Vananaistesuvi

Meil on olnud viimane nadal aega iga paev ligi 30 kraadi sooja. Taielik suvi. Kuigi vahepeal kippus paris talviseks, siis nyyd tuli jalle suvegarderoob valja kiskuda, mille ma juba ara olin pakkinud. Ohtud ja hommikud eriti on siiski jahedad, kohati oli hommikuse ja paevase temperatuuri vahe 20 kraadi, hommikul 7 kraadi sooja, paevaks 27 kraadi. Selle tottu paljud ka haiged.
Marleenil oli juba sygisvaheaeg ara, amm kais teda hoidmas paar paeva linnas, et ta saaks trennides edasi kaia ja siis laksid paariks paevaks maale. Motlesin, et teen miskit asjalikku ara, kui last pole, aga mitte midagi ei teinud.
Reedel sain lapse tagasi ja Marleen tahtis minna open gymi. See on suur voimla, kus ta kaib iluvoimlemise trennis ja iga reede on seal nn avatud voimla koigile soovijatele. Viid lapse sinna kaheks tunniks, maksad 7 taala ja laps voib seal mangida, ise lahed teed oma asju. Ma tavaliselt kain toidupoes ara selle ajaga. See on hea voimalus lastele ronida, turnida, joosta, hypata ja mangida omavahel, Marleen leiab sealt alati palju sopru.
Hakkasime siis koju sattima ja mehe ode veel kutsus enda juures labi, kuid olin vasinud eelmisest ohtust ja otsustasin koju minna. Kuid oleksin pidanud mehe oe juurde minema, siis oleks vastav intsident jaanud olemata. Nimelt kui hakkasin toidukotte autost tuppa tassima, paasesid koerad aiast valja ja muidugi meie rumal emane kutsikas tormas kohe tanaval jalutanud kahe naise ja nende isase koera poole. Ning muidugi meie suur isane koer kohe sabas.
Meil ei ole kunagi olnud probleeme isase koeraga ja ta kuulab vaga hasti sona, samuti ei ole ta teiste koerte vastu agressiivne ega tee valjagi, kui just teda torkima ei tulda. Kuid seekord oli ju tema girlfriend mangus ja eks ta pidi naitama, kesse mees on. Oi jummel, mis siis jargnes, oli hullumaja. Vastasnaabrid tulid onneks valja ja olid mulle tunnistajaks. Need naised karjusid ja rookisid ja soimasid mind nagu ratta peal, nagu keegi tapaks neid. Ropendasid, ja ahvardasid politsei kutsuda. Mina muidugi laksin ka narvi ja mida ma oskasin teha, kui oma koera proovida tuppa ajada. Kuid naabrite koer pani kapates ees ja minu suur koer jargi ja no katsu katte saada liikuvat koera. Igal juhul mu koer kuulas mind ja tagantjargi ei maletagi, mis keeles ta peale karjusin, sest ta kuuletub vaid eestikeelsetele kasklustele. No mu koer ei teinud midagi, kui ajas taga nende koera, kuid nad vist arvasid, et soob ta elusalt ara. Loppes asi sellega, et sain suure koera aeda tagasi, naabrimees tuli vottis vaikse padariku sylle, ja naabrid tormasid rookides ja ahvardades minema, vabandasin miljon korda, kysisin, kas teie koer ok ( tundus ok ) ja ytlesin, et olen nous hyvitama arstikulud, kui vaja. Ei piisanud. Kutsusid politsei. See minu teinekordne kokkupuude elus politseiga yldse. Marleen oli muidugi hysteerias ja nuttis, ja just nagu nimme ei olnud naabripoisse ka too ohtu kodus. Rahustasin Marleeni ja laksin siis politseiga raakima, kes oli onneks vaga tore mees. Mehe kutsusin ka koju toolt. Kuid teda polnud vajagi. Politsei yritas meid naabritega klapitada, kuid nad kukkusid mind soimama ja syydistama, et ma kasvatan oma koeri kurjadeks. Kuigi meie koerad kunagi ei haugu moodakaijate peale, ei tee valjagi.
Kirusin ennast ja koeri ja naabreid ja mida iganes. Haal mul sellest kisamisest ja vaidlemisest siiani ara.
Lisaks sai meie paharatt Brunette veel teise vagitooga hakkama, mis nagu filmist parit. Nimelt meeldib talle hirmsasti paber. Muidu hoiame neid vaid yhes ruumis, kui nad toas on, kuid seekord olid nad kuidagi Marleeni tuppa end nihverdanud ja sealtkaudu vannituppa. Terve Marleeni toa porand oli tais pisikesteks tykkideks naritud wc-paberit. Ja Marleeni voodi oli tais veel ara naritud paberit. Hakkasin lahemalt vaatama ja see oli Marleeni koolifolder, kus koik tahtsad paberid siis. Koige tipuks oli ta voodisse pissinud. Ma ei teadnud, kas nutta voi naerda.
Vottis aega, et koik ara koristada ja nyydsest on pisikene padarik meil puuris kinni, kui me kodust ara laheme ja koerad toas on. Kuid ma veel ei oppinud oma vigadest. Eile lugesin yhte raamatukogust voetud raamatut ja laksin korra elutuppa midagi arvutist vaatama. Jatsin raamatu voodile. Mees laks samal ajal dusi alla. Natuke hiljem lahen magamistuppa tagasi ja mees imeliku naoga. Raagime juttu ja mees ikka kahtlase naoga. Hakkan raamatut otsima ja markan, et raamat ookapil, kuid esikaas puudu. Mees ytles, et koer sai juba keretaie kirja.
Seekord saime ikka omale paraja tegelinski kyll. Ega midagi teha, kui raamat tuleb kinni maksta.
Eile pidin siis Marleeni opetajale meilima, mis juhtus Marleeni folderi ja kodutooga. Ta ytles, et see oli parim nali. No hea seegi.
Muidu oli ilus nadalavahetus, Marleen oli sobranna juures terve laupaevase paeva ja meil oli mehega jalle kahekesi olemise paev. Kaisime niisama ringi, ja ohtul mees suitsetas lohe ja tegime kyynlavalgus ohtu aias. Pyhapaeval kaisime synnipaeval. Eilsest laks elu jalle tavalist rada mooda edasi. Marleenil on see laupaev siis esimene ujumisvoistlust ja avastasin, et ta on pandud 11-12a yhte voistlusgruppi ja muuta seda enam ei saa. Meie apardused ei loppegi. Kuid treener lohutas, et ta nii tubli ujuja, et saab hakkama. Ma ikkagi pabistan. Eks nais. Need voistlused on onneks vaid poole tunni soidu kaugusel, jargmised on 2 tunni soidu kaugusel ja sinna ma teda kirja ei pannud.