Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Tanasest siis kooliaasta igal pool ametlikult alanud. Soovin koigile koolilastele edukat oppeaastat!
Meie tytar juba juuli lopust saadik koolis. Koik oli uus tema jaoks see aasta. Uus kool, uus opetaja, uued klassikaaslased. Vahe on ikka sees, kas vaike erakool voi suurem avalik kool.
Kuid seni oleme oma valikuga rahul ja muidugi rahaliselt ei oleks me suutnud enam erakooli maksta. Iga aasta on oppemaksu tostetud, kuid meie sissetulekud on vahenenud, eriti vorreldes eelmise aasta ja mehe tookaotusega.
Klassis on neil 25 last, kellest 15 tydrukud. Selles suhtes on soprade valik suurem, kuna eelmises koolis oli neil 18 last, kellest 8 tydrukud. Marleenil suhtleb siiani oma parima sobrannaga vanast koolist ja uues koolis ka juba yks hea sobranna. Suhtlemisprobleemi tal ei ole.
Tasemevahe on ka naha, ta sai erakoolis ikka hea pohja, tanu millele nyyd tal hinded vaga head.
Matemaatika on endiselt aine, milles peab pingutama.
Kuid vaga range on see kool, naiteks lastel on iga paev voimalus teenida nn puntke kaitumise eest voi siis kaotada puntke. Maksimumpunktid on 5 ja puntke on Marleen kaotanud naiteks selliste asjade eest, nagu raakimine koridoris, kui nad lounat sooma lahevad voi siis ei kanna pykste peal rihma. Samuti sai ta noomida, et kandis kampsunit, millel oli kapuuts, kuna see keelatud. Tundub, et kahe silma vahele neil midagi ei jaa. Sellised nomedad norimised pisiasjade kallal natuke hairivad, samas mulle meeldib jalle, et kord on majas. Vanas koolis oli nn ohkkond vabam, tanu millele osad lapsed teisi segasid. Samuti sai Marleen yhe esimese klassi poisi kaest vastu vahtimist pikapaevaryhmas ja keegi ei teinud sellest suurt numbrit. Opetajatega raakides selgus, et see poiss yliaktiivne ja ilmselt tahtis Marleeni tahelepanu. Marleen enne ka raakinud, et see poiss kaib talle nn pinda. Ma ei hakanud asja suure kella kylge panema, kuna kooliaasta oli peaaegu labi ja olime sealt koolist lahkumas niikuinii.
Muidu on elu olnud kiire, kiire, kiire. Suvi on lainud lennates. Peale Eestis tagasitulekut on olnud tool kiire ja iga nadalavahetus mingi yritus voi synnipaev voi oleme ise miskit ette votnud.
See suvi on olnud yks koige palavamaid minu siinoldud aastate jooksul. Pool Ameerikat kannatab yhe aegade suurema poua kaes ja meiegi murust pole suurt midagi jargi. Kuid kastmine keelati ara, et vett kokku hoida. Samuti oli ju Eestis vaga kuum suvi. Lugesin, et Aafrikas on osad riigid muutunud viimase 10a jooksul korbeks. Kliima soojeneb ja muutub ekstreemsemaks. Mina isiklikult ei kannata suurt kuumust ja ehk peab varsti kolima pohja poole.
Meil ei ole suvi veel labi, see nadal kytab jalle kuumaks, tana lubab 36 kraadi, homme 37.
Oleme sygiseks valmis. Basseinimonusid on piisavalt nauditud ja Marleenil algab tanasest ujumistrenn, nii et ootame monusaid 25-kraadiseid ilmasid.
Marleen on joudnud ikka, kus pohilised on sobrad, trennid ja nn oma asjad. Emme ja issi on ka tahtsad, kuid enamasti siis, kui midagi vaja on. Kuidagi kukkus valja, et tal on 4 paeva nadalas mingi trenn, kaks korda hakkab ujumas kaima, yks kord iluvoimlemises ja lisaks liitus ta Girl Scoutidega. Avaldas veel soovi minna hip-hopi tantsuklassi, kuid ytlesin, et siis peab millestki loobuma ja sellega ta nous ei ole. Iseenesest iluvoimlemine ei ole tema ala, kuigi tal on vaga hea loomulik painduvus. Tantsib ta kodus niikuinii ise pidevalt, teeb selliseid liigutusi ja kavasid, ma ei tea, kust neid opitud.
Motlen kurbusega, et ongi lapsepolv labi, kuna naen, et ta hakkab sinna eelpubeka ikka joudma voi oigemini juba on seal. Lugesin ehmatusega, et siin Usas ja yldse tanapaeval hakkavad tytarlastel paevad juba tihti 10-11a. Seda kinnitas ka mehe ode, kellel kaks tytart. Oeh.
Kuhu see lapsepolv siis jai, ma ei saa aru?
Eks muidugi asi ka selles, et meil vaid yks laps ja ei ole nooremat, keda nunnutada. Olen viimasel ajal moelnud tosiselt teise lapse teemale ja aru saanud, et tegelikult olen hiljaks jaanud. Selles suhtes, et vanusevahe jaaks liiga suur niikuinii juba praegu, ja lapsed kasvaks yles suht eraldi, eriti kui erinevast soost. Samas oleks voimalus pyhenduda teise lapse titeeale jalle, kuid kahjuks ei saaks ma loobuda oma toost ja jaada koju. Ma ei taha, et minu last kasvatab vanaema, lastehoid voi lapsehoidja. Ent eks paljud nii oma lapsi kasvatavad siin Usas. Varsti peab selle otsuse ara tegema, kuna vanus tuleb peale, mees saab juba 40a jargmine aasta, ta ytles, et ei soovi ka minna penkarina lapse keskkooli lopetamisele. Hea meelega jaaks koduseks moneks ajaks, kuid hetkel pole see voimalik. Olengi aru saanud, et kui juba tooturul nn sees, siis ei tasu sealt ara tulla, parast naasmine veel raskem. Ideaalne oleks kodus tootada, kui suudaks midagi valja nuputada. Imetlen inimesi, kes votavad ette aina uusi valjakutseid ja proovivad erinevaid asju. Mina aina lykkan edasi ja motlen, et homme voi jargmine kuu voi aasta.
Ok, aitab unistamisest, vaja tood teha.