab kah. Õemehel juba närvid läbi, kaua võib. Mul ka siiani sees keerab, ja töö juures kuidagi venitasin ära, kuigi peaks õnnelik olema, et üldse töökoht on, nimelt saime reedel Kaddyga paraja ehmatuse osaliseks, kui kell 2 pooltel inimestel lahkuda paluti, esialgu kahenädalasele sundpuhkusele, kuid me teadsime, et enamus neist tagasi ei tule... oli kurb päev ja kõhus keeras... täna siiski selgus, et asjad nii hullud pole, vähemalt meie jaoks, sest kartsime juba halvemat, et uksed varsti kinni. Tundub aga, et lihtsalt suuremat sorti reorganiseerimine.
See sündmus tõi jälle mind natuke rohkem maa peale tagasi ja sain järjekorde reaalsusesüsti kätte. Millegi peale siin elus ei saa kindel olla. Välja arvatud oma pere ja kallimate peale, loodetavasti.
Ilmad on olnud endiselt kahtlased, täna hommikul oli 3 kraadi sooja, ent töölt tulles oli auto nii kuum, et pidin konditsioneeri sisse panema. Homme lubab 28 kraadi. See nädalavahetus on ametlik suvehooaja avamine ja esmaspäeval vaba päev kõigil. Plaanime ka osta omale väikese basseini aeda, hea palavaga sisse hüpata.
Ja Marleeni kooliaasta hakkab ka lõpule jõudma, järgmine kolmapäev on ametlik lõpetamine.
Ta on tubli olnud, lubasin osta talle suure suuga videomängu sünnipäevaks, kui ta õpib lugema enne. Nüüd ju kõigil see Wii. Aga ma ei poolda videmängusid, esiteks on nad mõttetult kallid ja teiseks piisab sellest, et laps vahib telekat juba liiga palju. Ning arvuti peal ka istub juba üsna tihti. Koolis neil arvutiklass, kus igaühel oma arvuti ja seal siis klõbistatakse põhiliselt peale tunde. Mina ei ole talle mitte midagi õpetanud ega näidanud. Lugemist ta juba pursib, kuid loodan, et ta seda lubadust ei mäleta. Üldsegi on liiga palju mõttetut tinni-nänni tänapäeva lastel.
Ma ei tea, mitu Barbie nukku tal on, mäletan, mul oli üks, mille sain, kui olin 10a ja olin õnnejunnis. Kas tänapäeva lapsed üldse midagi hinnata oskavad? Aga eks elu õpetab ennast ka ja mida vanemaks saad ise ja suuremaks laps, seda rohkem mõistad, mis need tõelised väärtused siin elus on.
Ok, aitab filosofeerimisest, mees jõudis töölt koju, pean talle veel kingi üle andma.

Tuesday, May 5, 2009

Täna, 3a tagasi...

... saabusime,pinnale, sellele unistuse maale, kuhu paljud tahavad tulla iga hinna eest.
Mina seda vaimustust ei jaganud, ega jaga siiani, andesta, mulle kallis, mees.
Kes välismaal elanud, teab, mis on koduigatsus, kodumaa igatsust, sõprade igatsus, leiva igatsus.
Justnimelt leiva. Ehtne Eesti leib on siin defitsiit ja minu organism kannatab selle all kõvasti.
Aga inimesel on hämmastav võime harjuda nii heade kui halbade asjadega, nii mugava kui raske eluga. Õnneks on inimesel see omadus. Kohanemisvõime. On ju öelnud kuulus teadlanegi, et mitte see liik ei jää püsima, kes on kõige tugevam või targem, vaid see, kes kohaneb kõige paremini muutuvate oludega. Jah, teadus on kahjuks praktiline ja inimese hinge arvesse ei võta, sest minu süda ja hing küll ei kohane... Olen kuulnud veel sellist ütlust, et inimese kodu on seal, kus ta soovib minna viimsele puhketeele ja see on täiesti õige. Inimene peaks puhkama mullas, millest ta on sündinud. Kus on sinu süda, seal on sinu kodu ja minu süda jääb igaveseks Eestimaale. On üks koht seal, mis on mu meeles alati. Mu vanaema maakodu. Kuigi see ei kuulunud meie perele algselt, on seal veedetud lapsepõlvesuve kallimad kõigest. See looduslähedus ja lihtne elu oli võrratu. Ent aitab nüüd nostalgitsemisest, elu on ju vahepeal edasi läinud. See on kummaline, et elu ei peatu, isegi kui sinu jaoks juhtub midagi katastroofilist, elu läheb edasi, päevad veerevad õhtusse ja miski ei jää sinu pärast seisma, isegi kui oled kaotanud lähedase inimese, ilma kelleta elu ette ei kujuta. Ent elu läheb edasi. Alati.
Mis on juhtunud selle 3 aastaga ja mis ootas meid siin ees 3a tagasi?
Lahkusime Eestit 2 kohvrit käe otsas, kõik muu oli maha müüdud, et osta lennukipiletid siia.
Enamus eestlased saabuvad siia nii. Ees ootasid meid mehe vanemad, soe tuba ja laual toit.
Enamustel, kes siia tulevad, seda pole. Algus oli tohutu raske. Kuigi oskasin keelt ja sellega probleemi polnud, ei olnud mul siin nii hädavajalikke juhilube, mis tähendas, et nädala sees olin määratud lapsega nn koduaresti. Bussiliiklus pea olematu ja ega oleks julgenudki väikse lapsega sinna peale minna, ainult teatud kontingent kasutab siin bussi. Õnneks oli võimalus käia jalutamas lähedal olevas ilusas pargis. Elu ämma ja äiaga ühe katuse all ei olnud ka sugugi kerge, võttis pea aasta, et üksteist tundma õppisime ja enam päris elusalt ära süüa ei tahtnud.
Esimene aasta möödus siin ära harjumise, linna tundmaõppimise ja paberite ajamise tähe all.
Mees oli pidevalt tööl, mina hoidsin lapsi, vahelduseks suured eestlaste peod. Või noh mis nii suured, tegelikult meie eestlaste seltskond on ju siin imepisike. Enamus eestlasi, kes siia tulid peake teist maailmasõda, on kas surnud, raugastunud või pensionärid, nende järeltulijad on aga enamuses abielus kohalikega ja eesti keelt nad enam ei mõista.
Pidev võitlus metsiku koduigatsusega käis kogu aeg.
Ent tagasi minna polnud ju ka enam nagu kuhugi, tuli vaid edasi minna ja pere koos hoida.
Aasta pärast sain oma paberid ja sain minna tööle, ent tuli välja, et polegi nii kerge leida tööd.
Õnneks pakkus mulle tööd üks tuttav Eesti naine, kellest nüüdseks on saanud väga hea sõber.
Hakkasin tööd rabama ja varsti on 2a täis siin töö rabamisest. Nii kaugele oleme jõudnud, et katus on pea kohal, elame omaette, autod on olemas ja laps käib heas koolis. Ega muud oskagi tahta. Vaikselt hakkab elu laabuma. Lugesin üks päev ühte head väga head lauset: parem on elada vaeselt vaeses riigis kui vaeselt rikkas riigis. Väga hea ütlus ja peab täiesti paika.
Selleks korraks pean lõpetama, pikemalt ja põhjalikumalt kirjutab hiljem, kuna hetkel pean hakkama minema immigratsiooni näpujälgi andma. Minunimelist terroristi vast ei ole, nii et võin vabalt hingata.

Wednesday, April 22, 2009

Kiired ajad

Aga noh millal poleks kiire, onju.
Tänapäeval ju kõikidel inimestel nii metsikult kiire, see nagu moevärk kohe, et peab "busy" olema iga minut.
See selleks, nii et ennast ma välja vabandada ei saa, et avasin selle blogi ja nädal aega ei ühtegi rida.
Teen siis lühikokkuvõtte vahepealsetest tegemistest. Eelmine nädalavahetus läks siis munanduse tähe all, reedel oli mul vaba, muideks see siin haruldus, et Suur Reede vaba on.
Marleenil oli ka pool päeva kooli. Ikka imestame siin eestlastega, et ameeriklased nii usklikud kõik, aga vot Suurel Reedel rabatakse tööd teha. Käisime Marleenil järgi peale lõunat ja siis toidupoodi ja siis mune värvima, selle peale läks pool õhtut, igavene plätserdamine oli, Marleenile muidugi jube meeldis ja päris tore rahustav ja lõbus oli mullegi, aga muidu ma ei ole hea sellistest asjades. Terve köök ja me ise olime värve täis, mis veel päevi maha ei tulnud.
Ma ei tea, mis keemia seal sees oli.
Ja siis ma tegin midagi täiesti nii rumalat, kui veel saab. Nimelt ma juba poes absoluutselt lapse eest ei varjanud, et ostame mune ja komme sinna sisse. Koju jõudes kuhjasin need söögitoa lauale ja hiljem siis tegin ettepaneku lapsele, ise jah, et kas sa tahad aidata emmet mune täita.
Hakkasime siis pihta ja järsku Marleen hüüatab, et kle, emme, nüüd ma tean, need ei olegi jänkud, kes meile mune toovad, need olete hoopis teie issiga. Ma istusin tükk aega nagu puuga pähe saanud ja ei osanud midagi öelda. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui tunnistada, et jah, nii see on, aga ärme kellelegi seda saladust ütle. Nii palju siis sellest munadepühast.
Laupäeval käisime Marleeniga ujumas üle tüki aja ja mõtlesin, et peaks ta uuesti ujuma panema, sügisel käis, aga talv jäi vahele. Seal, kus käime, pole eraldi lastebasseini sees ja pean taga seal suures basseinis kaasas hulpima ning mul hakkab seal alati nii jubedalt külm. Sauna ka sooja joosta ei saa ega mullivanni, sest sinna pole lapsed lubatud kahjuks.
Pühapäev möödus siis pühade tähe all, kogunesime kõik maal mehe vanemate juures, kus oli siis koos meie tagasihoidlik eestlaste seltskond, lisaks tähistasime mehe õemehe sünnipäeva.
Ilm oli päris soe ja saime olla väljas. Lastel oli lõbu laialt, said seal joosta, nii et võhm väljas, jumal tänatud, et on ikka üks koht siin, kus lapsed saavad end vabalt tunda ja välja elada ja nautida ehtsat ja vaba loodust. Komme sai muidugi igaüks jälle liiga palju, meil siiani seisab suur potsik, Marleen ei ole õnneks suur kommisöödik, kommid võivad seista laual nädalate viisi.
Muidu on siin jah ilmad see kevad olnud ikka täiesti tipp. Üks päev vaid paar soojakraadi ja lumi ja teine päev 20 kraadi sooja ja nagu suvi. Täpselt nii üleöö võib siin ilm vahetuda, eriti kevadel ja sügisel ka. See võib täitsa hulluks ajada. Näiteks eile oli sooja mingi 10 kraadi ja homme lubab 25 kraadi. Pane talveriided ära ja siis võta jälle välja, lisaks vahepeal otsi suveriided välja.
Õnneks on teadmine, et kui suvi tuleb, siis ka jääb. Mai lõpus tehakse basseinid lahti ja suvehooaeg on avatud.
Marleen jäi Josepiga ööseks vanaema-vanaisa juurde, kuna tal kooli polnud esmaspäeval, kohe imelik tunne olla ilma lapseta. Muidu ta oli koolivaheajal 2 ööd seal, see tundus ka igavik lausa, ei osanud midagi peale hakata. Kõige kauem me tast eemal olnud 3 päeva, see oli sügisel, kui käisime Torontos mehe vanaonu matustel, Marleen oli siis mu emaga. Väiksest emmekast on saanud suur laps, kes varsti emmest üldse välja ei tee. Välja arvatud muidugi, kui midagi vaja on.
Nädala sees ei olnud miskit põnevat, mitte et muidu oleks :) Üks õhtu käisime Marleeniga raamatukogus, me nüüd andunud fännid, kuna mul oli täielik lugemispuudus ja Marleen õpib hetkel lugema. Tal juba oma lemmikud välja kujunenud siin ja paljud on väga kihvtilt kirjutatud, loeme iga õhtu ja mul ka huvitav.
Ma lugesin hiljuti läbi Carmen Bin Ladini "My life in Saudi Arabia", oli väga huvitav raamat, lausa neelasin seda, 3 päevaga oli läbi loetud.
Viimane nädalavahetus tegime grilliõhtu mehe õe juures, kuna neil suur aed ja mänguväljak, lastel jälle lõbu laialt. Ilm oli soe ja muidugi kevadel ju peab iga võimalust kasutama, et grillida ja väljas olla. Päeval ma ei teinud kohe mitte midagi, Gerd läks Marleeniga oma ülemusele külla, neil on suur farm ja hobused, ja nad kutsusid Marleeni ratsutama. Käisime ka ükskord neil perega külas, väga tore pere on, 10 last, tõsiusklikud. Nad viisid Marleeni ratsutama, alguses koos ja pärast lasid tal üksi olla, ta üldse ei kartnud, mäletan, et mina korra olen hobuse seljas olnud Niitväljal ja kartsin meeletult. Aga Marleen ei kartnud üldse. Ma ei viitsinud jah minna, ei tundnud ennast hästi ja tahtsin lihtsalt kodus toimetada ja olla. Sorteerisin riideid ja panin lõpuks Eestisse ühe paki posti, mis ammu juba ootas ja käisin paaris poes. Ma ei tea, kas minus viga, aga viimasel ajal on kaubandus siin täiesti masendav, selle tõttu ei viitsi ka käia eriti. Otsisin omale kingi töö juurde, seal mul kulub neid meeletult ja lisaks tohin kanda vaid kinnise ninaga jalanõusid, nii et suvel on eriti raske midagi normaalset leida. Bruno näris mul kaks paari kingi läbi üks päev, õnneks olid need juba vanad ja mu oma viga ka, et ära ei pannud eest.
Aga ei leidnud ma jah midagi, ostsin hoopis kööki uued lauakatted ja Marleeni tuppa uued kardinad, mis oli ammu plaanis, kuna tema toas mingid igivanad. Ostsin Marleeni tuppa ka uued kaltsuvaibad, olid head odavad ja ilusad, lisaks pestavad. Vana vaiba viskasime välja ja kuna plaanis remont, siis oligi õige aeg uusi asju osta. Muidu meil ikka kõik vana ja teistelt pärandatu uutega pooleks. Täna käisime jah seinavärve valimas Marleeni tuppa ja söögituppa, mehel tuli tuhin peale, et vot reedel tal vaba päev ja hakkab värvima. Üleöö otsustas, et nüüd hakkame see nädalavahetus remonti tegema. Ja laupäeval tuleme õemees põrandat panema. Selle valisime ka täna. Mehel oli hea meel, sest mul on odav maitse, tuli välja, et valisin kõige odavama puitimitatsiooniga laminaadi.
Ma ei tea, kust leian aja, et teha lapse tuba ja söögituba tühjaks reedeks, kuna homme Marleeni koolil rulluisuõhtu, eks pean siis õhtul hakkama tegema.
Nüüd ka kell palju ja aeg magama minna, on olnud väsitav päev.

Wednesday, April 8, 2009

Teine katse

Näe, üks inimene ikka märkas lugeda : )
Tänan tähelepanu eest.
Eks mulle see veel suht tundmatu maa, selles suhtes, et pean veel tutvuma ja uurima ja puurima, mis ja kuidas ja kus. Leiaks ainult aega selleks.
Muidu elu nagu ikka. Kell on pool kümme õhtul, jõudsin just toidupoest tagasi, terve õhtu peale
tööd võtsin hoogu, kuid mees tahtis trenni jälle minna ja kiirustasin lapse juurde koju.
Muidu ta saaks ta kaasa võtta ja viia sinna mängutuppa niiakauaks, aga lapsel niigi pikk päev seljataga, kella 7.45-st kuni 3.00-ni kool ja siis veel nn pikapäevarühmas ka. Mees viib teda, hommikuti kuna tal töökoht sealt 5 minuti kaugusel, mul 20-25 minutit sõita ja teises suunas.
Esmaspäevast kolmapäevani toob mees ta kuskil 4 ajal ära, teised päevad ta õhtuti ka tööl ja siis jõuan mina kuskil 5 ajal. Lapsele jah pikad päevad, eriti arvestades, et lõunauinakut nad ka ei tee. Mingi vaikne pooltunnikene neil vist on, kus pikutavad põrandal ja loevad raamatuid. Selles suhtes mulle meeldib, et saame last ise viia-tuua, koolibussiga oleks nagu liiga vara tal veel ise käia, eriti talvel siin vahest paks lumi maas ja siis need opakad koolibussid tihti kraavis. Marleeni koolis polegi koolibussi, käib ta ju katoliku erakoolis. Õpetab meile ikka söögipalvet lugema ja peaks vist oskama Meie Isa Palvet ka. Kirikus käivad iga reede hommik.
Mina pole kirikusse saanud, ehtsa eestlase kombel ikka tahan oma peaga mõelda ja mitte ajupesu saada, sry, aga nii see mulle tundub. Mul pole vaja kirikule oma raha viia, et jumalat uskuda. Võin kodus ka Piiblit lugeda ja loengi vahest.
Siis tegin siin miskit süüa kiiruga, salatit ja spagette, kuna olime unustanud mõlemad mehega liha sügavkülmast välja võtta, mees tõi pärast veel pizzat. Viimasel ajal liiga palju seda söönud, mul polnud isugi, varsti ise pizzanägu.
Mängisime Marleeniga lauamängu, muidugi lasin tal võita enamus korrad, kuigi ta talub üsna hästi, kui teised võidavad. Oli omale kapist selga ajanud kleidi, mis ta sünnipäevaks mõeldud, muidugi tuli tüli selle pärast, ei tahtnud, et seda ära plätserdab. Ja üldse ta käitumine viimasel ajal jätab soovida. Nii tähtsust täis, et jube. Õnneks käib see tal hoogudena. Põhiline, et ikka ehtne kaksik, täiesti tühise asja peale võib tulla selline pisaratevalang, et too või ämber.
Eile pistis sellise koleda häälega pröökama, kui avastas, et Bruno on ta uue peavõru ära närinud, et ma mõtlesin, et keegi tapab teda.
Siis tegime kodutööd, mis läks ka tema kamandamise tähe all esialgu. Siis muidugi tahtis jälle telekat vaadata, selle teleka vaatamisega peab ka midagi ette võtma. Kaalun ta toast teleka päris ära võtmist, kuid meie magamistuppa ega kööki saa panna, seal pole kaablit. Mees tahaks osta veel ühte magamistuppa, kuid ma keeldub täitmast iga tuba telekaga, et siis igaüks vahib oma saadet. Muideks nii meil see oli kunagi. Meie elasime siis veel üleval, seal vahtis Marleen, ämm vahtis enda magamistoas, ja mina köögis oma saadet, mees ja äi elutoas, täitsa koomiline.
Aga see siin tavaline, et igas toas telekas.
Lõpuks sain siis lapse pestud ja magama ja poodi minna, mees pidi vahepeal veel koera jalutama.
Ausalt, see koeraga elu pole mingi lust ja lillepidu. Hullem kui imik vaat et. Närib kõike, mis ette jääb ja ikka veel laseb tuppa, jube. Oli plaanis remonti teha ja uued vaibad ja põrandad panna, pole vist mõtet.
Pidin jah poodi kihutama, sest Marleeni kord homme kooli snacki ehk näksi viia, iga päev keegi peab viima. See teine asi, mis siin Usas on, üks näksitamine ja snäksitamine käib. Jälle üks paha harjumus. Nii et õhtul üritame ikka sooja toitu alati teha, et vähemalt korra päevas saaks korralikult süüa laps.
Ilmad meil on kehvad, nädalavahetusel lausa sadas lörtsi, selle tõttu oleme ka tubasemad, muidu käime ikka soojemate ilmadega kas pargis või rattaga sõitmas, sest lapsed saavad siin ikka häbematult vähe liikuda. No Marleenil on koolis üle päeva kehaline kasvatus, käivad võimlas jooksmas, palli mängimas ning kui vähegi ilma on, siis suurel vaheajal ka õues.
Aga muidu teeb vahest muret, kui mõtlen, kui palju ma lapsena liikusin, igale poole sai ju mindud jala. Lisaks õues mängimised, ringi jooksmised ja möllamised.
Marleen on muidu väga aktiivne ja energiline laps, ta on küll nn girly-girl, meeldivad ilusad riided ja enda ehtimine ja peegli ees keerutamine, samas on ta täiesti võrdne sama kasvu tädipojale, kellega vahest maadleb nagu ehtne poiss. Ja üldse ta ei karda pea midagi, ei ühtegi looma ega uut kohta, seltsib ülikergesti. Ootan juba, et tuleks suvi ja basseinid lahti tehakse, eelmise suvega õppis ujumise nii hästi ära, ujub nagu kala ja sukeldub ka. Käis ju emaga pea iga päev eelmine suvi YMCA-s ( meie spordiklubi ) ujumas.
Suvel ei teagi, mis lapsest saab, see on see jama, kui laps läheb kooli. Eks mõne nädala saab olla
maal vanaema-vanaisa juures ja ise plaanin ka puhkust võtta vähemalt nädala, mehest ei tea. Ülejäänud ajaks peab ta aga ka kuhugi sokutama.
Õnneks siin kool hakkab juba uuesti poolest augustist.
Oi jah, vahepeal kass oksendas pool kööki täis ja koer muidugi sõi seda. Loomaomaniku rõõmud.
Mees vahib telekast American Idolit, ma ei tea, neid osasid saateid ketrab ja ketrab aastate viisi, ma küll ei viitsi enam vaadata, pole nagu midagi uut. Parem loen raamatut. See muidugi mõte vaid, sest öökapil raamatute kuhi, mida loen juba pikemat aega...
Arvutis aga alati aega passida ;) Mees juba pobiseb seal, et mis seal jälle kribad nii kaua.
Ega lasta rahus olla.
Head ööd selleks korraks.

Monday, April 6, 2009

"Uus" algus...

...on siis tehtud.
Ja ei olnudki nii raske.
Vahepeal suutis Marleen teha poole oma koolitööst, milleks oli 16 sarnase sõna
tähestikulisse järjekorda seadmine ja üles kirjutamine. Jah, ta on alles 5 aastane.
Ja mitte ühtegi viga. Edasi aga hakkas viltu vedama ja emme kukkus õpetama ja
preilil nina viltu ja pisar jookseb. Oh, seda haledat nägu ja nuttu. Seletasin siis,
et olid väga tubli, aga las emme aitab lõpuni teha.
Muidugi, on televiisor huvitavam. Tänapäeva laste sõltuvus.
Ja kassi vaja kiusata ja koera taga ajada. Loomaaed meil siin tekkimas.
Lõpuks saime ikka tehtud suure kisa ja käraga pooleks.
Ma ei tea, kui oleks neid lapsi rohkem, mis siis saaks.
Aga siis tulidki mehe õde Kerli koos poja Josepiga külla ja läks madinaks.
Need kaks ikka suudavad elamise pea peale pöörata.
Mees jõudis ka trennist koju ja muidugi tema laste jooksmist ja kõvemat häält ei kannata,
lapsed möllasid meie voodi peal, ei kuulanud sõna ja mees tõmbas kohe püksirihma välja kah.
Selleks korraks oli siis rahu majas.
Homme jälle tööle ja kooli. Täna venitasin küll peale puhkust tööpäeva läbi patuga pooleks,
midagi ikka sain tehtud, aga muidugi vaja lobiseda kõigiga, mis vahepeal uudist jne.
Õnneks paljud on puhkusel, kuna lastel kevadvaheajad ja osad läksid üldse varem ära, eriti
naglad. Kogu kompanii on muidu ärevil riikliku auditi pärast, mis lähiajal tulemas. Ma rabelesin
enne puhkust nagu hull, et kõik korda saada, nüüd võin veitsa rahulikumalt võtta.
Ainuke asi, mille suhtes töö juures kurta ei saa, on inimesed, kes on enamus väga toredad.
Peab õnnelik olema, et üldse töökoht on praegusel ajal.
Õnneks see nädal lühike, reede vaba ja siis vaja hakata mune täitma. Justnimelt mune täitma.
Plastmassist värvilised munad topitakse komme täis ja need peidame maal aias igale poole laiali,
põõsaste ja kivide alla ning siis läheb lastel otsimiseks.
Peaks kodus ka miskit tegema, väheke pühade meeleolu, kuid ei jaksa igaks pühaks nii suurejooneliselt valmistuda. Tõesti, see on uskumatu, kuidas siin Usas on. Üks püha jõuab
vaevu lõppeda, kui juba järgmise teema poodides müügil. No kõige suuremad on jõulud, see hakkab vara, enne seda muidugi Halloween, ka suur kommipüha. Siis praktiliselt peale jõule tuleb kohe Valentinipäeva nänn müügile, peale seda kohe Easter ehk munadepühade nänn.
Kogu aeg on selline tunne, et pead midagi ostma ja tarbima. Oo, esimesed aastad võib täiesti selle õnge minna. Nüüd võtan vabamalt, sest muidu läheks pankrotti neid nänne ostes, pealegi ajaga nagu koguneb kah asju. Selles suhtes me jah tähistame siin kõiki suuremaid pühi ja sünnipäevi suure kärtsu ja pauguga, lauad on alati söökidest lookas, eriti muidugi lihast, tänu mu kallile abikaasale. Aga see on viis, kuidas hoida meie imeväikest eestlaste kogukonda siin elus.
Ja lastel ka lõbus.
Ok, aitab laterdamisest selleks korraks, lähen ka poen põhku, täna kella 5-st üleval hommikul.