Hullumeelne nadal

Ja meie elu laheb aina ponevamaks ja seiklusterohkemaks :)
Mulle ei meeldi esmaspaevad ja selle nadala esmaspaev oli minu vastu ylikarm.
Yks hullemaid paevi mu elus, peale selle paeva, kui mu vanaema suri.
Ma voin vist ennast varsti selgeltnagijaks tituleerida, sest ma nagin ( kartsin, aimasin ? ) seda koike ette. Et see ei ole hea mote jatta auto aeda soojenema hommikuti ja et yks paev paneb keegi selle pihta. Ja nii lakski. Kusjuures me just mehega arutasime, et peame jatma vaid autovotme ette ja uksed puldiga kinni. Aga ei, lootsime hea onne peale, mis meid alt vedas ja taiega. Mees oli just lainud last kooli viima ja ma veel sattisin ennast valmis, kui kuulen, et naabrite koerad agedalt hauguvad, tavaliselt ikka lahen vaatama, nagu harjumusest, kui nad vaga kovasti larmavad. Ja mis ma naen, keegi tagurdab mu autoga ja kui ma uksest valja tormasin, soitis ta mu nina alt labi ja oligi lainud. Esimene instinkt oli hakata karjuma ja autole jargi joosta, kuid kaugele sa sokkides ja t-sargis talvel ikka jouad. Tormasin tuppa ja valisin 911 ja karjusin neile nutuse haalega, et mu auto varastati ara, samal ajal helistasin mehele mobiilile.
Politsei tuli kohe, kuid tundus vaga uimane, minu reaktsioon oli, et miks kogu linna politsei minu autot ei otsi ja jalita :) Politsei arvas, et varsti on auto kaes tagasi, et keegi tahtis kuhugi soita ja kasutas juhust. Soitja oli noor musta nahavarviga naisterahvas.
Ja nii lakski. Kuid enne, kui sain politseist telefonikone jargmine varahommik, et mu auto on leitud, olin ennast ribadeks narveldanud ja mehega pool paeva mooda getourkaid tiirutanud ja meeleheitlikult mu autot otsinud. Koige hullem oli, et neil on mu votmed. Maja votmed vahetasime kohe ara. Kuid autolukkudega laheb rohkem aega. Nyyd ma nagu sytel, nii kui naabrite koerad haalitsevad, torman koeraga valja, koer on ka juba haires ja muudkui haugub.
Nii et jargmisest nadalast laheb mu auto remonti ( kuna oli ka paar kriipsu ja molki ) ja olen umbes nadal ilma autota. Eks mees peab mind viima ja tooma ja ohtuti olen koduarestis.
Amm lubas tulla ka linna lapsi vaatama, kuna neil koolivaheaeg, et ehk ta saab mind ka viia-tuua kui vaja. Loppkokkuvottes siis koik hasti, kuid imelik tunne on sees, kuid ehk teist korda enam nad nii naglad pole, samas siin voib teatud kontingendist koike uskuda.
Esmaspaev ja teisipaev ma toole ei saanud, kindlustusega paberimajandus on paras jamamine, onneks nyyd peaks koik korras olema. Meil jah kohe ei vea nende autodega see aasta, just tuli mehe auto parandusest ja nyyd mul see jama. Kuid ma olen onnelik ja vandusin, et kui oma auto katte saan, siis ei ole mul enam yhtegi soovi jouluvanale.
Eile laksin toole ja muidugi seal hullumaja, taiesti lolliks nad lainud see aasta, tahavad saada nii palju toodangut valja kui voimalik ja ma upun toosse, laud on lookas paberikuhjade all ja ladu tais tegemata tood... tana toesti tundsin, et mulle aitab, tahan olla ka koduperenaine ja kantseldada lapsi ja teha syya ja koristada. Yks paev ma vist lusika nurka viskan.
Plaan oli aasta viimane nadal vabaks votta, aga kus sa sellega, tundub, et jaab ara. Kahju.
Mees on tool koik pyhad, nii 24. dets kui 31. dets ja 1. jaanuar, nii et kuhugi minna me poleks saanud niikuinii. 25. dets on ta vaba, siis on siin suur pyha ja rohi ka ei kasva.
Meie oleme nagu alati 24-ndal detsembril mehe vanemate ja oega, siis saavad lapsed kinke ja siis veel 25-nda hommikul kohaliku kombe kohaselt ka. Eile just raakisime minu osakonna joulupeol, et me tahistame topelt pyhasid, nii Eesti omasid, kui kohalikke ja lapsed saavad kinke ka kaks korda. Homme on Marleenil koolis klassis joulupidu, tegime igayhele vaikese kommi-nanni kotikese, onneks neil ainult 16 last kokku klassis. Kuigi maksin raha yhele emale, kes kogu opetaja kingi jaoks ja siis lastele tegemiseks, siis tavaliselt jouludeks ja Sobrapaevaks teevad koik lapsed yksteisele ka vaiksed nannikotid, nii et Marleen saab alati hulga nanni. Nagu seda kommi veel vahe oleks. Marleen ei joua oma pakapikkude toodud komme ara syya, nii et tana jai vahele, ytlesin, et pakapikk vaatas, et sul veel eelnevad kommid soomata. Aga lapse vaimustus on kihvt vaadata, kuidas lapsele see on ikkagi nii ponev ja tuleb meelde enda lapsepolv, kus see jouludeaeg oli nii selline kuidagi onnis aeg. Selline muinasjutuline. Enam mul sellist tunnet ei ole, kuid tore on naha, et laps sellest roomu tunneb.
Ja joulupeod ei loppe meil veel, laupaeval on eestlaste joulupidu, kus siis saab ka jouluvanale salmi lugeda ja muidugi kingituse ja eestiparast joulutoitu syya. Vanema generatsiooni eestlased korraldavad seda, kuigi nad vist on tydinud, aga noorematele ka yle anda ei taha, neile see nagu auasi. Iga aasta pean ma aru andma, kes ma selline olen, miks siin olen jne. Aga no lapse parast peab minema.
Olen vasinud ja tahaksin puhata, eks nais, millal selleks voimalust on.