Friday, February 24, 2012

Palju onne, Eestimaa!!!

Elan kyll valismaal, kuid kodumaa on mulle kallis olnud alati.
Nagu varemgi olen kirjutanud, siis Eestimaa loodus ja ohk ja meri ja rannad ja mets jaavad mulle alati
koige ilusamateks ja armsamateks.

Kodumaa igatsusest vist ei saagi lahti kunagi.
See jalitab sind alati.
Ometigi mida kauem olen ara olnud, seda vooramaks tundub koik jaavat ja seda vooram tundun ise...
Valismaale kolinud eestlased ei ole enam need "oiged" eestlased mingi aja parast.
Sellel on nii haid kui halbu kylgi. Hea kylg on see, et silmaring avaneb tohutult, korvaklapid kaovad eest, tuled oma pisikesest keskkonnast valja ja naed maailma natuke laiemalt. Vahemalt minuga on nii lainud.
Ja selle yle on mul hea meel. Et silmaring on avanenud.
Hea meel ei ole selle yle, et ei tunne end paris nn kodus ei siin ega enam ka Eestis mitte.
Oled mingi vahepealne kahtlane olend.

Onneks meil on siiski siin piisavalt eestlasi ymber, et sailiks eesti keel ja meel.
Mis on yldse eesti meel?
Me ei kanna rahvariideid ega laula isamaalisi laule, nii nagu tegid siia tulnud eestlastest sojapogenikud II MS ajal. Neid on jargi veel kaputais ja tanu nendele on veel elus Indianapolise Eestlaste Selts.
Paljud nendest tulid siia kas noorukina voi lapsena, osad ka juba taiskasvanuna, nagu naiteks mu mehe vanaisa. Koik eestlased tootasid siin end yles, enamusel on korgharidus, paljud on lektorid ylikoolides, osad korged sojavaetegelased jne. Osad abiellusid omavahel, osad kohalikega. Koigil on sailinud eesti keele oskus. Enamus nendest on nyydseks mulla all, jareltulijad on abiellunud kohalikega ja nende lapsed enam eesti keelt ei raagi.

Yks 70-ndates eesti naine raakis mulle, kuidas ta oli noor tydruk, kui siia tuli ja kuidas neil oli oma rahvatantsuring, laulukoor ja muud ringid, koik keerles eestluse ymber. Tohutult kihvt mu meelest.
Tal on alati hea meel meid noori eestlasi naha ja ta ise kaib igal yritusel.

Yleeelmine suvi kaisime Lati majas jaanipaeval, kuhu olid kutsutud latlased, eestlased, leedukad, poolakad, rootslased, sotlased. Yks meeldejaavamaid yritusi siin yldse. Ehtne jaanipidu koos laulu, tantsu, lokke ja mangudega, lapsed ei tahtnud kuidagi ara minna.

Tavaliselt saavad eestlased kokku ( suurem ring siis ) joulude ajal ja vabariigi aastapaeval. Kuna meil ei ole siin oma "maja", toimuvad kokkusaamised kas Lati majas voi mones kirikus.
Siin leidub vanu eestlasei, kes kannavaid rahvaroivaid, mangivad kannelt ja raagivad puhast eesti keelt.
Paljud nendest eestlastest ei ole kunagi Eestisse tagasi lainud, isegi mitte kylla. Vene ajal kardeti minna ja hiljemgi oli kartus sees, kuid kindlasti oli ka muid pohjuseid. Liiga valus ja emotsionaalne.
Ma ei kujuta ette, et lahkutakse kodumaalt ja kunagi enam kodumaad ei nahta.
Olen moelnud, et kui mind pandaks valiku ette, kas minna tagasi kodumaale nyyd voi mitte kunagi, mis valiku ma teeks... saaks olema aaretult raske.

Ise tahan sidet Eestimaaga hoida tugevana nii endale kui lapsele ja loodame kylastada tihedamini!!
Eestimaa on eriline ja ilus.
Ja kallis.

Thursday, February 16, 2012

Valentiini paev

ehk siis suur rahvaste sopruspyha. Mille auks meil tuli maha yleoo ilus talveilm, oma 5 senti lund.
Vaga ilus oli. Pool paeva. Ohtuks sadas jalle vihma.
Sain eestlasest tookaaslaselt kingiks omakypsetatud leiva ja paki Mesikapa batoonikesi, mille ma yhe paeva jooksul ara soin, kui juba siis juba. Kuigi mul peaks olema karm dieet, kuna eelmine nadal kaalu peale astudes pidin minestama. Talvega oma 6-7 kg juurde hiilinud...

Me tegime oma romantika ara juba pyhapaeval, kui kaisime perega linna peal jalutamas ja natuke malli peal shoppimas, ostsin meile Marleeniga sobrapaevateemaga pluusid. Ja hiljem laksime sooma fancy-pancysse Brasiilia steaki restosse. Kahju, et veini ei saanud limpsida, kuid eelmine ohtu olime natuke veiniga yle pingutanud.

Valentinipaev on siin jarjekordne kommertslik pyha, kus lilled on hingehinnaga ja koik mehed peavad naistele kinkima mingi kalli ehte ja viima taistuubitud restorani sooma. Mees mulle seekord too juurde lilli ei saatnud, kuid ma sain lilled hoopis oma uuelt austajalt, suure kimbu punaseid roose.
Mul on jah austaja too juures ja vaga aktiivne. Pikkuselt mulle umbes olani mehhiklane, kuid ta ei lase end sellest yldse hairida. Ega faktist, et ma olen abielunaine. Yritan votta seda kui naljana, kuid natuke hirmutav on. Koik kaisid mu lilli imetlemas ja nuusutamas ja arvasid, et mu abikaasa saatis need.
Siin on kombeks meestel naistele too juurde lilli saata, ma ei tea, mul ei ole vaja avalikult oma suurt armastust demonstreerida, kuid osad naised on kyll kadedad, kui nende mehed ei saada.

Kokkuvottes olime ilusti perega kodus, soime minu tehtud kartulipudru ja hakklihakastet ja mees kobis peale seda magama, Marleen tegi koolitoid ja vahtis telekat, mina kuulasin arvutist romantilisi vanu laule.

Marleenil oli laupaeval jarjekordne ujumisvoistlust, mis laks jalle nii ja naa. Kroolis sai ta 51-st tydrukust 12-nda koha lopparvestuses, kuid oma vahetuse voitis ( korraga ujub siis 8 tydrukut ) ylekaalukalt ja oli nii onnelik. Sealt edasi laks aga koik jalle allamage. Eelmine voistlus sai ta diskvalifitseeritud konnas ja selili ujumises ja seegi kord, lisaks veel ujus ta 4 otsa liblikat ja tegi vaga tublisti, kuid jallegi diskvalifitseeriti. Mees veel vaitis, et ta ei usu, et Marleen ujub ara 4 otsa liblikat, kuid ujus, ei uppunudki ara, lihtsalt ei lainud arvesse aeg. Metsa lahevad tal ymberpoorded, kus ta teeb midagi valesti. Paljud teised said ka DK ja ma leian, et nii vaikeste puhul voiks natuke leebem olla, aga noh ehk jargmine kord siis proovib uuesti.

Marleen alustas eelmisest nadalast ka laulukooris kaimisega. Nimelt tema parim sobranna vanast koolist ja veel yks teine vana klassiode kaivad laulukooris ja tuli valja, et ka uuest koolist paar klassiode. Kaisime prooviklassis ja talle vaga meeldis. Laulmine on talle alati meeldinud ja see on vaheldus ujumisele. Ja muidugi, et saab sobrannadega koos kaia, on ka vaga oluline.
Opetaja on noorem meesterahvas, kel vaga hele haal. Ning eilses proovis raakis ta meile, kuidas esines koos Madonnaga SuperBowlil, see vois kyll vagev olla.

Yhesonaga meie paevad on endiselt kiired, onneks on too juures nyyd vaiksem ja homme votan hoopis vaba paeva, kuna Marleenil ka kooli pole. Ees ootab suurkoristus, ma ei ole elamist koristanud kaks nadalat, kuid ignoreerin tolmurulle jarjekindlalt, lihtsalt ei ole aega ega energiat.
Yritan ka ennast liigutada natikene, ohtuteks aga olen laip, kui lopuks saabub hetk, et voiks miskit teha. Vanadus hakkab vist peale tulema.

Monday, February 13, 2012

RIP Whitney Houston

Kahju, et nii suur talent lahkus nii vara.
Mulle on ta meeldinud nii kaua kuni maletan. "The Bodyguard" film, kus ta mangis koos Kevin Costneriga,  mida kaisime ema ja vennaga Sopruses vaatamas, oli yks mu lemmikuid.
Olen seda filmi hiljem veel vahemalt 10 korda vaadanud. Ta oli ilus mulatt naine ja voimsa haalega.

Aga nagu mu mees ytles, et ta tegi vale valiku mehe suhtes ja hakkas semmima "bad boy" Bobby Browniga, kes tombas ta pohja. Mitte keegi ei olevat aru saanud, miks selline andekas naine valis sellise mehe. Aga nae, sydant sundida ei saa ja paljudele naistele lahevad peale need pahad poisid.

Minu arust on kohutav tragoodia, kui inimene satub soltuvusse millestki ja see viib ta pohja ja sealt
enam valja ei saagi. See on yks asi, mida ma siin Usas kunagi moistma ei hakka. Kui palju siin inimesed tarbivad igasuguseid valuvaigisted ja tugevatoimelisi retseptiravimeid ja veel koos alkoholiga. Ja arstid lahkelt kirjutavad inimestele retsepte valja ja inimesed votavad neid koos alkoholiga, mis on koige hullem, mida teha saab. Aga noh, ega vahet poleks, must turg on piisavalt suur, et saada ykskoik, mis tabletti iga kell. Kahjuks.
Rikkus ja andekus ja onn ei kai kasikaes nagu naha, pigem voivad need sind hukutada, kui ei ole vali, kellega suhtled ja satud soltuvuse loksu.
Teine must naine, kes naiteks voitles end vabaks, oli Tina Turner, kellel oli ka jobu mees korval.
Kes nainud filmi " What's love got to do with it", see teab.
Koik ei ole aga nii tugevad.
Puhaku ta rahus.