Loll pea on ihu nuhtlus

Minu aiapapa lemmikvaljend.


Olen siin tool ja sees keerab. No ei ole vanal inimesel moistust peas.


Kuna meil oli mehega lapsevaba ohtu yle ilmatu aja, siis otsustasime midagi teha. Laksime yhte baari, mida mehe sober oli soovitanud. Koha nimeks "Sinking Ship". Esimese hooga tahtsin ukselt ringi keerata, kuid otsustasime, et teeme yhed joogid, kui juba seal oleme.


Mulle ei meeldinud, et seal suitsetati, aga noh peale paari jooki enam ei pannud tahele.


Oli selline alternatiivkoht, enamus seltskonda oli pikkade juuste ja tatoveeringutega. No minu mees vahemalt selles suhtes sobis sinna. Tal on yhe kae peal alasti ylakehaga naine, keda koik peavad minuks, kuigi pole minu nagu yldse ja mehel see oli ammu enne minuga tutvumist. Teise kae peal oli tal mingi odavalt tehtud jalle alasti naine istumas ankru otsas, jube soperdis. Selle ta nyyd lasknud yle teha vaga heal ja kuulsal tattoo kunstnikul. Mehel on terve kae peal "Kalevipoja" teema. See tema mingi uus hullustus ja no mina ei oska midagi arvata, ise ma endale ei tee kunagi yhtegi, kuigi mees arvab, et ma voiksin midagi lasta teha. Oi jah, ma ytlesin mehele, et olen saanud endale ekstreemse mehe. Siin on tegelikult hasti paljudel inimestel tattood, mehel on sober, kes on ylekeha tatoveeringuid tais, koik alasti naised. See on natuke liig, ma leian. Ega mehe vanemad ka kiida heaks mehe tattoovaimustust, kuid taiskasvanud inimene, teeb, mis ise tahab. Fakt on see, et tookohtade valik on siis piiratud, kuna seda ei peeta nn professionaalseks, kui pool keha on tattoosid tais. Eks see on nagu haigus, kui alustad, enam pidama ei saa. Mina motlen, et yks paev jaab inimene vanaks ja siis see enam ei sobi. Nahk laheb kortsu ja koledaks ju. Aga no minu keha pole, mis mina muretsen.


Saangi aru, et mu mees on koike muud kui nn tavaline korralik inimene. Mina olen rohkem konservatiivsem. Mees on selline nn tavade murdja ja teda jatab kylmaks, mida teised ja terve yhiskond arvab. Vahest soovin, et ma ka vahem teiste arvamusest hoolin, kuid samas, kui elad inimeste keskel, ei saa paris oma rida ka ajada. See peletab teised inimesed eemale. Ometigi on mu mees vaga seltskondlik ja tal on palju sopru ja tuttavaid. Minul jallegi pole kedagi. Olen mones mottes sotsiaalne erak. Habenen tihti vooras seltskonnas olla ja mulle meeldib olla yksi ja omaette toimetada. Teinekord siiski igatsen paris seda sydamesobrannat. Onneks saan oma emaga koigest raakida.


Yhesonaga yhele joogile jargnes teine ja teisele kolmas ja nii see laks. Siis pakkus ettekandja shotse. Toi prooviks yhe, ja see oli imehea mahe ounalikooriga. Ma ei tea, mitu ma neid join. Igal juhul ohtu loppu ma ei maleta, st koju minemist maletan, kuid magamajaamist mitte. Olime mehega tylli lainud. Mul oli hommikul jube peavalu ja kirusin end maa pohja. Ma ei tarbi peale Marleeni syndi kanget alkoholi, valja arvatud valjas kaies, mida juhtub ehk korra-kaks aastas, kuid sedagi. Mees ytles, et olen vanaks jaanud. Mees oli targem, piirdus oluga. Tana kirus, et liiga palju raha raiskas. Aga muidu oli tore ohtu, polnud me nii ammu kahekesi kuskil kainud, alati ikka lapsega. Arutasime mehega, et peame hakkama regulaarlaselt votma iga kuu yhe paeva, kus kahekesi midagi teeme. Kas see ka onnestub, eks nais. Igal juhul on see vaga oluline, et vahest saaks rutiinist valja.