Mitte-meeleheitel koduperenaine

... yheks paevaks.
On monus. Vaga monus.
Ja nae nii blond olen, et tapitahti toole ei saa. Nii et vabandan jarjekordselt.
Marleenil juba eile oli nina kinni ja tana hommikul arkas yles koha ja tatise ninaga. Otsustasin ta koju jatta. Muidugi tekkis kohe draama, et aga siis ta ei saa ohtul minna trick or treati, aga ytlesin, et vaatame, kuidas end ohtul tunneb. Ma pooldan haiguste ennetamist ja leian, et parem jatta vinduv laps koju, kui et tarida kooli ja loota, et laheb paremaks. Tavaliselt ei lahe, laheb hullemaks.
Meil oli jah ta parima sobranna emaga kokku lepitud, et lahme Marleeni vanasse kooli Halloweeni yritusele, kus eelmine aastagi kaisime. Eks nais, mis ohtu poole saab. Eelmine nadalavahetus kaisid nad loomaaias Halloweeni-teemalisel yritusel ja yldse selline tunne, et see Halloweeni trall on kestnud juba terve igaviku.

 Aga nii see on siin. Yhele pyhale ja tahtpaevale jargneb teine ja kui yks labi saab, hakatakse kohe jargmiseks valmistuma. Nii kui joulud labi, tuleb myyki Valentinipaeva nann, siis tulevad munadepyhad, siis tuleb juulis Ameerika iseseisvuspaev ja siis Halloween ning joulud. Need on nagu pohipyhad, kus tarbitakse palju ja tehakse nalja. Ma ka ikka olen siin yritanud kaunistada ja ehtida, kuid alati ei joua ja ei ole viitsimist. Tegelt mulle meeldib, kui on elamine ja maja ara dekoreeritud, eriti Halloweeni teema on kihvt. Kahjuks ei ela me piirkonnas, kus sellele tahelepanu poorataks. Ainuke pyha, mil ma kaunistan hoolega, on joulud. Joulutuled ripuvad meil maja ees aastaringselt yleval juba kolmandat aastat, paljudel juba praegu on joulutuled yleval ja polevas taies ilus. Milleks aega raisata.

Aga kodus olla on toesti monus.
Sain rahulikult kohvi juua ja sooja voileiba syya. Eelmise ohtu pesud kuivatist valja votta ja ara lapata.
Lapsega niisama voodis vedeleda ja telekast uudiseid vaadata.
Ja ikka on veel terve paev ees.
Kasutasin juhust, et mees on ka kodus tana hommikul ja orgunnisin ta kana-klimbi suppi tegema, mis on Marleeni lemmiksook ja haigele lapsele ka hea.
Meie peres on mees supimeister. Minul ei ole kannatust ja oskust. Tema teeb suppi, siis korralikult.
St et supiliha peab korralikult ara keetma, et saada oige puljong. Mina tavaliselt teen suppi juba valmis lihast ja panen puljongikuubiku juurde. Tema ytleb, et see pole oige supp.
Hetkel mees laks powernapi tegema, ehk siis end toopaevaks valja puhkama, kuna ta arkab iga hommik kell 6 ja laheb sobraga kange kangutama ja toopaev algab kell 10, siis ta peab vahepeal puhkama. Mina ei saa paeval magada ja ma imetlen inimese voimet lihtsalt pikali visata igal suvalisel ajal ja natuke puhata.
 Marleenil onnestus vahepeal mehe sormekyyned salaja metallroosaks varvida.
Nuputan, mida siis ylejaanud paevaga teha. Alati voiks riideid sorteerida ja pesu pesta.
Vaja oleks ara sorteerida kogu paberimajandus, mida ma olen juba kuid edasi lykanud. Samuti peaks arvemajandusele pilgu peale heitma, kuid see ei ole vaga ahvatlev.

Mida rohkem motlen, seda rohkem meeldib mulle mote kodusest elust. Vahelduseks kuluks see taitsa ara. Aeg, mil olin Marleeniga kodune, oli yks mu elu parimaid. Esimene aasta oli muidugi raske ja eriti me kuhugi ei saanud, elu keerles magamiste, sootmiste ja jalutamiste ymber. Elasime Stroomi ranna kandis ja kaisin pea iga paev seal jalutamas. Kui vahegi ilma oli. Kuna mees oli pikad paevad tool, olin palju yksi. Minu sobrannadest polnud kellegil veel siis last, valja arvatud yhel vanal klassioel. Temal sai ikka paar korda kylas kaidud. Kui Marleen oli aastane, kolisime Oismaele ja siis sai alguse toeline titemammatamise periood. Tanu Perekoolile tutvusin paljude titemammadega, kellest moned on siiani head sobrad ja kelle lastega Marleen suvel Eestis mangis, nagu polekski vahepeal 5a eemal olnud. See titemammatamise aeg oli tore aeg. Kaisime mangutubades, ujumas, parkides, jalutamas, kaltsukates, yksteisel kylas, loomaaias, linna peal. Koike seda jala voi yhistransporti kylastades. Olin oma elu parimas vormis tanu sellele ja voisin syya, mida tahtsin.
Praegu motlen, et oli ikka energia ja viitsimine ja jaksamine. Enam ei tea, kas suudaks lumevallides vankriga ryseleda iga paev, raske toidukott karu pakikas. Kuni Marleeni aastaseks saamiseni elasime neljandal korrusel ilma liftita majas ja iga paev tassisin last ja karu ja toidukotti yles. Minu praegune elu on ikka vaga mugav vorreldes selle eluga. Kuid - me olime noored, reipad ja onnelikud. Kindlasti muretumad kui praegu.

Marleeni esimestel eluaastatel olin temaga koos 99.9 % ajast. Suvel, kui ta 2a sai, hakkas olema ka rohkem issiga ja sygisel tuli muutus, kus ta pidi soime minema ja mina toole tagasi. Ei tahtnud ta seal yldse olla, kuid onneks tundide kaupa ei nutnud ka nagu moned lapsed. Kuna mina laksin algul toole poole kohaga ja mees kais vahetustega, oli ta aias vaid paar paeva nadalas. Kevadel tulime siia, kui ta kolm sai ja siis sain veel aasta kodune olla. Ylejaanu on ajalugu.

Kell on 12 paeval ja vahepeal sai paris palju tehtud. Kaks laari pesu pestud. Kaks korda nousid pestud.
Supp valmis tehtud ja pere poolt ka ara degusteeritud ja heaks kiidetud. Marleeniga Wii Just Dance2 mangitud pool tundi, kuni ma enam ei jaksanud. Nii palju siis haigest lapsest.
To be continued...