Tuesday, May 5, 2009

Täna, 3a tagasi...

... saabusime,pinnale, sellele unistuse maale, kuhu paljud tahavad tulla iga hinna eest.
Mina seda vaimustust ei jaganud, ega jaga siiani, andesta, mulle kallis, mees.
Kes välismaal elanud, teab, mis on koduigatsus, kodumaa igatsust, sõprade igatsus, leiva igatsus.
Justnimelt leiva. Ehtne Eesti leib on siin defitsiit ja minu organism kannatab selle all kõvasti.
Aga inimesel on hämmastav võime harjuda nii heade kui halbade asjadega, nii mugava kui raske eluga. Õnneks on inimesel see omadus. Kohanemisvõime. On ju öelnud kuulus teadlanegi, et mitte see liik ei jää püsima, kes on kõige tugevam või targem, vaid see, kes kohaneb kõige paremini muutuvate oludega. Jah, teadus on kahjuks praktiline ja inimese hinge arvesse ei võta, sest minu süda ja hing küll ei kohane... Olen kuulnud veel sellist ütlust, et inimese kodu on seal, kus ta soovib minna viimsele puhketeele ja see on täiesti õige. Inimene peaks puhkama mullas, millest ta on sündinud. Kus on sinu süda, seal on sinu kodu ja minu süda jääb igaveseks Eestimaale. On üks koht seal, mis on mu meeles alati. Mu vanaema maakodu. Kuigi see ei kuulunud meie perele algselt, on seal veedetud lapsepõlvesuve kallimad kõigest. See looduslähedus ja lihtne elu oli võrratu. Ent aitab nüüd nostalgitsemisest, elu on ju vahepeal edasi läinud. See on kummaline, et elu ei peatu, isegi kui sinu jaoks juhtub midagi katastroofilist, elu läheb edasi, päevad veerevad õhtusse ja miski ei jää sinu pärast seisma, isegi kui oled kaotanud lähedase inimese, ilma kelleta elu ette ei kujuta. Ent elu läheb edasi. Alati.
Mis on juhtunud selle 3 aastaga ja mis ootas meid siin ees 3a tagasi?
Lahkusime Eestit 2 kohvrit käe otsas, kõik muu oli maha müüdud, et osta lennukipiletid siia.
Enamus eestlased saabuvad siia nii. Ees ootasid meid mehe vanemad, soe tuba ja laual toit.
Enamustel, kes siia tulevad, seda pole. Algus oli tohutu raske. Kuigi oskasin keelt ja sellega probleemi polnud, ei olnud mul siin nii hädavajalikke juhilube, mis tähendas, et nädala sees olin määratud lapsega nn koduaresti. Bussiliiklus pea olematu ja ega oleks julgenudki väikse lapsega sinna peale minna, ainult teatud kontingent kasutab siin bussi. Õnneks oli võimalus käia jalutamas lähedal olevas ilusas pargis. Elu ämma ja äiaga ühe katuse all ei olnud ka sugugi kerge, võttis pea aasta, et üksteist tundma õppisime ja enam päris elusalt ära süüa ei tahtnud.
Esimene aasta möödus siin ära harjumise, linna tundmaõppimise ja paberite ajamise tähe all.
Mees oli pidevalt tööl, mina hoidsin lapsi, vahelduseks suured eestlaste peod. Või noh mis nii suured, tegelikult meie eestlaste seltskond on ju siin imepisike. Enamus eestlasi, kes siia tulid peake teist maailmasõda, on kas surnud, raugastunud või pensionärid, nende järeltulijad on aga enamuses abielus kohalikega ja eesti keelt nad enam ei mõista.
Pidev võitlus metsiku koduigatsusega käis kogu aeg.
Ent tagasi minna polnud ju ka enam nagu kuhugi, tuli vaid edasi minna ja pere koos hoida.
Aasta pärast sain oma paberid ja sain minna tööle, ent tuli välja, et polegi nii kerge leida tööd.
Õnneks pakkus mulle tööd üks tuttav Eesti naine, kellest nüüdseks on saanud väga hea sõber.
Hakkasin tööd rabama ja varsti on 2a täis siin töö rabamisest. Nii kaugele oleme jõudnud, et katus on pea kohal, elame omaette, autod on olemas ja laps käib heas koolis. Ega muud oskagi tahta. Vaikselt hakkab elu laabuma. Lugesin üks päev ühte head väga head lauset: parem on elada vaeselt vaeses riigis kui vaeselt rikkas riigis. Väga hea ütlus ja peab täiesti paika.
Selleks korraks pean lõpetama, pikemalt ja põhjalikumalt kirjutab hiljem, kuna hetkel pean hakkama minema immigratsiooni näpujälgi andma. Minunimelist terroristi vast ei ole, nii et võin vabalt hingata.

1 comment:

  1. Oi, kui kurb postitus.
    Ega jah, sellest koduigatsusest ennem aru ei saa, kui pole ise kogenud. Mina pole ja ei oskaks sellise asja peale mõeldagi...

    Kallid sulle sinna kaugele maale :)

    ReplyDelete