Elu ei ole oiglane...

... kuid see ongi elu. Nii julm ja karm kui see ka ei oleks, aga nii see on. Sellega leppida vist on pea voimatu. Inimmoistus keeldub aru saamast, miks, miks, miks, kuna loogilist pohjendust ja seletust ei ole ega saagi olema.
Koik on neid tundeid labi elanud, kui kaotavad lahedase.
Ma olen seni kaotanud oma kalli vanaema. Pea 6a tagasi. Maletan seda, nagu oleks see olnud eile.
Olin tool, koolitusel, kell hakkas 5 saama ja hakkasime otsi kokku tombama, mees pidi mulle jargi tulema. Jarsku seisab ta meie koolitusruumis ja sisistab, et tule nyyd, hakkame minema.
Ma sisistasin vastu, et kohe tulen, me pole veel lopetanud. Siis ta sai juba vihaseks ja ytles kovema haalega, et tule nyyd, lahme. Vihasena tormasin taga kaasa ja ruumist valjas teatas ta mulle, et mu vanaema on surnud. Ma ei saanud mitte midagi aru, koik oli nagu unes. Krahmasin oma asjad kuidagi kokku, seletasin kellegile, et pean minema ja kihutasime vanaema korteri poole. Terve tee ulgusin nutta nagu vaike laps, ei joudnud mulle see kohale. Siis saabus koige hullem, kui joudsime ta korterisse, kus ta veel lamas koogiporandal.
Nii nagu mees ta leidis. Mehel oli vaba paev ja ta viis Marleeni vanaema juurde, et ise minna ostma remondiasju, et hakata vanaema vannitoas remonti tegema. Pool tundi oli ta ara ja tagasi tulles vanaema enam ust ei avanud. Onneks Marleen tegi lounauinakut samal ajal. Mehel votmeid ei olnud ja ta oli sunnitud ronima naabrite rodu kaudu meie rodule ( korter oli 4-ndal korrusel ) ja onneks vanaema hoidis alati rodu ust irvakil. Vaatepilt, mis mu mehele avanes, ei unune tal vist kunagi. Hea, et naabrimees oli seal ja aitas mehel nn tegutsema hakata. Tagantjargi motlen, et miks nad ei kutsunud kohe kiirabi, akki oleks midagi saanud veel teha???
See, et midagi oleks saanud veel teha, jaab mind painama elu lopuni. Kuid jargmine paev vanaema perearstilt surmatoendit vottes tuli valja, et ta oleks pidanud ammu haiglas olema ( kuhu ta keeldus minemast ) kuna tal oli veresoonte ummistus lisaks veel korgele vererohule.
Ta oli 76a. Alati nooruslik, naeratav, eluroomus ja tegutseja. Meile ei raakinud ta oma hadadest pea kunagi. Kuid haigusloo jargi oli ta minestanud ka enne. Kunagi ammu oli ta ema sonutsi vaitnud, et tema sureb pystijalu. Ja nii ka laks. Iga paev motlen ta peale vahemalt korra, minu jaoks elab ta edasi igavesti. Kuigi Marleen oli vaid 2,5a, maletab ta Nannat siiani ja igatseb teda,
Marleen nuttis Nannat taga tykk aega peale tema surma veel.
See nadal aga lahkus siit ilmast laps, kellel ei olnud aeg veel minna. Vaga uskumatu ja traagilise onnetuse tagajarjel. Ei ole nainud varem nii lahedalt yhe pere kaotusvalu ja ahastust.
Mis paneb elu ymber hindama ja moistma, mis on toeliselt tahtis. Koik muu taandub mottetuks ja ebaoluliseks. Kallistagem koik oma lapsi, olgem tanulikud, et nad on siin meiega ja hoidkem neid!!