Piibelehed

Avastasin täna, et piibelehed juba õitsevad.
Meil aia ääres on väikene lapikene, kus need kasvavad ja tavaliselt magan õige aja maha.

Piibelehed on mu lemmiklilled olnud lapsepõlvest saadik, maailma parim lõhn on neil.

Tekist ja muust

Kevad on täies hoos ja meie elu jälle ülikiire.
Marleenil algas esmaspäevast uuesti ujumisetrenn ja nüüd siis ujub kaks tundi päevas.
Siiani kenasti vastu pidanud. Kohustust ujuda kaks tundi ei ole, kes jõuab natuke hiljem, kes läheb varem ära. Aga programm peal on tihe terve kevad ja suvi, pea igal nädalavahetus on kas võistlus või mingi muu üritus.
Abikaasat ei näe pea üldse enam, kuna tal ka tööl kiired ajad ja nõnda on kogu taksojuhi mängimine ja kodune korraldus minu kanda. Õnneks saabub mu ema suve alguses ja siis saab natuke kergemalt hingata.
Laulukooris käib ka Marleen endiselt, veel on jäänud üks proov, siis tuleb peaesinemine kirikus ja selleks kooliaastaks on laulmine läbi. Suvel on võimalus minna laulukoori suvelaagrisse, kuid see hingehinnaga, eks näis. Kui Marleen aga järgmine aasta soovib laulmist jätkata, on sissesaamine juba katsetega ja proovid toimuksid meist palju kaugemal. Marleenile meeldib küll väga laulda, kuid lauljat ma temas ei näe.
ˇ
Sain kurva uudise, et mu vend ja isa ei saagi mulle külla tulla seekord, loodetavasti siis järgmine aasta.
Kuigi järgmine suvi tahaks juba ise Eestisse minna.

Suursündmus vahepeal oli see, et saime omale üleöö kaua oodatud ja planeeritud teki ehk terassi.
Kuna inglise keeles see deck siis mina ytlen tekk. Nuputasin tükk aega, et kuidas see eesti keeles on.
Mees oli naabripoistega ammu plaani pidanud õllepudeli taga, et ehitame meile terassi. Mina olin nagu ikka skeptiline, sest meeste suure suuga tehtud jutud on ju teada. Kuni järsku ükspäev joonistati plaan, võeti mõõdud ära ja järgmine päev juba ehitus käis.

Paari päeva pärast oli vaatepilt selline.

Ja veel paari päeva hiljem sai terass ka pidulikult sisse õnnistatud.

Naabripoisid tegid meile vägeva kingituse - tuleaseme...

... mis sai ka ära proovitud.

Lõpptulemus.

Kõik käis nii kähku, et mina ei saanud arugi, kui juba terass valmis. Midagi pole öelda, naabripoisid tegid tubli töö ja seda ilma ühegi sendita. Siin ei ole kombeks raha võtta, pigem aidatakse üksteist.

Mees aitas vastutasuks naabritel uut piirdeaeda ehitada.

Ja muidugi läks kastide kaupa õlut neile.

Minu tasuks oli igaõhtune kokkamine ja samuti küpsetasin elu esimese ehtsa ameerikapärase

juustukoogi nende tellimusel. Hakkasin mõtlema, et pea 6a olen siin elanud, kuid juustukooki pole teinud. Ikka alati seda poest ostetud. Kuid enda tehtud oli parem.





Arenguvestlus

Eile oli Marleenil koolis järjekordne arenguvestlus ehk Parent-Teacher conference.
Marleeni õpetaja vist fännab neid, sest see oli juba kolmas kord.
Ma enam-vahem teadsin, mida ta ütleb, sest kaks esimest korda oli tema jutt täpselt sama :)

Alguses siis ülevaade üleriigilistest tasemetestidest, mida siin tehakse ka mitmeid kordi kooliaasta jooksul. Marleen on alati skoorinud kõvasti üle keskmise ja sellega muret ei ole.
Alates kolmandast klassist teevad kõik lapsed ka ISTEP testi ja IREAD testi. Nende testitulemuste järgi pannakse koolid paremusjärjestusse. Vaatasin huvi pärast järgi, et umbes 1000 algkoolist kogu meie osariigi peale oli Marleeni kool eelmise aasta tulemuste põhjal täpselt keskel.

Siis alati Marleeni õpetaja kiidab, kui tubli Marleen on, kõige paremini käituv laps ja üldse igati toreda ja kihvti iseloomuga. Et võtab koolitööd tõsiselt, kuid oskab ka nalja teha.
Selles suhtes mulle siin Usas meeldib, et õpetaja ja laste vahel on selline familiaarne lõõpiv suhtlemine, kuid samas lapsed austavad õpetajat ja vastupidi. Vähemalt on see minu kogemus.
Samas vahest Marleen ikka räägib, kuidas õpetaja oli kõigi peale pahane ja karjus ja tema kartis.
Eks peabki natuke kartma, ma leian. Muidu ju lapsed astuvad pähe. Ei kujuta ette õpetajatööd päevad läbi umbes 20-25 erineva iseloomuga õpilasega.

Siin on iga aasta erinev õpetaja ja seega tuleb kevadel jälle hüvasti jätta. Kui on hea õpetaja, siis on kahju. Marleeni parimad õpetajad ongi olnud praegune vanem meesõpetaja ja esimeses klassis, kui oli ka vanem naisterahvas. Ma olen alati viinud õpetajatele lilled ja raamatupoe kinkekaardi, kuigi siin pole kombeks viia lilli. Aga õpetajatel on alati olnud väga hea meel.

Õpetaja kiitis ka meid, vanemaid ja ütles, et oleks rohkem nii huvitavaid ja toredaid.
Tõesti häbene silmad peast.
Ta on algusest peale olnud vaimustatud meist kui eurooplastest.

Kirjutan tool edasi, nonda tapitahti pole.

Yhesonaga et Marleen on nii tubli ja vahva ja ninnu-nannu, aga mina ei saanud ja ytlesin, et noh
see on vaid klassis opetajaga, et kodus naitab natuke teist iseloomu. Nagu varem maininud, kahtlane eelpuberteet valja loomas ja eks iseloom ka. Nimelt siis vastav "attitude" ehk ninatark suhtumine ja vaidlemine vanemate inimestega nagu naiteks emaga ehk minuga. Kusjuures issiga ei vaidle niimoodi.
Naiteks sain koolist paberi, kus ytles, et reedel tehakse munadepyhapiknik ja vanemad on ka oodatud.
Marleen vaidab, et see on jargmine reede, mitte see reede. Ma ytlesin, et paberi peal kirjas, et see reede. Ja laheb tuline vaidlus lahti, just tema poolt. Isegi paberit ei uskunud, sest opetaja olla vaitnud, et see on 13. aprill.  Ma olen juba nii palju targemaks saanud, et ei vaidle vastu, jaan rahulikuks ja ytlesin Marleenile, et mis me ikka vaidleme, kysime opetaja kaest koolis jargi.
Opetaja tegi suured silmad, kui kuulis, et Marleen ei uskunud mind, et see reede on piknik. Ja paberit ka ei uskunud. Kysis siis, et ei tea kummalt vanemalt see vaidlemine ja poikpaisus tuleb ja Marleen teatas, et isalt.
Lapse suu ei valeta :)

Siin link Marleeni koolilehele, kui kedagi huvitab.

http://www.ics-charter.org/ices

Moned pildid ka.
Marleeni klassi Spring Musical, teemaks piraadid. Marleen on keskel punase peapaela ja silmaklapiga.

Marleen enne jõulukontserti enda kapi ees.

Marleeni "lockeri" ehk kapi sisemus. Patrioot noh.

Marleeni klass.

Puhkus täies hoos

Ja mina ei puhka sugugi.

Võtsin ikkagi töö juurest terve nädala vabaks, ei hakanud poolitama ja hea meel, et nii tegin.

Kodus nii palju tegemist. Ausalt öeldes võiks siin paar nädalat järjest küürida, pesta ja asju ja riideid sorteerida.

Muidu meie väikene puhkus möödunud väga mõnusalt. Ilmad on olnud vahelduva eduga soojemad ja jahedamad, sellised parajad. Oleme käinud palju jalutamas ja väljas olnud, teisipäeval sai ka esimene ametlik grill ära tehtud. Marleen sai kauaoodatud elektrimootoriga tõukeratta endale, ning on nüüd pooled päevad tänaval ja kihutab sellega ringi, mul natsa hirm nahas, kuid sõnad peale loetud, et sõiduteele ei lähe ja oma tänavaotsast kaugemale ka mitte. Siin osad kihutavad isegi oma majade vahel nagu hullud, nii et peab olema ettevaatlik. Aga tundub, et ta väga hoolikalt jälgib autosid ja on ettevaatlik.

Pühapäeval käisime maal kogu perega, koerad ka kaasas ja mehe õepoeg. Lastel nagu alati oli seal lõbu laialt, ei mingit muret, iga seal ei hakka. Mees ja äi tegid seal metsa, vedasid puid saeveskisse, et saaksime laudu veranda ehitamiseks. Õhtuks olime kõik värskest õhust rammestunud.


Esmaspäeval oli jahedam ilm ja viisin lapsed väikesesse kohalikku veekeskusesse, mina vedelesin mullivannis.
Eile käis ämm lastega loomaaias, mina otsustasin, et pean ikka midagi kasulikku ka ära tegema.
Alustasin riidekapi sorteerimisega ja lõpetasin akende pesuga ja suurema puhastusega magamistoas.
Kaugemale ei jõudnudki, kuna iga nurga ja kapi tagant avanes päris kole vaatepilt.
Õhtul oli Marleenil laulukoor ja peale seda läksid ämm lastega maale ära, kuhu jäävad homseni.
Minul möll käib, ja lõppu pole näha.
Enam-vähem on alumine korrus tehtud, hea, et on pööning, kuhu kõik träni visata. Millalgi peab hakkama seal siis ka asju sorteerima ja koristama, oeh.

Üldiselt naudin kodus olemist ja toimetamist, see nagu omaette teraapia. Vaheldus ka tööl käimisele.

Vahepealsetest tähtsamatest sündmustest nii palju, et meil mehega täitus nädal tagasi 10a tutvumisest, mille auks käisime väljas istumas natukene. Tegime suhteinventuuri ja kokkuvõttes võib tõdeda, et kõige hullemini polegi läinud. Mehe sõnade järgi on minust saanud noore plika asemel täiskasvanud naine, vaat mis välja tuli. Vaatasime vanu pilte ja norisin meest, et näe, oli mul kena noormees, nüüd on vanamehenäss, 40 ikkagi ukse ees. Ta noris vastu, et ammugi aeg tal mind noorema vastu välja vahetada, ikkagi keskeakriis peaks peal olema. Tegelt on kriis pigem minul, kui temal. Tema on oma nn koha leidnud elus ja kõigega rahul, mina mitte.

Marleen sai aga oma ujumisklubi hooajalõpubanketil üllatuse osaliseks, nimelt valiti ta oma vanusegrupis tüdrukute seas kõige agaramaks, tublimaks ja mis kõik veel ja austati teda vägeva auhinnaga.

Hetkel on ujumises paus kuni aprilli keskpaigani, siis läheb uuesti lahti ja hakkab ujuma 2 tundi päevas ühe tunni asemel. Üle kolme päeva nädalas me siiski ujumas käima ei hakka, läheks liiga kreisiks.

Vahepealne update 1 .aprill

Üritasin rohkem pilte lisada, kuid millegipärast jookseb kokku, seega jäigi varasem postitus tegemata.

Sain elamise enam-vähem korda, kuid viimased päevad olen olnud laisk mis laisk. Ei viitsi enam midagi teha, kuigi siin majas ei lõppe tööd kunagi. Reedel tuli Marleen koju tagasi ja saime veel korra jalutamas ära käia, kui hakkas jubedat padukat sadama. Seega olime õhtul kodus ja ei teinud mitte midagi. Laupäeval käisime aga ta parima sõbranna ja emaga kinos vaatamas "Mirror, mirror", kaasaegne versioon Lumivalgukesest peaosas Julia Robertsiga.  Pärast tulime meile ja istusime siin pea südaööni, lapsed mänigisid ja arutasime sõbranna emaga elu ja asju. Peab paika, et teiste probleeme omale ei tahaks...

Täna meil endiselt vihmane ilm ja ma ei viitsi jällegi midagi teha, kuigi peaks aias natukene toimetama. Marleen on mänginud printsessi terve päeva ja mees möllab õues, hiljem pidi hakkama saslõkki küpsetama. Üritan end kokku võtta ja midagi kasulikku veel viimase puhkusepäevaga ära teha. Tööl käimine on juba ära unustatud, puhkaks veel nii kuu aega hea meelega.

Head esimest aprilli kõigile!!

Kevadest sai suvi

yleöö.

Viimased nädal aega on olnud temp üle 20 ja täna 26 kraadi sooja. Täielik suvi.
Mõnus ja ootamatu.
Sellist sooja märtsi siin ei mäletagi, vahest on veel lumi maas olnud sellel ajal.

Tegin ka mõned pildid meie kevad-suvest.

Meie võrratu magnooliapuu.

Kaadrisse jäi õhkutõusev lennuk.

Vastasmaja taha pandi paari päevaga püsti vägev garaaz. Maja värviti garaaziga sama värvi. Vaade on palju ilusam kui enne.

Ja ka teise maja taha ehitati kiiresti garaaz.
Nüüd peame oma garaazi ka yle värvima, et sobiks kokku.

Nagu sellelt pildilt näha, sai Marleen endale kõrva augud. Juhtus see üleöö ja üllatusena ka mulle.
Mees viis Marleeni auke tegema ja nüüd on üks sünnipäevakink käes.
Minu käest soovitakse batuuti.

Nühkisin maja seinu puhtaks, mille koerad mustaks hüppanud. Sellest ka segadus.
Meie tagasihoidliku veranda asemele peaks umbes kuu aja pärast tulema uus ilus puust veranda.
Ei jõua ära oodata.

Marleen üritab endale kiike ehitada.

Ühele lennukile lisandus teine ja korraks oli tunne, et nad põrkavad kokku.

Ja meil on kevad ( 29. veebruar )

voi isegi suvi. Tana naitab kraadiklass +18 kraadi sooja. Monus.
Jaaks see siis ka pysima.
Tegelt on see talv lainud kuidagi vaga kiiresti ja linnulennul.
Marleen hakkab lopetama kolmandat klassi, paar aastat veel ja ta on pohikoolis...
Meil saab kevadel siin oldud 6a. Mehel on ees tahtis synnipaev, mina saan juba 32a.
Tihti on tunne, et oleme vanaks jaanud, kuigi laias laastus vottes oleme ju ikkagi noored veel.
Ent keha alati nii ei arva. Vahe on sees, kas oled 20a voi 30a. Loodan, et mul on 40a sama palju energiat, kui mu mehel. Kuigi ta ka vahest ei tee mitte midagi. Viskab pikali ja ei touse tunde. Eks vahest nii peabki.

See nadalavahetus oli Marleenil molemal paeval voistlus, jalle hommikused, nii et pidin tousma 5.30.
Voistlused olid pikad ka, saime laupaeval alles 1 ajal koju, soime lounat, kaisime toidupoes ja ylejaanud paeva ei teinud mitte midagi. Koristamise lopetasin alles esmaspaeva ohtul. Kui vanasti olin jube pedant ja koik pidi kogu aeg laikima, siis nyyd olen leppinud, et see pole lihtsalt voimalik ja ei hakka ennast tapma. Kui ei jaksa ja ei joua, siis ei tee ka. Soogiga ma ka ei massaks nii palju, kuid mees ja laps tahavad ikka korralikumat toitu.
Voistlustel laks Marleenil hasti, kuid see oli suur voistlus ja eriti tydrukuid oli palju, tundub, et ujumine siin tydrukute ala rohkem. Onneks oli see viimane voistlus selleks hooajaks meile ja martsis-aprillis tuleb kuuajane paus ka trennis. Aprilli lopus algab suvehooaeg, eks nais, kas viitsime suvel ka trennides kaia, just see toolt koju ja otse trenni tormamine on mind ara vasitanud. Nyyd veel treener teatas, et Marleen on valmis liikuma edasi jargmisesse gruppi ja nemad treenivad 2 tundi paevas, 5 paeva nadalas, kella 5-7-ni. Mul on raske jouda kella 6-kski trenni, Marleen jouab koolist koju 4.30 ajal, siis ta koju sooma ei jouakski.
 Marleenile ujumine meeldib ja ta tahab trennis kaia. Ujumine on hea sport, kuid olympiasportlast ma ei kasvata ja ei ole kindel, kas tahan, et kogu elu keerleks ujumise ymber. Seal on vanemaid, kellel lapsed juba pubekad ja aastaid ujunud, nad ytlevad, et ujula on teine kodu. Natuke hirmutav. See nouab suurt pyhendumist.

Varsti on kevadvaheaeg ja ilmselt votan puhkuse valja. Tahaks siis ka kuhugi minna, kuid nagu alati on kysimus, palju raha ja kas yldse tahame kulutada ja kas mees saab toolt vabaks. Siin kaivad paljud kevadvaheajal Floridas, see on koige popim sihtpunkt. Meie oleme kainud korra, 2a tagasi. Kuna oli olnud kylm talv, siis oli martsi lopus veel vesi jahe ja suht tuuline Mehhiko lahe aares. Raha tuleb sinna puuga selga votta, sest iga liigutus maksab. Lisaks ju kulub bensiin ja hotell ja soomine. Mees mul ei ole reisija tyypi, talle ei meeldi nii pikka maad soita ( Floridasse 14-20 tundi, oleneb kuhu minna ) ja ega minagi pole harjunud nende pikkade vahemaadega. Lennukiga soita on koolivaheajal kallis, kui hinnad laes.

Update 3. marts

Paris suvi meil veel siiski pole, kuna vahepeal tuli lumi maha, enne seda laastasid meie kanti ja naaberosariike karmid tornaadod, siin onneks paasesime hullemast. Aga tuul oli kyll paar paeva nii kohutav, et ma ei saanud autoust lahti ja auto kiskus soites kogu aeg teelt valja. Yks paev sadas viinamarja suuruseid rahetykke alla. Kuid aias juba lumikellukesed oitsevad ja nartsissid ka pungitavad valja.

Kevadvaheaja suhtes otsustasime, et votan osad paevad vabaks ja lahme ehk eestlastest sopradele kylla Cincinnatisse, see siit paari tunni kaugusel. Seal on suur siseveekeskus ja loomaaed, kus pole kunagi kainud. Mehe vanemal tytrel on ka robotivoistlus samas linnas, et saaksime ka seda minna vaatama.
Mehe vanem tytar on meil nyyd mitu korda kylas kainud ja jaanud terveks nadalavahetuseks, tal yksi kodus igav ja Marleeniga nad klapivad ylihasti, kui pyhapaeval ta ara laks, Marleen nuttis. Vanusevahe on neil tapselt 8a, Kaijah saab 17a juunis ja Marleen 9a, syndinud kahepeavase vahega.
Nendevaheline suhe annab mulle aimu, mis oleks, kui saaksime veel yhe lapse, tundub, et vaiksemale vaga meeldib suurem ode ja vastupidi.

Palju onne, Eestimaa!!!

Elan kyll valismaal, kuid kodumaa on mulle kallis olnud alati.
Nagu varemgi olen kirjutanud, siis Eestimaa loodus ja ohk ja meri ja rannad ja mets jaavad mulle alati
koige ilusamateks ja armsamateks.

Kodumaa igatsusest vist ei saagi lahti kunagi.
See jalitab sind alati.
Ometigi mida kauem olen ara olnud, seda vooramaks tundub koik jaavat ja seda vooram tundun ise...
Valismaale kolinud eestlased ei ole enam need "oiged" eestlased mingi aja parast.
Sellel on nii haid kui halbu kylgi. Hea kylg on see, et silmaring avaneb tohutult, korvaklapid kaovad eest, tuled oma pisikesest keskkonnast valja ja naed maailma natuke laiemalt. Vahemalt minuga on nii lainud.
Ja selle yle on mul hea meel. Et silmaring on avanenud.
Hea meel ei ole selle yle, et ei tunne end paris nn kodus ei siin ega enam ka Eestis mitte.
Oled mingi vahepealne kahtlane olend.

Onneks meil on siiski siin piisavalt eestlasi ymber, et sailiks eesti keel ja meel.
Mis on yldse eesti meel?
Me ei kanna rahvariideid ega laula isamaalisi laule, nii nagu tegid siia tulnud eestlastest sojapogenikud II MS ajal. Neid on jargi veel kaputais ja tanu nendele on veel elus Indianapolise Eestlaste Selts.
Paljud nendest tulid siia kas noorukina voi lapsena, osad ka juba taiskasvanuna, nagu naiteks mu mehe vanaisa. Koik eestlased tootasid siin end yles, enamusel on korgharidus, paljud on lektorid ylikoolides, osad korged sojavaetegelased jne. Osad abiellusid omavahel, osad kohalikega. Koigil on sailinud eesti keele oskus. Enamus nendest on nyydseks mulla all, jareltulijad on abiellunud kohalikega ja nende lapsed enam eesti keelt ei raagi.

Yks 70-ndates eesti naine raakis mulle, kuidas ta oli noor tydruk, kui siia tuli ja kuidas neil oli oma rahvatantsuring, laulukoor ja muud ringid, koik keerles eestluse ymber. Tohutult kihvt mu meelest.
Tal on alati hea meel meid noori eestlasi naha ja ta ise kaib igal yritusel.

Yleeelmine suvi kaisime Lati majas jaanipaeval, kuhu olid kutsutud latlased, eestlased, leedukad, poolakad, rootslased, sotlased. Yks meeldejaavamaid yritusi siin yldse. Ehtne jaanipidu koos laulu, tantsu, lokke ja mangudega, lapsed ei tahtnud kuidagi ara minna.

Tavaliselt saavad eestlased kokku ( suurem ring siis ) joulude ajal ja vabariigi aastapaeval. Kuna meil ei ole siin oma "maja", toimuvad kokkusaamised kas Lati majas voi mones kirikus.
Siin leidub vanu eestlasei, kes kannavaid rahvaroivaid, mangivad kannelt ja raagivad puhast eesti keelt.
Paljud nendest eestlastest ei ole kunagi Eestisse tagasi lainud, isegi mitte kylla. Vene ajal kardeti minna ja hiljemgi oli kartus sees, kuid kindlasti oli ka muid pohjuseid. Liiga valus ja emotsionaalne.
Ma ei kujuta ette, et lahkutakse kodumaalt ja kunagi enam kodumaad ei nahta.
Olen moelnud, et kui mind pandaks valiku ette, kas minna tagasi kodumaale nyyd voi mitte kunagi, mis valiku ma teeks... saaks olema aaretult raske.

Ise tahan sidet Eestimaaga hoida tugevana nii endale kui lapsele ja loodame kylastada tihedamini!!
Eestimaa on eriline ja ilus.
Ja kallis.

Valentiini paev

ehk siis suur rahvaste sopruspyha. Mille auks meil tuli maha yleoo ilus talveilm, oma 5 senti lund.
Vaga ilus oli. Pool paeva. Ohtuks sadas jalle vihma.
Sain eestlasest tookaaslaselt kingiks omakypsetatud leiva ja paki Mesikapa batoonikesi, mille ma yhe paeva jooksul ara soin, kui juba siis juba. Kuigi mul peaks olema karm dieet, kuna eelmine nadal kaalu peale astudes pidin minestama. Talvega oma 6-7 kg juurde hiilinud...

Me tegime oma romantika ara juba pyhapaeval, kui kaisime perega linna peal jalutamas ja natuke malli peal shoppimas, ostsin meile Marleeniga sobrapaevateemaga pluusid. Ja hiljem laksime sooma fancy-pancysse Brasiilia steaki restosse. Kahju, et veini ei saanud limpsida, kuid eelmine ohtu olime natuke veiniga yle pingutanud.

Valentinipaev on siin jarjekordne kommertslik pyha, kus lilled on hingehinnaga ja koik mehed peavad naistele kinkima mingi kalli ehte ja viima taistuubitud restorani sooma. Mees mulle seekord too juurde lilli ei saatnud, kuid ma sain lilled hoopis oma uuelt austajalt, suure kimbu punaseid roose.
Mul on jah austaja too juures ja vaga aktiivne. Pikkuselt mulle umbes olani mehhiklane, kuid ta ei lase end sellest yldse hairida. Ega faktist, et ma olen abielunaine. Yritan votta seda kui naljana, kuid natuke hirmutav on. Koik kaisid mu lilli imetlemas ja nuusutamas ja arvasid, et mu abikaasa saatis need.
Siin on kombeks meestel naistele too juurde lilli saata, ma ei tea, mul ei ole vaja avalikult oma suurt armastust demonstreerida, kuid osad naised on kyll kadedad, kui nende mehed ei saada.

Kokkuvottes olime ilusti perega kodus, soime minu tehtud kartulipudru ja hakklihakastet ja mees kobis peale seda magama, Marleen tegi koolitoid ja vahtis telekat, mina kuulasin arvutist romantilisi vanu laule.

Marleenil oli laupaeval jarjekordne ujumisvoistlust, mis laks jalle nii ja naa. Kroolis sai ta 51-st tydrukust 12-nda koha lopparvestuses, kuid oma vahetuse voitis ( korraga ujub siis 8 tydrukut ) ylekaalukalt ja oli nii onnelik. Sealt edasi laks aga koik jalle allamage. Eelmine voistlus sai ta diskvalifitseeritud konnas ja selili ujumises ja seegi kord, lisaks veel ujus ta 4 otsa liblikat ja tegi vaga tublisti, kuid jallegi diskvalifitseeriti. Mees veel vaitis, et ta ei usu, et Marleen ujub ara 4 otsa liblikat, kuid ujus, ei uppunudki ara, lihtsalt ei lainud arvesse aeg. Metsa lahevad tal ymberpoorded, kus ta teeb midagi valesti. Paljud teised said ka DK ja ma leian, et nii vaikeste puhul voiks natuke leebem olla, aga noh ehk jargmine kord siis proovib uuesti.

Marleen alustas eelmisest nadalast ka laulukooris kaimisega. Nimelt tema parim sobranna vanast koolist ja veel yks teine vana klassiode kaivad laulukooris ja tuli valja, et ka uuest koolist paar klassiode. Kaisime prooviklassis ja talle vaga meeldis. Laulmine on talle alati meeldinud ja see on vaheldus ujumisele. Ja muidugi, et saab sobrannadega koos kaia, on ka vaga oluline.
Opetaja on noorem meesterahvas, kel vaga hele haal. Ning eilses proovis raakis ta meile, kuidas esines koos Madonnaga SuperBowlil, see vois kyll vagev olla.

Yhesonaga meie paevad on endiselt kiired, onneks on too juures nyyd vaiksem ja homme votan hoopis vaba paeva, kuna Marleenil ka kooli pole. Ees ootab suurkoristus, ma ei ole elamist koristanud kaks nadalat, kuid ignoreerin tolmurulle jarjekindlalt, lihtsalt ei ole aega ega energiat.
Yritan ka ennast liigutada natikene, ohtuteks aga olen laip, kui lopuks saabub hetk, et voiks miskit teha. Vanadus hakkab vist peale tulema.

RIP Whitney Houston

Kahju, et nii suur talent lahkus nii vara.
Mulle on ta meeldinud nii kaua kuni maletan. "The Bodyguard" film, kus ta mangis koos Kevin Costneriga,  mida kaisime ema ja vennaga Sopruses vaatamas, oli yks mu lemmikuid.
Olen seda filmi hiljem veel vahemalt 10 korda vaadanud. Ta oli ilus mulatt naine ja voimsa haalega.

Aga nagu mu mees ytles, et ta tegi vale valiku mehe suhtes ja hakkas semmima "bad boy" Bobby Browniga, kes tombas ta pohja. Mitte keegi ei olevat aru saanud, miks selline andekas naine valis sellise mehe. Aga nae, sydant sundida ei saa ja paljudele naistele lahevad peale need pahad poisid.

Minu arust on kohutav tragoodia, kui inimene satub soltuvusse millestki ja see viib ta pohja ja sealt
enam valja ei saagi. See on yks asi, mida ma siin Usas kunagi moistma ei hakka. Kui palju siin inimesed tarbivad igasuguseid valuvaigisted ja tugevatoimelisi retseptiravimeid ja veel koos alkoholiga. Ja arstid lahkelt kirjutavad inimestele retsepte valja ja inimesed votavad neid koos alkoholiga, mis on koige hullem, mida teha saab. Aga noh, ega vahet poleks, must turg on piisavalt suur, et saada ykskoik, mis tabletti iga kell. Kahjuks.
Rikkus ja andekus ja onn ei kai kasikaes nagu naha, pigem voivad need sind hukutada, kui ei ole vali, kellega suhtled ja satud soltuvuse loksu.
Teine must naine, kes naiteks voitles end vabaks, oli Tina Turner, kellel oli ka jobu mees korval.
Kes nainud filmi " What's love got to do with it", see teab.
Koik ei ole aga nii tugevad.
Puhaku ta rahus.

+14

ehk siis meil kevad. Vahelduva eduga terve talve nii olnud ja nyyd juba teist paeva jarjest.
Paris monus, tuleks siis kevad pariselt ka. Oiget talve see aasta ilmselt ei tule ja selline koikumine
on ara tyytanud, ei liha ega kala.

Muidu elu nagu ikka.
Yritan end katte votta ja harrastada tervislikku toitumist ja liigutamist, laheb ka vahelduva eduga, nagu ikka nadalavahetused loovad koik segi. Pyhapaeval tuli mehe pere kylla, ema-isa ja ode perega, tegime
viimase rasvase joululaua, kuna meil oli verivorste ja kapsaid jargi, juurde sai kartulid ja sealihapraad.
Eile terve paeva mul koht valutas sellest.
Laupaeval oli Marleenil jarjekorde ujumisvoistlust, kell 6 hommikul hakkasime soitma paksu lumesajuga ja kell 11 kui voistlust labi, oli lumi lainud, paike paistis ja 10 kraadi sooja.
Seekord ei lainud nii hasti, olen tahele pannud, et kui hakkab nihu minema, lahebki lopuni nihu.
Aga pole hullu, Marleenil oli lobus sellegipoolest, sai teiste tydrukutega suurtele kaasa elada ja lobiseda ja tsillida. Veebruaris on veel kaks voistlust, yhele vist ei lahe, kuna seal toimub juba kvalifitseerumine suurtele ja tahtsatele voistlustele, millele me niikuinii ei paase. Marleen saab suvel 9a ja liigub edasi voistlema 9-10a gruppi, mis saab olema palju raskem, hetkel ta voistleb 8a ja nooremate grupis, kus on lapsed alates 5a. Nii et eelis on olemas. Aga trenn on kasuks tulnud, vahepealne suur kaalutous on seisma jaanud, pikkuseks sai moodetud 137 cm hiljuti ja kaalu umbes 35 kg.

See pyhapaev on meie linn Usas koige populaarsem, kuna toimub aasta spordisyndmus SuperBowl.
Tanu sellele yritusele tehti meie lahiymbrus, tanavad ja majad korda, ettevalmistused on kestnud juba aastaid. Linna vajub hunnik tahtsaid tegelasi ja kuulsaid inimesi, peaesineja on Madonna. Moll kaib kesklinnas juba praegu, yles on pandud terve suur nn kyla, kus iga ohtu erinevad esinejad. Plaanime tana minna ja vaadata, mis seal toimub, sest nadalavahetusel hoiame eemale. Selline yritus on siin hingehinnaga, piletid alates 3000 taala ( need siis koige odavamad ) ja parkimine alates 100 taala ja majutusest-soogist ei raagigi. Kuid siin on piisavaltr inimesi, kes on nous raha kulutama ja kellel on, et kulutada. Meie vaatame yritust oma kodus diivanil telekast.

Aasta 2011

oli hea aasta. Kokkuvottes.

Kyll juba jaanuari keskpaik ja pyhadetrall unustusteholma vajunud, siis motlesin, et tuletan ka ikka meelde, mis tahtsat juhtus ja panen kirja olulisema.

Aasta alguses oli mu ema meil kylas, mis on alati omaette syndmus, eriti Marleeni jaoks.
See aasta laks ta jaanuaris Eestisse ja tuleb meile kylla suvel.

Kevad moodus ylikiirelt, paberimajanduse tahe all, et saaksime passid Eestisse soiduks, samuti surfasin netis vahemalt kuu aega ja proovisin leida sobivaid lennupileteid. Kogu kevad mooduski ettevalmistuseks Eestisse minekuks, vaim ei olnudki lopuni valmis, koik oli nagu kuidagi unes.
Reis oli oudusunenagu, kuid kohale joudsime. Oppetund - mitte kunagi lennata Ameerika lennuliiniga Euroopasse, jargmine kord maksan rohkem ja lahen SAS-iga. Tagantjargi aga oli koik yks tore seiklus, mida meenutame kindlasti kaua aega. Meie jaoks oli Eestisse minek yle 5a midagi vaga erilist ja kaua oodatut. Kahju, et ei saanud kauemaks jaada, see kaks ja pool nadalat oli habematult lyhike aeg ja jargmine kord loodame minna kauemaks, ehk juba jargmine aasta.

Tagasi tulles oli kohe minu synna, mida ma eriliselt ei tahistanud, selles vanuses ei oota seda synnat enam nii vaga ohinaga ja kohe varsti peale seda algas Marleenil kool.

Lopetas ta teise klassi eelmine aasta katoliku erakoolis, kus kais kolm aastat, alates 5a.
Nii et nyyd laheb tal juba neljas kooliaasta, kuigi alles 8a. Uues koolis laheb Marleenil hasti, viimasel tunnistusel oli vaid yks 4, ylejaanud viied. Tundub, et ta on yks opetaja lemmikutest, vahemalt opetaja alati kiidab Marleeni agaralt.
Marleenil laheb hasti ka ujumises, mida ta alustas tosisemalt sygisel. Seni oleme kainud neljal voistlusel ja iga kord on ta oma tulemusi parandanud, st saanud parema aja. Talle meeldib ja see on hea fyysiline trenn. Ylejaanud trennidest me loobusime praeguseks, kuid ta vaga tahab uuesti minna iluvoimlemisse ja tantsutrenni. Ta on ehtne Kaksik, kes vajab pidevat actionit, uusi kogemusi ja elamusi, yritan temaga sammu pidada.
Kasvanud ta vaga ei ole viimase aastaga, kuid muidu on arenenud iseteadlikuks ja asjalikuks lapseks.
Suhtlemisoskus on tal vaga hea, ta saab enamus lastega hasti labi, on vaga seltskondlik ja ei habene midagi ega kedagi.
Tavaliselt teeb ta mitut asja korraga, naiteks vaatab telekat, kirjutab paevikut ja kuulab muusikat, vahepeal tantsib, siis joonistab, siis loeb. Voib nokitseda mingi asja kallal tunde, kuid siis jalle iga viie minuti tagant midagi uut teha.
Parima sobrannaga vanast koolist on nad hakanud aina tihedamalt suhtlema ja seni on ta jaanud ka ainsaks sobrannaks, kellega kaivad yksteisel kylas, rohkem kaib kyll Marleen seal.

Tooalaselt ei saa kurta, kuigi tood on liiga palju ja ei saa kuidagi jarje peale. Aasta lopp kujunes metsikuks, tegin 12-tunniseid toopaevi, kuid koik tasus ara, kuna saime lopuks yle pika aja palgalisa ja juba kevadel lubati veelgi palka tosta, kui myyk samal tasemel seisab.

Aasta lopp laks jah nii kiirelt, nagu niuhti. Koik jouludega seotud yritused moodusid toredalt ja ega eriti puhata saanudki voi joule nautida, valja arvatud palju haid sooke, mille tagajarg on nyyd naha.
Eile alustasin siis karmi dieedi ja trenniga, no ei kannata enam, et pyksinoop kinni ei lahe.
Mehel on ees 40a juubel kevadel ja temagi yritab vormi saada. Nii et tervislikud eluviisid jalle moes.

Kokkuvottes oli 2011a hea aasta. Proovile pani meid mehe ootamatu tookaotus kevadel, kuid see oli hea oppetund, ytleme nii. Saime kriisist yle ja voin oelda, et hetkel oleme heas kohas oma elu ja suhtega, st me ikka vaidleme ja tylitseme, sellest vist ei paase kahe nii kange inimese puhul, kuid me ei yrita nii meeleheitlikult yksteist enam muuta ja votame iseend ja teist nagu oleme.
Kindlasti oppisin ma asju rahulikumalt votma ja mitte nii vaga paanitsema ja podema. Eks arenemisruumi veel ole muidugi.

Suurematest muutustest veel nii palju, et saime omale uue pereliikme emase koera naol, kes on iseloomult taielikult isase vastand, elav ja nagu Durcelli janes, hoiab meid koiki hoos. Nyydseks on ta saanud "naiseks" ja meil on kriitiline periood, kuna ei soovi veel pojukesi. Yldiselt proovin mitte moelda selle peale, et yks paev meil on neid terve pesakond, aga noh see rohkem mehe ja lapse teema, nemad need koertehullud.

Ilmad on meil olnud see talv nagu oo ja paev, korralikku talve polegi tulnud, vaid tundub, et jaabki terveks talveks kehtima muster, et kaks paeva on 10 kraadi sooja ja sajab vihma ja siis kaks paeva on -10 ja lumetuisk. Vastik, vastik, vastik. Ei meeldi mulle see talv. Marleeni ikka sai natuke maal kelguga kynka otsast alla lasta, kuid sellega meie talveroomud on ka piirdunud, voiks juba kevad tulla, selline masendav novembriilm segamini lumetuiskudega ei ole mingi ilm.

Valjavaade selleks aastaks ei ole ka paha, tood jagub meil molemad rohkem kui jouame ara teha ja ka kodus on plaanid suured, jaguks vaid aega ja raha.
Kevadel on mulle kylla tulemas mu vend ja ilmselt ka isa ning suvel tuleb mu ema meile kylla.
Plaanis on minna natuke reisima Usa peale suvel ja loodame vaga jargmine suvi Eestisse minna kogu perega.

Seniks tuleb aga tood edasi rabada ja eesmarkidele kindlaks jaada!

Identiteedikriis ( kirjutatud see postitus novembris )

Motlesin tykk aega, et kas ikka kirjutasin pealkirja oigesti. Ei oska enam eesti keeles kirjutada...

Mida teha, kui koigest on kopp ees.
Oi, kuidas mulle see ytlus meeldib.
Kui selle valja ytled, hakkab kohe kergem.
Olen aru saanud, et see kaib periooditi. Yles ja alla. Kord on koik oki-doki ja elu nagu lill ja siis
yks paev kaib koik narvidele, kaasa arvatud sina ise.
Maletan, et lapsena joonistasin kogu aeg seinale paevakavasid ja kirjutasin yles eesmarke. Kuskil mul peaks isegi midagi alles olema. Meenuvad lubadused nagu olla parem inimene, aidata ema-isa rohkem, hoida tuba korras, voimelda iga paev, syya tervislikult, oppida rohkem, olla parem inimene jne jne. Ikka needsamad pohilubadused.
Ja kus olen ma siis nyyd 31a?
Tundub, et saavutanud pole midagi. Kuna pole seadnud piisavalt korgeid eesmarke ilmselt.
Yks asi, mis mul puudub, on pysivus. Ma olen voimeline end kokku votma, kui kindel siht silme ees
ja end pingutama  - ajutiselt - kuid et ka jaadavalt end ja harjumusi muuta, seda ei juhtu, ikka langed tagasi vanasse rutiini. Ei ole iseloomu. Ja alati on ju midagi, mis loob plaanid segi, nagu naiteks kiired ajad tool, haigused, erinevad yritused jne jne. Alati on vabandus. Ja alati motled, et homme hakkan uuesti pihta.
Oeldakse, et kui inimene toesti midagi tahab, siis ta selle ka saavutab.
Igayhele tema tahtmiste jargi. Kui inimene midagi ei saa voi tal midagi ei ole, siis jarelikult ta ikka nii vaga ei taha seda voi ei ole selleks valmis veel. Elu annab inimestele nende voimete jargi.
Iga saamisega kaasneb millestki loobumine. Koike korraga ei saa. Ometigi osadel inimestel on koik.
Vahemalt nii tundub. Kuidas nemad saavad ja jouavad? On neil rohkem tahtmist, energiat, elujoudu?
Voi on nad rohkem kahe jalaga maa peal? Oskavad oma elu paremini organiseerida, teiste inimeste abi paremini ara kasutada, on nupukamad ja tegutsejad? On neil keegi, kes neid toetab ja tagant utsitab?
Milline inimene saab oelda, et ta on koik ISE saavutanud, ilma kellegi teise abita?
On see voimalik ja vajalik? Voib-olla hada selles ongi, et alati loodame kellegi teise peale.
Vahemalt mina kyll. Kas saaksin ma hakkama naiteks yksikemana? Ilmselt saaksin, kuid mis hinnaga.

Ma ei ole veel ikka joudnud valja moelda, kuidas yhendada tood, pere, kodu nii et koik oleksid puhanud, rahul ja onnelikud. Naistena me teeme nii palju rohkem. Naised on voimelised tegema viite asja korraga ja saavad sellega hakkama. Naised reeglina ei virise, vaid teevad, kuna nad on harjunud.
Kuid kas on naised rahul sellise eluga? Kuidas saab naine pyhenduda enda arendamisele ja arengule ja oma hobidele ja huvidele, kui kodused ja toised kohustused kuhjuvad-kuhjuvad-kuhjuvad.
Kuidas saab naine yldse kunagi midagi rohkemat saavutada, kui iga paev vaatavad otsa naljased naod ja pesemata pesu hunnikud ja tolmurullid? Kas naine saabki lapi ja kulbi liigutamisest kaugemale jouda? Loeme yles naise rollid: naine, ema, abikaasa, tytar, ode, minia, sugulane, sober, tootaja, koristaja, pesunaine, opetaja, kasvataja, raamatupidaja, sekretar, INIMENE. Koige vahem on naised hinnatud inimestena ma arvan. Koike muud eeldatakse meilt voi votame ise need kohustused endale.
Pole ime, et tanapaeva suhted ei toimi. Naine pyyab olla koike. Kuid on meil valikut? See on vist labi aegade nii olnudki.
Imekombel saavad ju enamus naised koigega hakkama nii yksi kui abielus olles. Mehed enamuses ei kannata yksi olla, kuna ei suuda ilma naisolevuseta elada mitmel pohjusel.
Ja ikkagi nuputan ma, kuidas osad naised oskavad oma elu organiseerida nii, et see oleks ilusti tasakaalus - aeg perele ja lastele, aeg toole ja kodustele toodele, aeg mehele, aeg iseendale. Oopaevas on liiga vahe tunde ja inimesl energiavarudel piirid.

Midagi on vaga valesti. Tean tapselt, mis on valesti.
Ma ei ole oma normaalses elukeskkonnas. Mul ei ole ymber sopru, oma pere, normaalset ringi, mis igal inimesel on ja peaks olema. Kogu minu elu keerleb mooda sama trajektoori: too-kodu-laps-toidupood. Ma ei kai kuskil ilma lapseta, mul ei ole oma tegemisi voi kaimisi peale too ja poe ja vahest juuksuris. Kui laps on vahest sobranna juures voi vanavanemate juures, ei oska ma oma ajaga mitte midagi peale hakata moistlikku. Ikka teed neidsamu toimetusi. Ma olen sellise eluga harjunud, kuid aastatega on see mind aina rohkem hakanud hairima. Kogu aeg motled et igatsus soprade ja pere jargi Eestis laheb yle, et ei igatse seda elu, mis oli Eestis. Ja et kyll siin tulevad uued tuttavad ja tegemised ja kaimised. Kuid ei tule. Inimesed siin on erinevad, mina olen erinev, ma ei leia oma kohta.

Eestis oli meil elu koigele vaatama kihvt. Meil olid oma sobrad, kaimised, tegemised, me olime nn omad inimesed.
Ehk on see yks pohjus, miks ma aeg-ajal masendusse langen. Mees tuletab mulle siis meelde, et Eestis olid meil jalle teised mured, nagu pidev rahamure ja ebakindlus. Sobrad sinu arveid ei maksa. Kuid ega siingi pole saavutanud seda American Dreami, jah, koik vajalik on olemas, kuid  - teenid rohkem, kulutad ka rohkem. Koik, kes ihkavad valismaale - see tuleb oma hinnaga ja parem majanduslik jarg ei too onne taevast alla. Muru on alati rohelisem teisel pool.

Muidugi ma naen ka vigu endas. Ma tahan koike ise teha. Ma ei ole tahtnud palgata naiteks voorast inimest, lapsehoidjat, et saaksin ise oma asju teha. Kuid mulle on oluline, et ma ise oma lapsega oleksin ja last ise kasvataksin. Olen ma taielik kanaema? Laps on ju suur ja saab ise ilusti hakkama,
iga paev on ta umbes pool tundi yksi kodus, kuni ma koju jouan ja ta taiesti naudib seda iseseisvust.
Kui ma helistan kodu poole soites, et kysida, kuidas koolis laks ja kas ta syya sai endale midagi, siis
tal tavaliselt pole aega minuga raakida ja viskab karsitult toru ara. Paris tundideks teda yksi veel jatta ei taha ja mitte et ta hakkama ei saaks, vaid ma kardan sadat muud asja, mis voib juhtuda.
See on minu teine hada. Pidev kartus, et midagi juhtub. Ja see on mul olnud vaikesest peale. Maletan, kuidas koolusin alati akna peal ja vaatasin, kas ema ikka tuli selle rongiga toolt, millega ta tavaliselt, kui ei tulnud, oli mul kohe paanikaosakond.

Olen vahest moelnud, et kus ma tahaksin olla naiteks 5-10a parast. Kunagi sai ju endale neid eesmarke seatud. Maletan, et ma alati noorena teadasin, et hiljemalt 25a olen ma abielus ja mul on laps. Nii see lakski. Mida ma aga kindlasti ei arvanud ega plaaninud, et ma kolin teise maailma otsa elama ja et mu haridustee jaab poolikuks. Koige suurem unistus hetkel on minna oppima. Mitte paberi voi kraadi parast vaid kuna ma tahan oppida, areneda, teha midagi enda jaoks. Vaja vaid valja moelda, mida minna oppima ja valja nuputada, kuidas koolis kaimine oma ellu mahutada. Ja muidugi rahaline pool.

Koige kergem on syydistada teisi inimesi, ymbritsevat yhiskonda, saatust, tahtedeseisu ja tont teab mida veel, et elu ei ole lainud nii nagu tahaksime.  Kuid toelisus on, et igayks me teeme oma valikud ja teeme nende valikute juures vigu. Niikaua kuni on uus paev, on meil uus voimalus. Keegi meist ei saa muuta meie elu, vaid meie ise. Ma sisendan endale seda iga paev ja imetlen inimesi, kes vaatamata raskustele on end yles tootanud ja saavutanud oma eesmargid.

Olen eluaeg olnud unistaja ja vahest kardan, et jaangi unistama. Kuid niikaua kuni me unistame, on voimalus, et ka oma unistuse taide viime. Lootus sureb viimasena :)

Joulutrall

on taiega peal. Loppu pole naha enne kui ehk aasta lopus.
Koik need yritused ja kokkusaamised ja soomised on tohutult toredad, kuid ettevalmistus selleks ja ajakulu ei ole nii tore, eriti kui oled surmani vasinud ja tahaks vaid magada ja puhata ja vedeleda.
Pole ime ka, sest oiget puhkust pole mul olnud aastaid. Sellist, kus kohe paar nadalat puhkad ja midagi ei tee. Eestis kaiguga kasutasin ara koik oma puhkusepaevad kuni jargmise suveni ja puhkuseks seda reisi nimetada ei saa.
Viimane nadalavahetus ytles minu tervis yles ja olin sunnitud aja maha votma. Mida oli ka vaga vaja.
Kui oled nii haige, siis polegi muud voimalust, kui vaid voodis olla ja kasutasin ka seda voimalust ara.
Marleenil oli laupaeval ujumisvoistlus, kohal pidime olema 6.45, onneks toimus seekord nende ujulas, mis meile lahedal. Mina panin end kirja volunteerina nagu enamus vanemaid ja kuidagi ikka votsin end kokku ja kobisin kohale. Kuigi reede ohtul hakkas mul sees keerama ja syda laikis nagu Tootsil "Kevades" peale lati patsi tyhjendamist. Mis tobi mul kyljes oli, on siiani moistatus. Pidasin lopuni vastu, kell 11 hommikul oli koik labi. Olin yks ajavotjatest ja kogemus oli kihvt, sain olla kogu actioni sees ja lastele kaasa elada. Marleen tegi vaga hasti, sai kolmanda koha nii liblikas kui kroolis oma vanuseryhmas. Konnast ta diskvalifitseeriti vale jalgadeliigutuse tottu, kuid see juhtus paljude lastega.
Pidime minema ka jargmine paev, kuid koju joudes vajusin ma voodisse ja sinna ka jain kuni pyhapaevani. Kylmavarinad, norkus, iiveldus. Nyyd tana hakkan end juba inimese moodi tundma.
Oli plaan minna joulukinke ostma, mul ei ole veel mitte midagi ostetud, vaga minulik, iga aasta viimasel minuti. Poed on inimesi tais, koik ostavad, ostavad, ostavad. Toeline ostuhullus voiks oelda.
Laste soovid lahevad iga aasta aina suuremaks ja kallimaks, kuid meie majas on selgeks tehtud, et igasugused kallid tehnikaroogatused nagu Ipod touchid ja mis koik veel ei kuulu joulusoovide nimekirja. Lapsed voiksid ikka veel manguasjadest ka roomu tunda. Aga noh, nagu oeldakse, can't stop the progress, tehnikaareng on paratamatu ja meie lapsed kasvavad yles arvutite ja lapakate ja Iphoneidega ja oskavad neid ilmselt ka paremini kasutada kui meie.
Marleenil oli joulukontsert koolis ara juba eelmine nadal, laulsid oma laulud ara ja kojuminek.
Votsin video peale ka, kuid video pealt arvutisse saamisega tekkis probleeme.
Tana on neil klassijoulupidu ja veel mingi all-school singing, kuid sinna ma minema ei hakka, kuna see keset paeva ja ei saa toolt ara, kuna homme hakkab Marleenil jouluvaheaeg ja ma kysisin paeva vabaks.
Ohtul on minek meie osakonna joulupeole minu ylemuse majja, kuhu lahme ilmselt terve perega, yllatusena avaldas abikaasa soovi yhineda, tavaliselt kain ma lapsega kahekesi nagu yksikema.
Laupaeval on minek sobranna synnale, kust lapsehoidja leian, pole orna aimugi ja pyhapaeval on igaaastane Indianapolise eestlaste joulupidu kirikus koos jouluvanaga. Lapsed jagasid juba muidugi ammu ara, et jouluvana teeb yks suure kohuga vanem mees, kes enne kone peab ja siis kaob kuhugi ja ilmub valja jouluvanana. Marleen teatas mulle yks paev ka, et ta arvab, et tegelikult ei kai meil paris pakapikud, vaid hoopis emme on pakapikk. Toesti, tanapaeva lapsed on liiga arukad selleks, et seda jouluvana ja pakapikku juttu vaga kaua uskuda.
Jargmine nadal on veel meie kogu kompanii joululouna uhkes hotellis, kus peaksime ka oma jouluboonuse katte saama.
Ja siis tulevad paris joulud koos koige namma toiduga. Verivorstide ja syldi ja muu hea-parema nimel olen nous selle joulutralli kaasa tegema. Minu jaoks seostuvad joulud hea soogi ja perega koos olemisega. Lapsepolvejoulud olid minu jaoks ehtne jouluidyll - koik on puhas ja korras, koogist tulevad isuaratavad soogilohnad, elutoas on ehtsate kyynaldega kuusepuu, taustaks mangivad Karavani joululaulud. Ning muidugi ootusarevus terve paeva, mis kohus kodistas. Ja lopuks siis suur onn, kui leidsime vennaga naiteks rodult koti kinkidega. Me ei saanud palju kinke voi kalleid kinke, kuid ometigi olime onnejunnis ja arevust jatkus paevadeks.
Mul ei ole muid soove, kui et koik saaksid olla koos kallite inimestega ja nautida koosolemist.
Sellised peaksid joulud olema.

Rahu

ehk siis ihaldatud kodurahu.
Laps ja koerad maha rahunenud ja magavad, mees vahib telekast pokkerit, elamine puhas, küünlad põlevad, veiniklaas kõrval ( jälle, ma tean... ) ja on MINU AEG.
Minu aeg tuleb tavaliselt minu ööune arvelt. Ma ei lähe kunagi magama enne südaööd, nädalavahetusel veelgi hiljem. Tagajärg on see, et kotid on silmade all ja pidevalt on uni peal. Õnneks on elu liiga kiire, et oleks aega väsinud olla. Täna hommikul ärkasin selle peale, et Marleen seisis mu kõrval ja ütles, et emme, ära üles, kell on peaaegu üks. Kargasin voodist välja, haarasin oma telefoni ja ohates vajusin voodisse tagasi, kell oli "alles" 12. Proovisin meelde tuletada, mis meil päevakavas oli ja meenus, et pidime minema raamatukokku, mis kella 5-ni lahti, nii et kiiret ei olnud. Marleen oli ühtlasi poetanud mu öökapile paberilipiku, kuhu oli kirjutatud, et kas me ikka läheme raamatukokku ja et päkapikud ei tulnudki täna hommikul ja et ta on nälga suremas ja soovib pannkooke. Selline ema olen siis mina, jätan lapse nälga ja päkapikku unustasin ka mängida. Ja ma unustasin päkapikku mängida ka laupäeval, kuid seletasin, et küll nad tulevad hiljem ja meelitasin lapse issit kiusama meie voodisse ja üllatus, päkapikud tulidki. Marleen ei oleks mäletanudki vist, et päkad hakkavad käima detsembris, kuid mina tuletasin seda meelde, kasutades klassikalist ähvardust, et kui sa hea laps ei ole, siis päkapikud ei tulegi. Ja no kes siis ajas kalendrist näpuga järge ja teatas viimase novembri päeva õhtul, et homme ma ootan päkapikke, kuna olen olnud hea laps. Ja ega ma vastu vaielda ei saa, halb laps ta pole olnud. Kuigi vahest paneb mind proovile. Lapse kasvatamine ei ole kindlasti kergete killast ja mul vaid üks ja ei tohiks kurta. Kuid ega see sellepärast kergem ei ole. Kuid laps annab elumõtte, mis muidu puuduks. Sunnib end liigutama ja kokku võtma. Lapses on elurõõm ja elujõud, mis täiskasvanus muidu ära vajuks. Tihti muidugi ajab see ka kannatuse viimase piirini. Kuid laps on omaette isiksus ja oma iseloomuga, mida muuta ei saa.

Kokkuvõte meie vahepealsetest tegemistest.
Eelmine pühapäev avanes meil võimalus minna abikaasaga vaatama Indiana jalgpalli meeskonna Coltside võistlust linna suurimal väljakul nimega Lucas Oil Stadium. Piletid sain töökoha kaudu, kuna meie kompanii on nende üks sponsoritest. See oli minu teine spordiürituse kogemus siin. Esimene kord oli suvel, kui käisime samuti firmaga pesapalli vaatamas. Ainult et vihma sadas terve aja ja enamus inimesi tegeles rohkem baaris istumise ja joomisega, kui mängu vaatamisega. Seekord sadas ka vihma, kuid meil oli eraldi VIP sektsioon jookide ja söökidega ja hea vaade. Hümni laulmise ajaks laotati laiali väljakusuurune Ameerika lipp.

Kui ise nalja ei tee, kes siis ikka teeb.

Suurim "jalgpallur", keda mina näinud.

Ma ei ole suurem sprodifänn ja veel vähem fännan ma Ameerika jalgapalli, jah just nii ma seda kutsun, kuigi nende jaoks on see päris jalgpall ehk football ja eurooplaste oma on soccer. Ma ei kannata seda sõna soccer, see on kõlab nagu midagi suckiks. Aga midagi pole teha. Soccer siis soccer.

Indiana Coltside juures meeldib, et nende värvid on sinine ja valge, mis Eesti lipu värvid ja sain minagi selle särgi selga. Tegelt see oli Marleeni pluus, mille mees ostis naiste osakonnast, kuna laste omad olid otsas. Marleenile oli natuke suur, mulle ümber, aga käras kah. Muidugi ameeriklased on nõus kulutama üüratuid summasid, et kanda oma lemmikmeeskonna särke, jopesid, kindaid, mütse ja mida kõike iganes. Ja üldse ameeriklased kulutavad ikka tohutult raha meelelahutuse ja sellega kaasneva söögi-joogi peale. Mul mees juba ohkis 20 taalase parkimise peale, kuid see staadion mahutab oma 100 000 inimest ja kõik oli paksult täis, inimesed tulid peredega, kuigi keskmine pilet maksab oma 50 taala. Toit ja jook on sellistel üritustel alati meeletult kallis, kuid ometi igal pool olid järjekorrad. Ei näe, et oleks majanguslangus. Andke inimestele tsirkust ja leiba ja nad on õnnelikud.

Minu jaoks oli kogemus positiivne, kuid oma raha eest sinna ei kipuks. Kuna ma mängust niikuinii midagi ei jaga ja pidevalt õhutati mind karjuma ja kisama, kuigi ma ei teadnud, mille jaoks.

Kui huvi ei ole, siis ei jaga asja ka.

Eelmine nädal oli ka ajalooline sündmus, nimelt sai mehe poeg 18a. Ja käisime perekondlikult itaalia restoranis söömas. Siin ei olegi 18a nii oluline, kui pigem 16a, mil saab juhiload ja 21a, mil saab osta alkoholi ja baari ja kluppi minna. 18a saab osta suitsu. Fotoka unustasin järjekordselt koju.

Siin on kärgpered tavaline nähtus, meie ei olegi klassikaline kärgpere, kuna ei ole sinu, minu ja meie lapsi. On mehe lapsed ja meie laps. Mina olen siin ametlikus mõistes stepmom ja mehe lapsed mulle stepkids ja Marleenile stepsiblings ehk siis kasuõde ja kasuvend. Marleenist on nad alati vaimustuses olnud, eriti tütar ja neil on isegi sarnasusi. Sündinud on nad ka kahepäevase vahega.

Aga nüüd nad juba pea täiskasvanud ja hakkavad oma elu vaikselt elama, see on vanematele kindlasti üks keerulisemaid perioode, ma näen seda mehe laste pealt. Tahad, et laps oleks iseseisev, samas ei saa seda veel täielikult nõuda, kuna majanduslikult on vanemate toetus ikka veel väga oluline. Ning muretsed, kas laps ikka teeb õiged valikud ja otsused. Kuid lapse eest otsustada ju ka ei saa.

Eile käisime Marleeni klassiõe sünnipäeval RollerCaveis ehk siis siserulluisuringil.

See on populaarne koht sünnipäevade pidamiseks ja ka koolid korraldavad tihti seal üritusi.

Marleenist juba vaikselt hakkab asja saama.

Marleeni lemmikud, mänguautomaadid, koos klassiõdedega.





Kutsutud oli terve klass, 24 last, kuid kohale tulid vaid pooled, sama juhtus eelmise klassiõe sünnipäeval. Neil on koolis reegel, et kui kutseid jagatakse koolis, tuleb kutsuda terve klass.

Nagu näha, ei pea muretsema, et terve klass kohale vajub ja ehk teeme järgmine aasta ka Marleeni sünna esimest korda koos klassiga. Seni on see ära jäänud, kuna tema sünna suvel ja ajal, mil kõigil sada muud üritust. Mul on hea meel, et Marleen saab teistega hästi läbi ja tal tekivad oma tegemised ja sõbrannad.

Täna käisime nn keskraamatukogus kesklinnas, mis meie lemmik.

Kuid sellest järgmine kord.

Ilusat jõuluaega kõigile!



Tänupühad ja Must Reede

Nüüd siis lõpuks hetk aega ka mõni rida kirjutada.
Tegelikult olen mitu korda juba kirjutamist alustanud, kuid iga kord on midagi vahele tulnud.

Enne pühi on alati kiire, lisaks töö juures kuu lõpp ka.

Nüüd on kõik möll möödas ja istun siin üksinda küünlavalgel, kuulan Karavani jõululaule ja joon veini.
Mees läks tööle ja Marleen sõbranna juurde, hea vaikne ja rahulik.

Enne tegime ajalugu ja käisime shoppimas või toppimas nagu äiapapa ütleb.
Täna on Black Friday ehk Must Reede ja suurim shoppamispäev aastas. Inimesed lähevad lolliks.
Üks asi, mida ameeriklased teha oskavad, on shoppamine. Teine asi siis söömine. Aga seda
oskavad ka eestlased teha. Töö juures just keegi küsis, et kas meil on ka sarnast püha nagu Thanksgiving siin ja ütlesin, et ei ole, aga võiks olla, sest eestlastele meeldib süüa teha ja süüa.
Vähemalt meie perele küll.

Ühesõnaga võtsime siis ette teekonna suurde malli ehk kaubakeskusesse. Nii hull ei olnudki.
Eks hullemad olid juba varakult pihta hakanud ja koju ära läinud magama.
See aasta esimest korda avati osad poed juba eile õhtul, kuigi tavaliselt Thanksgivingul lind ka ei lenda. Osad poed avasid südaööl ja ülejäänud siis kell 4-5 hommikul. Meil oli ka meheõega suur plaan minna südaööl shoppima, kui mehed ja lapsed magavad, kuid ma jäin juba kell 11 diivanile magama ja ärkasin kell 6 hommikul, prillid veel ees, Marleen oli ikka teleka kinni pannud.

Ma ei kannata rahvamasse ja seda, kui peab parkimiskohta otsima pool tundi, aga noh elas üle.
Läksime vaid ühte poodi, mis oli piisavalt suur, et seal kolm korda ära eksida, Marleen valis endale kaks ülemist otsa, mees valis kaks panni ja nad olid valmis koju minema. Kupatasin nad pingi peale istuma ja läksin ka endale midagi valima. Ei ole mina hea shoppaja. Ei ole mul kannatust ega viitsimist. Käisin ringiratast nagu peata kana, kuhjasin hunniku asju käe peale, istusin proovikabiini uke taga igaviku, proovisin kõik asjad ära ja viisin kõik tagasi. Otsustasin, et midagi pean ikka ostma, muidu läheb käik tühja ja võtsin ühed kõrvarõngad, piduliku pluusi ja mustad püksid, küll need ikka ära kuluvad.

Vahepeal helistas ema ja jäime lobisema skypes, pidime rääkima kümme minutit, kuid rääkisime poolteist tundi. Nagu näha, jään ka seda postitust kirjutama. Koerad voorivad sisse-välja ja ajavad mind hulluks. Tegelt mul on hea meel, et nad on olemas, sest päris üksi suures majas olla oleks kõle.

Tänupüha möödus meil see aasta rahulikult ja vaikselt. Õhtune osa siis. Päeval mässasime ja madistasime söögiga. Meie poolt oli kaks kalkunit. Ma saan iga aasta töö juurest kalkuni ja selle küpsetas mees ploomi ja õunatäidisega. Teise tellis mees suitsetatult. Mõlemad olid head.
Kahjuks pilte ei jõudnud teha.
Koos võtsime ette esimese pasteedi tegemise see aasta. Peaaegu otsas juba.
Samuti tegin ameerikapärase green bean casserole, mis siin väga traditsiooniline ja Marleeniga küpsetasime sokolaaditykkidega muffineid. Toidulaud oli vägev, teiste poolt olid salatid ja kartulid ja kapsad. Meie perele vaieldamatult meeldib söömine ja söögi tegemine. See annab tõelise pühadetunde ja kodutunde.

Kella 10 ajal olid kõik kõhud pungis täis ja sättisime vaatama otseülekannet Lady Gaga kontserdist New Yorgis, kuid ükshaaval hakkasid kõik lahkuma ja läksime meiegi.

Pidime Marleeniga täna hakkama jõulukaunistusi üles panema, kuid eks siis homme. Jõulutunne on küll juba peal, selline rahustav ja mõnus. Kuigi ilm on täiesti vastupidine. Nimelt oli meil täna 17 kraadi sooja ja päike paistis, pigem meenutas kevadilma.
Mõni aeg tagasi tuli meil maha esimene lumekirme, kuid siis läks soojaks ja vihmaseks. Järgmine nädal lubab miinuskraade ja lund.

Täna õhtul on meil kesklinnas üritus nimega Circle of Lights. See on iga aasta, kuid ma ei ole seal kunagi käinud. Kuigi see meist vaid 5 minuti kaugusel. Kuid kuuldavasti pidi sinna kokku tulema ligi 100 000 inimest ja ma parem hoian eemale. Polnud kellegagi minna ka. Pildi pealt tundub päris ilus.
http://www.indydt.com/COLeventinfo.cfm



Kuidas ma Ameerikas omale juhiload sain

Yks olulisemaid oskusi, mis ma Usas ara olen oppinud, on autoga soitmine.
Siin on juhiload ja auto hadavajalik, kui kaid tool ja ei ela kuskil suurlinnas, kus korralik yhistranspordisysteem. Indianapolises on vast kaks-kolm bussiliini terve linna peale ja needki kaivad
korra tunnis. Kunagi ammu oli siin ka raudtee, mis viist linnast valja, kuid metrood pole siia kunagi ehitatud.
Ja teatud pohjustel ei ehitata ka.
Juhiload saab siin teha 16a. Siis peab minema autokooli, muidu ei pea. Enamus 16a soidavad siin ise ringi.
Mul ei olnud Eestis juhilube ja see ei tulnud mulle alguses mitte kasuks. Kuid nii kui oma paberid korda sain,
laksin juhilube tegema. Mis sest, et autoga soita veel ei osanud. Koigepealt siis teooria. Laksin votsin BMV-st ( Eesti moistes ARK-ist ) vaikse brozyyri ja hakkasin oppima. Lugesin selle umbes kolm korda labi ja paari nadala parast laksin tagasi teooriaeksamist tegema. 50-st valikvastustega kysimusest laks vaid yks valesti.
Siis tuli silmade test. Kuidas ma sellest labi sain, ma ei tea. Mul olid juba prillid valja kirjutatud Eestis aastaid tagasi, kuid need laksid katki ja kuidagi ma ikka telekat kissitades vaatasin. Igal juhul viimaseid pisikesi tahti ma enam valja ei lugenud ja pakkusin huupi, kuid tadike lasi mind testist labi. Juhilubade peal mul mingit marget ei ole, kuigi ilmselt peaks. Teooriaeksam ja silmade test labitud, sain ajutised nn oppija load kaheks kuuks. Nende lubadega voisin minna rooli, kuid korval pidi olema inimene, kellel load olnud vahemalt 2a.
Selleks sai minu kallis abikaasa ja alguses harjutasin soitmist tema autoga, mis oli kaigukangiga, kuid ysna pea sai selgeks, et ma ei suuda korraga teha kahte asja: jalgida, et auto pysiks teel ja samal ajal kaike vahetada.
Nagu ahv kaia seljas, ytles mees. Siis harjutasin mehe ema autoga ja opetajaks sai mehe isa, kuna mehel olid narvid labi. Mingi aja parast ostsime paris uue auto endale, kuid sellega mees ei tahtnud mul lasta eriti soita.
Kaks kuud parast teooriaeksamist laksin tegema soidueksamit. Narv oli sees ja arvasin, et kukun labi.
Kuid tadi oli tore ja lasi mul soita vaikelinna vahel 10 minutit ja yhe maja ette parkida, kus ma oleksin postkasti maha soitnud, kui poleks tadi mind hoiatanud. Kuid eksami ma labisin ja sain oma juhiload katte.
Ja siis oli mul oigus ja voimalus lopuks yksi soita ja ytlen, et nii opibki koige paremini, kui keegi korval ei opeta ja seleta. Alguses soitsin vaid toole ja tagasi, siis toidupoodi ja vaikselt ka mujale.
Esimesed paar aastat ma kiirteele ei roninud, kuid lopuks hakkas mul kahju ajast, mis ma valgusfooride taga passisin ja nyydseks kasutan palju kiirteed, kuigi nende kiirustega siin ma pole siiani ara harjunud.
Tundmatusse kohta soita ei meeldi mulle siiani, kuna olen ikka mitu korda siin teetoode tottu pidanud ekslema ei tea kus ja mind tabab taielik paanika alati. Ykskord kaarutasin mitu tundi edasi-tagasi, kuni lopuks kodutee yles leidsin. Onneks nyyd olemas GPS-id.
Usas kaib koik ilmakaarte jargi ja alguses ma ei jaganud selles systeemist mommigi. Et soida itta ja soida pohja ja no mida. Ytle, mis suunas ma pean soitma. Tegelt on siin systeem vaga lollikindel, kui sellega ara harjuda.
Apardusi on minu autoga juhtunud vaid parkimisplatsidel. Tookoha parkimistplatsil sain ma omale ykskord 10 cm pikkuse ja 2 cm jameduse poldi kummi ja teine kord soitis lumekoristussahk mul juhipoolse ukse sisse. Kodus on juhtunud apardused enda syy tottu. Esimest korda tagurdasin amma autole otsa, teine kord soitsin vastu varavat. Ja kolmas kord pandi auto pihta, kuid onneks vargad ei tahtnud seda, suitsetasid tais, votsid koik mu plaadid, kaasa arvatud Eesti muusika omad ja tegid vaikse molgi kylje peale.
Nyydseks mul load olnud 4a ja peale ja mehe sonade jargi hakkab vaikselt looma. Kuid nyyd olen hoopis mina, kes teda opetab ja ei kannata yldse, kui mees roolis on, sest minu arvates votab ta liialt riske. Kuigi ma ise ilmselt votan ka. Leppisime kokku, et see, kes roolis on, soidab ja teisel pole midagi oelda. Aga noh, ega see eriti toimi.
Ah jaa, maksma laksid juhiload 20 taala.

Kui oled haige

on ainus soov, et saaks terveks.
Olen nadal aega yritanud ignoreerida, et olen tobine ja vindunud, kuid laheb aina hullemaks.
Mees ytles, et kui homseks mul parem ei ole, viib mu arstile. Ei saa AB-d otse apteegist, peab minema arstile
ja maksma 150 taala ja siis saad retsepti. Kaelast ylevalpool ei ole mul kohta, mis ei valutaks ja suudan vaid sosistades raakida.
Onneks ei ole aega kogu aeg sellele tahelepanu poorata, kuna elu seisma ju ei jaa.
Ylemus ytles kyll, et mingu ma ara koju, aga tood on palju ja ei taha, et see kuhjub.
Kuigi voib-olla on see minu keha viis oelda, et slow down.

Reedel olimegi ohtul Marleeniga kodus, soojas toas ja vaatasime filme, jain diivani peale tukastama kell 6, mida minuga kunagi muidu ei juhtu.
Laupaeval oli mul juuksuriaeg ja kaisime toidupoes.
Ohtul tuli mehe ode kylla kahe poisiga ja hea, et ma enne ei koristanud. Poisid mangisid soda ja tagaajamist ja siis mangisid nad koik peitust. Mollu terve maja tais, aga no peaasi, et lapsed saavad end valja elada. Mangisime Scrabble yle hulga aja, ja kui tavaliselt mehe ode voidab, siis seekord jaime viiki. Mees tuli toolt koju, toi naabripoisi kaasa ja soime minu tehtud ahjukana ja kartulipudru.

Haal on mul ka selleparast ara, et laksime vaidlema lastekasvatamise teemadel. Nii mottetu teema, millel vaielda, sest igayks kasvatab oma last, nii nagu ise heaks arvab ja teistel pole midagi oelda. Aga meil tuleb see teema pea alati seltskonnas paevakorda ja nagu alati on koige tulisemad vaidlejad mees ja ta ode. Neil on samavanad tytred, 16a molemad, syndinud kahenadalase vahega. Selline vaga kriitiline iga. Mina ei tahtnud eriti sona votta, kuna minu tytar alles 8a ja eks nais, kuidas siis asjad ja arusaamad on kujunenud. Minu arvamus on kyll, et ajad ja ilm on muutunud ja tydrukud on kergelt haavatavad ja peavad oskama vaadata, kellega ja kus ja mismoodi suhtlevad. Ma tahaks naha seda julget  poissi, kes meie tytrega tahab valja minna, sest usun, et mu mees peletab ukselt koik kiirelt minema.
Mehed on ikka vaga kaitsvad oma tytarde suhtes. Maletan, kuidas minu vend ja isa vahest laksid uksele jarjekordsele longusele vastu ja otse ytlesid, et mind ei ole kodus. Mojus kyll. Enam tagasi ei tuldud.
Maletan, et ykskord 17a tahtsin minna kella 9 ajal rongiga linna sopradega kokku saama ja isa ja vend hakkasid paanitsema, et mind kindlasti roovitakse, vagistatakse ja tapetakse ara. Tollal ma naersin nende yle ja laksin ikka, kuid nyyd saan aru nende kartustest. Aga noh, nagu ytlesin, et see on selline teema, kus iga vanem ise otsustab, kuidas teeb.
Ega last saa ju ka loputult piirata ja kinni hoida, ykskord tuleb ikka see paev, kui laps peab saama iseseisvaks ja ise hakkama saama ja oma otsuseid tegema ja jaab yle vaid loota, et laps votab vastu oiged otsused. Uuh, see tundub hirmutav, ainult selle peale motlemine. Minusugusel kanaemal saab kindlasti raske olema oma lapsest lahtilaskmine. Loodan, et ma ei muutu mingiks ahistavaks ja piiravaks emaks, vaid suudame leida lapsega moistlikud kompromissid ja lahendused. Aga kes meist poleks teinud vigu ja siis nendest oppinud, see on ka osa elust.

Meil keerati kellad tagasi see nadalavahetus ja seetottu voitsime tunni pyhapaeva hommikul, mis kulus vagagi ara. Ohtupoole kaisime kontserdil Marleeni ja ta parima sobranna perega, oigemini oli tegemist Disney live showga, mis pohines siin kuulsaks saanud cartoonil "Phineas and Ferb". Showsid nad siin oskavad teha, ja Marleenile vaga meeldis, tantsis ja laulis kaasa.
Kuid nagu alati sellistel yritustel, tahetakse inimesi hirmsasti roovida. Toidu ja sookide hinnad on meeletud ja lisaks koik muu nann, mis seal myyakse. Vaike kott suhkruvatti oli 10 taala, mille Marleenile ostsime ja kui siis Marleen kysis veel mingit jaamagustoitu, mis maksis 12 taala, siis oli mehel piir ees. Aga ometigi oli jarjekord ja inimesed ostsid. Inimesed on nous ikka kulutama meeletuid summasid igast tinni ja nanni peale.
Peab paika, et anna inimestele tsirkust ja leiba.
Me oleme seni olnud kitsid meelelahutuse peale kulutamisega, kuid otsustasime, et korra kuus voiks mingil etendusel voi kontserdil kaia perega. Seni oleme enamasti piirdunud kinoga.
Jargmine kord peame enne kokku leppima, et lahme kontserdile, mitte tarbima ja ostma :)

Kuidas saada printsessiks

Milline vaike tydruk ei tahaks olla printsess. Kanda ilusat kleiti ja krooni, panna jalga kontsakingad, ehtida
ja meikida ja keerelda peegli ees ja nautida koikide imetlust ja tahelepanu. Ja ehk ka erilist kohtlemist.
Kuid muinasjuttude printsessid ei ole ainult valiselt ilusad, vaid ka sisemiselt. Nad on lahked, heasydamlikud, sobralikud ja hoolitsevad. Nad naevad enda ninaalusest kaugemale. Nende missioon ja
too on teiste teenimine ja selle maailma paremaks muutmine, kuigi ka neid teenindatakse ja nende elu
tehakse kergemaks. Paris printsessid on ju olemas ka tanapaeval.

Olen tahele pannud, et printsessiks saamiseks ei pea olema tingimata kuninglikust soost ja kandma ilusat kleiti. Piisab jargnevast:

• uskumisest, et oled parem, ilusam, targem, osavam ja yldse igati teistest ees
• esimese uskumise pidevast kuulutamisest ja moista andmisest ka teistele
• moto " tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse " jargimisest
• enda pettumuse kovahaalselt valjendamisest, kui ka teised sama motot jargivad

Kogemustele tuginedes voin oelda, et see taiesti toimib.

Kes tahab saada printsessiks?

Mitte-meeleheitel koduperenaine

... yheks paevaks.
On monus. Vaga monus.
Ja nae nii blond olen, et tapitahti toole ei saa. Nii et vabandan jarjekordselt.
Marleenil juba eile oli nina kinni ja tana hommikul arkas yles koha ja tatise ninaga. Otsustasin ta koju jatta. Muidugi tekkis kohe draama, et aga siis ta ei saa ohtul minna trick or treati, aga ytlesin, et vaatame, kuidas end ohtul tunneb. Ma pooldan haiguste ennetamist ja leian, et parem jatta vinduv laps koju, kui et tarida kooli ja loota, et laheb paremaks. Tavaliselt ei lahe, laheb hullemaks.
Meil oli jah ta parima sobranna emaga kokku lepitud, et lahme Marleeni vanasse kooli Halloweeni yritusele, kus eelmine aastagi kaisime. Eks nais, mis ohtu poole saab. Eelmine nadalavahetus kaisid nad loomaaias Halloweeni-teemalisel yritusel ja yldse selline tunne, et see Halloweeni trall on kestnud juba terve igaviku.

 Aga nii see on siin. Yhele pyhale ja tahtpaevale jargneb teine ja kui yks labi saab, hakatakse kohe jargmiseks valmistuma. Nii kui joulud labi, tuleb myyki Valentinipaeva nann, siis tulevad munadepyhad, siis tuleb juulis Ameerika iseseisvuspaev ja siis Halloween ning joulud. Need on nagu pohipyhad, kus tarbitakse palju ja tehakse nalja. Ma ka ikka olen siin yritanud kaunistada ja ehtida, kuid alati ei joua ja ei ole viitsimist. Tegelt mulle meeldib, kui on elamine ja maja ara dekoreeritud, eriti Halloweeni teema on kihvt. Kahjuks ei ela me piirkonnas, kus sellele tahelepanu poorataks. Ainuke pyha, mil ma kaunistan hoolega, on joulud. Joulutuled ripuvad meil maja ees aastaringselt yleval juba kolmandat aastat, paljudel juba praegu on joulutuled yleval ja polevas taies ilus. Milleks aega raisata.

Aga kodus olla on toesti monus.
Sain rahulikult kohvi juua ja sooja voileiba syya. Eelmise ohtu pesud kuivatist valja votta ja ara lapata.
Lapsega niisama voodis vedeleda ja telekast uudiseid vaadata.
Ja ikka on veel terve paev ees.
Kasutasin juhust, et mees on ka kodus tana hommikul ja orgunnisin ta kana-klimbi suppi tegema, mis on Marleeni lemmiksook ja haigele lapsele ka hea.
Meie peres on mees supimeister. Minul ei ole kannatust ja oskust. Tema teeb suppi, siis korralikult.
St et supiliha peab korralikult ara keetma, et saada oige puljong. Mina tavaliselt teen suppi juba valmis lihast ja panen puljongikuubiku juurde. Tema ytleb, et see pole oige supp.
Hetkel mees laks powernapi tegema, ehk siis end toopaevaks valja puhkama, kuna ta arkab iga hommik kell 6 ja laheb sobraga kange kangutama ja toopaev algab kell 10, siis ta peab vahepeal puhkama. Mina ei saa paeval magada ja ma imetlen inimese voimet lihtsalt pikali visata igal suvalisel ajal ja natuke puhata.
 Marleenil onnestus vahepeal mehe sormekyyned salaja metallroosaks varvida.
Nuputan, mida siis ylejaanud paevaga teha. Alati voiks riideid sorteerida ja pesu pesta.
Vaja oleks ara sorteerida kogu paberimajandus, mida ma olen juba kuid edasi lykanud. Samuti peaks arvemajandusele pilgu peale heitma, kuid see ei ole vaga ahvatlev.

Mida rohkem motlen, seda rohkem meeldib mulle mote kodusest elust. Vahelduseks kuluks see taitsa ara. Aeg, mil olin Marleeniga kodune, oli yks mu elu parimaid. Esimene aasta oli muidugi raske ja eriti me kuhugi ei saanud, elu keerles magamiste, sootmiste ja jalutamiste ymber. Elasime Stroomi ranna kandis ja kaisin pea iga paev seal jalutamas. Kui vahegi ilma oli. Kuna mees oli pikad paevad tool, olin palju yksi. Minu sobrannadest polnud kellegil veel siis last, valja arvatud yhel vanal klassioel. Temal sai ikka paar korda kylas kaidud. Kui Marleen oli aastane, kolisime Oismaele ja siis sai alguse toeline titemammatamise periood. Tanu Perekoolile tutvusin paljude titemammadega, kellest moned on siiani head sobrad ja kelle lastega Marleen suvel Eestis mangis, nagu polekski vahepeal 5a eemal olnud. See titemammatamise aeg oli tore aeg. Kaisime mangutubades, ujumas, parkides, jalutamas, kaltsukates, yksteisel kylas, loomaaias, linna peal. Koike seda jala voi yhistransporti kylastades. Olin oma elu parimas vormis tanu sellele ja voisin syya, mida tahtsin.
Praegu motlen, et oli ikka energia ja viitsimine ja jaksamine. Enam ei tea, kas suudaks lumevallides vankriga ryseleda iga paev, raske toidukott karu pakikas. Kuni Marleeni aastaseks saamiseni elasime neljandal korrusel ilma liftita majas ja iga paev tassisin last ja karu ja toidukotti yles. Minu praegune elu on ikka vaga mugav vorreldes selle eluga. Kuid - me olime noored, reipad ja onnelikud. Kindlasti muretumad kui praegu.

Marleeni esimestel eluaastatel olin temaga koos 99.9 % ajast. Suvel, kui ta 2a sai, hakkas olema ka rohkem issiga ja sygisel tuli muutus, kus ta pidi soime minema ja mina toole tagasi. Ei tahtnud ta seal yldse olla, kuid onneks tundide kaupa ei nutnud ka nagu moned lapsed. Kuna mina laksin algul toole poole kohaga ja mees kais vahetustega, oli ta aias vaid paar paeva nadalas. Kevadel tulime siia, kui ta kolm sai ja siis sain veel aasta kodune olla. Ylejaanu on ajalugu.

Kell on 12 paeval ja vahepeal sai paris palju tehtud. Kaks laari pesu pestud. Kaks korda nousid pestud.
Supp valmis tehtud ja pere poolt ka ara degusteeritud ja heaks kiidetud. Marleeniga Wii Just Dance2 mangitud pool tundi, kuni ma enam ei jaksanud. Nii palju siis haigest lapsest.
To be continued...