Wednesday, July 20, 2011

Tagasi "kodus"...

... et kus see kodus siis nyyd oieti ongi, see on kysimus.
Eestis oli tunne, nagu poleks ara olnudki. Koik oli sama, mis oli yhtaegu nii monusalt tuttav kui ka natuke hirmutav. Tagasi joudes pidin kohe rutiini naasma, nii et pole olnudki aega nutta ja igatseda. Kokkuvottes laks koik hasti ja oli vaga tore. Sellest reisist jaab kindlasti elamus kauaks ajaks. Kaisin ringi nagu turist, koike ammuli sui vahtides, lapsele naidates, kellel oli suu veel rohkem ammuli. Samas nautisin oma pere ja sopradega koos olemist, mis minu jaoks on midagi hindamatut, kuna siin see nii kattesaamatu. Veendusin veelkord, et parimad asjad siin elus on koige lihtsamad, nii iseenesestmoistetavad. Omada toetavat ja armastavat pere on suur onn.
Mul on see onn olemas. Mis votab lausa hingetuks. Samuti votab vottis mind hingetuks Eestimaa loodus. Suviti on see ikka nii vorratult ilus. Metsad, heinamaad, merekaldad ja rannad, valged suveood. Oi jah. Juba ainuyksi ohk on Eestis teine ja lohnad. Minu jaoks jaab Eestimaa loodus koige ilusamaks ja armsamaks.
Tegelikult lendas see aeg vaga kiiresti mooda ja kuigi saime palju tehtud ja kaidud ja nahtud, siis tunnen ikka, et jai vaheks, oleks tahtnud veel naha, kaia, teha...
Kohalejoudmine oli muidugi seiklus omaette, alustades sellest, et valjalend siit hilines 5 tundi, istusime metsiku aikesetormiga lennukis kinni, kokku soiduga siis 12 tundi. Jain maha oma edasilendudest ja et saada jargmise lennu peale Helsingisse, pidin 5 tundi lapsega mooda Manchesteri lennujaama kohvritega ringi jooksma, sabades seisma, kyysi narima ja ootama, ootama, ootama. Soomata ja joomata ja magamata. Lopuks viimasel minutil saime siiski pardakaardid ja tormasime labi turvakontrolli ja tollivaba poodide. Meie parast vist hoiti lennukit kinni, ei joua ara tanada toredaid inglastest lennujaama tootajaid seal ja ara kiruda ameeriklasi, tanu kelle tegematajatmistele ma sellise jama otsa sattusin. Motlesin, et 5a jooksul korra reisin kodumaale ja siis ka mingi lollaka tootaja lohakuse tottu on narvid ribadeks. Helsingi lennu peale joudes oli kohe kodune tunne soome keelt kuulda ja kui juba Helsingis, siis oli tunne, et olen peaaegu kodumaal. Euroopal ja Usal on ikka metsik kultuuri- ja teenindusevahe. Rohkem ei kommenteeri.
Lopuni ei harjunud ma ara valgete suveoodega, kui Tallinna poole paikeseloojangu valguses lendasime, ei julgenud ma veel roomustada, et olemegi varsti kohal. Ei tahtnud liiga emotsionaalseks muutuda, tagantjargi aga tulevad pisarad silma. Oli ilus hetk ja tunne.
Eestisse saabudes oli tunne, nagu poleks ara olnudki nii kaua. Koik oli nii tuttav ja kodune, valja arvatud, et palju on kokku klopsitud ja yles loodud igasugu koledaid ehitisi. Foorumeid ja centrumeid ja keskusi. Nendesse ma yhtegi ei joudnudki.
Selline tunne oli, et pean iga nurgatagust ja kohta nagema ja pildistama, et saaks ristikese kirja, et kaisin ja nagin ara, nagu poleks enne nainud ega kainud. Kuid ei tea ju, millal jalle saab.
Tallinna vanalinn on ikka uskumatu, kuigi kahjuks suvel turistidest nii pungil, olingi siis yks turistidevoos, kes muudkui vahtis ja pildistas. Leidsin kohti, millele varem polnud tahelepanu pooranudki. Tallinna ajalugu on ikka vaga huvitav ja ponev. Mida koike pole meie vaike rahvas pidanud nagema ja labi elama.
Marleenile avaldas kustumatu mulje Paks Margareeta, mida ta kutsus Paks Margariita.
Kuna soitsime pea iga paev sealt trammiga mooda, siis sai see tema lemmikuks.
Marleenile oli muidugi koik vaga ponev, talle oli koik yks suur seiklus. Koige rohkem fannas ta yhistranspordiga soitmist, kus tahtsalt mulgustas pileti ja istus omaette istuma. Ning muidugi randu. Kui juba kuskil vesi paistis, siis sealt enam ara ei saanud. Kaisime ara Stroomis, Pirital, kaks korda Laulasmaal, Kasmus ja Keila-Joal. Kahjuks minu lapsepolve randa Kloogaranda ei joudnud. Samuti ei joudnud me Jogevamaalt allapoole, kuid eks Louna-Eesti jaa siis jargmiseks korraks avastada. Ara kaisime minu vanaema synnikandis Laane-Virumaal ja Vihula moisas, kus mu vanaema yles kasvas.
Naljakas on see, et kui Eestis elasime, siis ei erutanud mind koik need kohad nii, kuid nyyd, kui oled eemal, on koik vaga eriline ja kallis ja motled, et miks ometigi varem rohkem Eestimaa peale ringi ei kainud... Kuigi eks on kaidud ju ka kyllperega ja klassiekskursioonidel, kuid siis ei osanud seda ilmselt hinnata piisavalt. Kuna on teadmine, et alati saab ju minna. Eks koik, mis kauge ja kattesaamatu, on eriti kallis...
Koige rohkem hinge laks, et sobrad ei olnud unustanud ja et mu pere ikka mind vaga igatseb...
Andsin endale lubaduse, et jargmine kord enam 5a ei oota.
Kui paris aus olla, tahaks kohe tagasi ja pariseks, kuid eks elu paneb ise asjad paika, ma usun.