Tuesday, October 18, 2011

Vaikne tund

Oi, kui mõnus on olla kodus, soojas toas ja mitte midagi teha.
Väljas läks üleöö külmaks ja nüüd on see aeg, kui võib ilma süütundeta toas kamina ees passida, telekat vahtida ja midagi head näksida.
Nüüd on ka rohkem aega, et piltide ja blogide ja muuga tegeleda.
Ma ei teinud vahepeal üldse pilte, kuna kogu aeg olid kaameral patakad tühjad. Jah, mul on igivana Sony fotokas, vist esimesel aastal siin ostetud, no mitte nii igivana, 5a ja natuke peale. Aga laetavat akut ei ole ja no see juba näitab, et aeg on edasi liikuda. See suvi enne Eestisse minekut muretsesin uue fotokas, seekord Canoni, kuna Sonys pettusin. Aga see jäi Eestisse maha mu vennale. Nüüd otsustasin, et muretsen järgmise seebikarbi. Sest kallimat fotokat hetkel ei raatsi osta.
Marleeni ujumisvõistlusel sain aru, et olen täiesti ajast maha jäänud. Kõigil on sellised uhked aparaadid, nagu profi omad. Mina oma pisikese seebikaga siis üritasin ka seal pilte teha.
Tulid, mis tulid.
Vaade, mis avanes vanematele tribüünilt.


 
Marleen valmistumas soojendushüppeks.
 

Marleen arutab midagi oma treeneriga.


Grupikas.


Võistlus täies hoos.



 Puhkepaus.



Ootavad oma järge.


Marleen on valmis.


Selili ujumine.


Marleen esimeses reas.



Kokkuvõttes läks kõik hästi. Elamus oli omaette. Kihvt oli ja mulle meeldis. Lastele ka meeldis.
Lõpparvestuses sai Marleen siiski 8nda koha kroolis ja 11nda selili 16-st ujujast. Arvestades, et alguse asi, polnudki nii hull. Kuid tegelt see pole üldse oluline. Oluline, et laps sai osaleda ja tundis sellest rõõmu. Kuna siin koolimajad nii suured ( umbes 5 korda nii suured kui üks keskmine koolimaja Eestis ) oli tegemist, et leida üles õige uks, kust sisse saada ja siis õige koht, kus end kirja panna ja siis leida üles riietusruum ja Marleeni tiim ja treener. Paras möll käis seal. Iga lapsevanem pidi tooma midagi süüa või juua kaasa, hunnikutes oli näkse ja kastide kaupa vett ja jooke, enamus jäi järgi. Kuigi vaatasin, et puhkepausidel Marleen muudkui mugis seal ja ilmselgelt nautis kokku üritust.
Alguses oli passimist, niikaua kuni nad soojendasid ja treenerid juhtnööre jagasid, kuid siiski läks Marleeni esimene võistlus kohe valestardiga lahti. Ei olnud ikka lastele hästi seletatud, kuidas ja miks. Kes ei teadnud, kuhu astuda või mismoodi olla, kellel ei olnud prille ees, natuke oleks oodanud rohkem juhendamist nii väikeste puhul, kellest paljud olid seal esimest korda. Kõik treenerid vilistasid, et valestart ja karjusid stop-stop, kuid mitte ükski 8-st lapsest ei jäänud seisma, kõik ujusid lõpuni ja Marleen kõige ees. Kahjuks ei läinud see arvesse. Ju lapsed mõtlesid, et kõik elasid neile kaasa.
 Neile anti teine võimalus ja Marleen jäi stardiga paar sekundit toppama. Aga polnud hullu.
Marleen ujus vaid kaks võistlust ja sellest piisas. Meil vanematel oli ka päris lõbus seal, istusime ja jutustasime ja ka mugisime snäkke. Kuna mehe õepoeg samas tiimis, siis mehe õde ja õemees olid ka, ja no kes olid kõige lärmakamad, ikka eestlased. Pärast keegi vanem oli küsinud mehe õe käest, et mis keelt te rääkisite, et vene keel see ei olnud, hispaania keel ka mitte. Tavaliselt neid pakutakse kusjuures.
Ülejäänud päeva olime kodus, tegin kartulisalati, mees sussutas kana oma suitsuahjus ja riisusime natuke lehti Marleeniga.









Naabripoisid tegid meie kutsudele kuudi.





No comments:

Post a Comment