Argipaev, argipaev, argipaev

Paevad mooduvad lennates nagu lind.
Istun ja motlen, et nyyd siis on kaes see tanapaeva tootava emme reaalsus.
Hommikul vara yles, kohvi kaima, pesema, riide, siis laps, mees yles, midagi syya, asjad kokku, iseenda sattimine ja samal ajal teiste tagant utsitamine, koerad-kass valja, tuppa, syya, juua, voodid, sygavkylmast lihakraam valja, mees-laps uksest valja, noud loputada, endale snakk-louna kaasa, ummisjalu uksest valja, ikka jaab elamine poolsegamini ja mina nagu ikka toole hiljaks. Tool on nagu on, enam ei rabele nagu hull, kui just vaja on, siin niikuinii koik nagu puuga pahe saanud ja organiseerimatus ajab vahest kopsu yle maksa, kuid inimene harjub koigega.
Kolmel paeval nadalas on mul koju joudes tapselt 20 minutit aega, et midagi syya, riided vahetada, kui jouan, koerad-kassid toita, lapsele ka midagi hamba alla ja siis tormata lapsega trenni. Onneks mees toob lapse koolist, muidu peaks otse koolist minema ja laps ei saaks syya enne trenni. Lapse koolipaev ju pikk, kella 4-ni. Selle aja peale, kui ma kodus, mees tavaliselt juba lainud ohtusele toole, nii et Marleen on vahest 5-10 minutit yksi koertega kodus. Siinsete seaduste jargi muidugi lubamatu tegu. Eestis muidugi tavaline asi 8a lapse puhul.
Yhesonaga olen end massinud lapse trennide hullu maailma. Ujumine on tal kaks korda nadalas, kuhu lahme 20-25 minutit koos parkimisega, tagasi koju jouame 7.30 ohtul, siis veel vaja teha koolitood, koeri jalle kantseldada, laps pessu, midagi syya veel voi hakkan kokkama jargmiseks paevaks. Korra nadalas on iluvoimlemine, onneks see hakkab hiljem ja jouame enne ikka korralikult ohtusooki syya ja koolitood ara teha, tagasi koju jouame 8.30 ja idee poolest peaks siis hakkama juba magama sattima, kuna lapsel paevad pikad, kell 7 on aratus. Ta isegi hasti vastu pidanud, arvestades, et pikad koolipaevad, iga paev trenn ja ohtuti enne 9.30 enamasti magama ei saa. Korra nadalas on veel Girl Scout, onneks see on kodule lahemal, 10 minutit soita, ainuke asi, et mul pole motet koju tagasi soita, kuid tunni ajaga eriti miskit teha ei joua, lahen siis tavaliselt kas toidupoodi, kui miskit vaja voi mujale poodi. Yks edasi-tagasi kaarutamine kaib.
Aga eks see ongi see elu tanapaeval, vist juba igal pool. Motlen, et miks inimesed oma elu keeruliseks teevad ja elavad. Ideaalne oleks, kui koik oleks kae-jala juures ja laps saaks mingis vanuses juba ise trennidesse minna. Siin ei tule see kone allagi enne kui laps on 16a ja saab ise juhiload teha. Marleen ei joua seda muidugi ara oodata.
Ameerikas on koik spread-out, st et igale poole minemiseks uha soita monus pool tundi ja nii iga paev. Vahest selline tunne, et elad autos. Kas on see tavaline tanapaeval, kindlasti, kuid kas ka normaalne, selles ma kindel ei ole. Ma ei kujuta ette, kui oleks rohkem lapsi. Olen selle peale motelnud. Peab mingi kangelasema olema vist. Voi siis peaks juba abivagi olema. Naiteks kysisin oma ylemuse kaest, kellel 3 last ja kes teeb vaga pikki toopaevi, et kuidas tema saab. Tal kaib ema abiks paar paeva nadalas, ylejaanud paevadel on tal lapsehoidja peale kooli, kuigi tal lapsed juba 13a, 12a ja 8a. Maksab muidugi hiigelsummasid, samuti viivad lapsehoidjad siis lapsi trennidesse, kuid syya ei pidanud tegema. Koristaja ja aednik kaivad tal eraldi. Nojah, mis nii viga, samas ausalt, ma ei tahaks sellist elu. Ma tahan ikka ise oma lapsi kasvatada ja nende elust osa votta. Tavainimesel, kes ei jaksa lapsehoidjat palgata ja kellel pole vanavanemasid abiks, tuleb ise hakkama saada. Tihti ei saa meestega ka arvestada, kuna mehed peavad tood rabama.
Tegelt on koik enda teha, ega pea laps kaima koigis trennides, lopuks tuleb ikkagi valik teha, hetkel kaalun iluvoimlemise arajatmist, kuna ma ei nae tal eriti annet, samas talle meeldib ja painduvus on hea. Vahemalt saab laps end liigutada. Kuid kurb on, et liiga vahe jaab aega niisama olemiseks, lugemiseks, oues mangimiseks, jalutamiseks. Onneks ei juhtu ka midagi, kui vahest yks voi teine trenn vahele jatta. Ei ole motet endast ja lapsest viimast valja pigistada, see on minu arvamus. Paljud vanemad siin votavad oma laste trenne nagu elu ja surma kysimust ja see on kogu nende elu, mille peale kulutatakse enamus ajast ja palju raha. Nadalavahetused veedetakse voistlustel kuskil teises osariigis, poole paeva soidu kaugusel. Ma ei ole kindel, kas tahan sellist elu endale ja lapsele. Ei ole mul sellist ambitsioonikust kahjuks veres. Siin on aga koik yles ehitatud voistluste peale ja kes on parim. Elagu Ameerika ja sport!!
Mina oma tagasihoidliku eestlasliku meelelaadiga olen pigem boheem, kes tahab ikka elu natuke nautida ka. Mis siis, kui mu lapsest ei saagi olympiasportlast, nagu paljud vanemad unistavad.
Minu jaoks on olulisem haridus ja haritus. Pole ime, et Usa haridussysteem ja tase on nagu on, kuna pohirohk on spordil, spordil, spordil. Elagu Ameerika ja sport!!