Pidur peale ( kirjutatud moni aeg tagasi, ei maleta millal... )

ja taiega!! Eile sain aru, et asi laheb liiale. Mehel oli vaba ohtu ja ta nagi, kuidas minu paev valja naeb. Laps hakkas ohtul kohima ja tatistama peale ujumist, elamine oli seesamune, oleks olnud vaja poodi tormata, Marleenile oli kooli vaja mingit raamatut, mida mul polnud aega enam sebida. Juba eelmine nadal otsustasin, et jatan Girl Scouti ara, kuigi see oli kodule koige lahemal ja pohimotteliselt tasuta, vaid aastamaks 12 taala. Juba lubati toredaid valjasoite ja matkamisi jne, nii et nati on kahju. Hetkel aga mul tool kiire ja ohtuteks olen lihtsalt laip, lisaks jaavad kodused toimetused tegemata ja nadalavahetusel tahaks ju puhata. Oeldakse, et kes teeb, see jouab - minu puhul see kyll ei kehti. Mulle ei sobi selline lennus elutempo. Mul on vaja aega, et kodus toimetada ja lihtsalt olla kasvoi natukene iga paev. Tervis on ikkagi tahtsam, kui ei tea mille nimel rabelemine. Mees ka ytles, et pingutad yle ja raiskad bensiini ja siis oled narviline ja vasinud. Ega tal ka kerge pole, tombab kahe koha peal 5 paeva nadalas, kuid noh koduseid kohustusi tal vahem. Ma ytlesin, et lapse trennid ja kooliasjad on vaid minu mure, ta ytles, et vahetame siis ara, ta jatab ohtuse too ara ja viib ise last trenni, ma voin ise toole minna. Aga noh laps ju emmekas ja kes siis ikka meest usaldab :) Kuigi siin on vaga aktiivseid issisid vaatan, naiteks on Marleeni ujumise trennis yks 60a isa oma 10a tytrega, 50a sai mees veel isaks, ei tea, kas teisel voi esimesel ringil. Lapse ema pole nainud.


Marleenil laheb ujumises vaga hasti, liblikas ja konn on tema stiilid, milles ta tugev ja opetaja tagant utsitamisel sai ka esimesele voistlusele end kirja pandud. Muidugi oli vaja tellida siis voistlustrikoo ja myts ja muu ninn-nann. Mees muidugi oigas ja ohkis ja eks tal on oigus, et kui yhele trennile pyhenduda, siis sellest piisab, nii rahaliselt kui ajaliselt. Onneks need yhekordsed kulutused. Nii et ilmselt votan Marleeni ara ka iluvoimlemisest jargmine aasta ja siis jaabki vaid yks trenn. Yle oma varju hypata ei saa.


Muidu on meil sygis kohal, koik vihm, mis suvel jai sadamata, tuleb vist nyyd alla. Ilmad on niisked ja rosked. Sellise ilmaga tahaks olla vaid soojas voodis teki all ja mitte midagi teha.


Marleenil algab juba sellest reedest koolivaheaeg, laheb maale vanaema ja vanaisa juurde.


Votaks ka hea meelega moned paevad vabaks, kuid mul puhkuspaevad siiani miinustes peale Eestis kaimist.

Argipaev, argipaev, argipaev

Paevad mooduvad lennates nagu lind.
Istun ja motlen, et nyyd siis on kaes see tanapaeva tootava emme reaalsus.
Hommikul vara yles, kohvi kaima, pesema, riide, siis laps, mees yles, midagi syya, asjad kokku, iseenda sattimine ja samal ajal teiste tagant utsitamine, koerad-kass valja, tuppa, syya, juua, voodid, sygavkylmast lihakraam valja, mees-laps uksest valja, noud loputada, endale snakk-louna kaasa, ummisjalu uksest valja, ikka jaab elamine poolsegamini ja mina nagu ikka toole hiljaks. Tool on nagu on, enam ei rabele nagu hull, kui just vaja on, siin niikuinii koik nagu puuga pahe saanud ja organiseerimatus ajab vahest kopsu yle maksa, kuid inimene harjub koigega.
Kolmel paeval nadalas on mul koju joudes tapselt 20 minutit aega, et midagi syya, riided vahetada, kui jouan, koerad-kassid toita, lapsele ka midagi hamba alla ja siis tormata lapsega trenni. Onneks mees toob lapse koolist, muidu peaks otse koolist minema ja laps ei saaks syya enne trenni. Lapse koolipaev ju pikk, kella 4-ni. Selle aja peale, kui ma kodus, mees tavaliselt juba lainud ohtusele toole, nii et Marleen on vahest 5-10 minutit yksi koertega kodus. Siinsete seaduste jargi muidugi lubamatu tegu. Eestis muidugi tavaline asi 8a lapse puhul.
Yhesonaga olen end massinud lapse trennide hullu maailma. Ujumine on tal kaks korda nadalas, kuhu lahme 20-25 minutit koos parkimisega, tagasi koju jouame 7.30 ohtul, siis veel vaja teha koolitood, koeri jalle kantseldada, laps pessu, midagi syya veel voi hakkan kokkama jargmiseks paevaks. Korra nadalas on iluvoimlemine, onneks see hakkab hiljem ja jouame enne ikka korralikult ohtusooki syya ja koolitood ara teha, tagasi koju jouame 8.30 ja idee poolest peaks siis hakkama juba magama sattima, kuna lapsel paevad pikad, kell 7 on aratus. Ta isegi hasti vastu pidanud, arvestades, et pikad koolipaevad, iga paev trenn ja ohtuti enne 9.30 enamasti magama ei saa. Korra nadalas on veel Girl Scout, onneks see on kodule lahemal, 10 minutit soita, ainuke asi, et mul pole motet koju tagasi soita, kuid tunni ajaga eriti miskit teha ei joua, lahen siis tavaliselt kas toidupoodi, kui miskit vaja voi mujale poodi. Yks edasi-tagasi kaarutamine kaib.
Aga eks see ongi see elu tanapaeval, vist juba igal pool. Motlen, et miks inimesed oma elu keeruliseks teevad ja elavad. Ideaalne oleks, kui koik oleks kae-jala juures ja laps saaks mingis vanuses juba ise trennidesse minna. Siin ei tule see kone allagi enne kui laps on 16a ja saab ise juhiload teha. Marleen ei joua seda muidugi ara oodata.
Ameerikas on koik spread-out, st et igale poole minemiseks uha soita monus pool tundi ja nii iga paev. Vahest selline tunne, et elad autos. Kas on see tavaline tanapaeval, kindlasti, kuid kas ka normaalne, selles ma kindel ei ole. Ma ei kujuta ette, kui oleks rohkem lapsi. Olen selle peale motelnud. Peab mingi kangelasema olema vist. Voi siis peaks juba abivagi olema. Naiteks kysisin oma ylemuse kaest, kellel 3 last ja kes teeb vaga pikki toopaevi, et kuidas tema saab. Tal kaib ema abiks paar paeva nadalas, ylejaanud paevadel on tal lapsehoidja peale kooli, kuigi tal lapsed juba 13a, 12a ja 8a. Maksab muidugi hiigelsummasid, samuti viivad lapsehoidjad siis lapsi trennidesse, kuid syya ei pidanud tegema. Koristaja ja aednik kaivad tal eraldi. Nojah, mis nii viga, samas ausalt, ma ei tahaks sellist elu. Ma tahan ikka ise oma lapsi kasvatada ja nende elust osa votta. Tavainimesel, kes ei jaksa lapsehoidjat palgata ja kellel pole vanavanemasid abiks, tuleb ise hakkama saada. Tihti ei saa meestega ka arvestada, kuna mehed peavad tood rabama.
Tegelt on koik enda teha, ega pea laps kaima koigis trennides, lopuks tuleb ikkagi valik teha, hetkel kaalun iluvoimlemise arajatmist, kuna ma ei nae tal eriti annet, samas talle meeldib ja painduvus on hea. Vahemalt saab laps end liigutada. Kuid kurb on, et liiga vahe jaab aega niisama olemiseks, lugemiseks, oues mangimiseks, jalutamiseks. Onneks ei juhtu ka midagi, kui vahest yks voi teine trenn vahele jatta. Ei ole motet endast ja lapsest viimast valja pigistada, see on minu arvamus. Paljud vanemad siin votavad oma laste trenne nagu elu ja surma kysimust ja see on kogu nende elu, mille peale kulutatakse enamus ajast ja palju raha. Nadalavahetused veedetakse voistlustel kuskil teises osariigis, poole paeva soidu kaugusel. Ma ei ole kindel, kas tahan sellist elu endale ja lapsele. Ei ole mul sellist ambitsioonikust kahjuks veres. Siin on aga koik yles ehitatud voistluste peale ja kes on parim. Elagu Ameerika ja sport!!
Mina oma tagasihoidliku eestlasliku meelelaadiga olen pigem boheem, kes tahab ikka elu natuke nautida ka. Mis siis, kui mu lapsest ei saagi olympiasportlast, nagu paljud vanemad unistavad.
Minu jaoks on olulisem haridus ja haritus. Pole ime, et Usa haridussysteem ja tase on nagu on, kuna pohirohk on spordil, spordil, spordil. Elagu Ameerika ja sport!!

Elu ei ole oiglane...

... kuid see ongi elu. Nii julm ja karm kui see ka ei oleks, aga nii see on. Sellega leppida vist on pea voimatu. Inimmoistus keeldub aru saamast, miks, miks, miks, kuna loogilist pohjendust ja seletust ei ole ega saagi olema.
Koik on neid tundeid labi elanud, kui kaotavad lahedase.
Ma olen seni kaotanud oma kalli vanaema. Pea 6a tagasi. Maletan seda, nagu oleks see olnud eile.
Olin tool, koolitusel, kell hakkas 5 saama ja hakkasime otsi kokku tombama, mees pidi mulle jargi tulema. Jarsku seisab ta meie koolitusruumis ja sisistab, et tule nyyd, hakkame minema.
Ma sisistasin vastu, et kohe tulen, me pole veel lopetanud. Siis ta sai juba vihaseks ja ytles kovema haalega, et tule nyyd, lahme. Vihasena tormasin taga kaasa ja ruumist valjas teatas ta mulle, et mu vanaema on surnud. Ma ei saanud mitte midagi aru, koik oli nagu unes. Krahmasin oma asjad kuidagi kokku, seletasin kellegile, et pean minema ja kihutasime vanaema korteri poole. Terve tee ulgusin nutta nagu vaike laps, ei joudnud mulle see kohale. Siis saabus koige hullem, kui joudsime ta korterisse, kus ta veel lamas koogiporandal.
Nii nagu mees ta leidis. Mehel oli vaba paev ja ta viis Marleeni vanaema juurde, et ise minna ostma remondiasju, et hakata vanaema vannitoas remonti tegema. Pool tundi oli ta ara ja tagasi tulles vanaema enam ust ei avanud. Onneks Marleen tegi lounauinakut samal ajal. Mehel votmeid ei olnud ja ta oli sunnitud ronima naabrite rodu kaudu meie rodule ( korter oli 4-ndal korrusel ) ja onneks vanaema hoidis alati rodu ust irvakil. Vaatepilt, mis mu mehele avanes, ei unune tal vist kunagi. Hea, et naabrimees oli seal ja aitas mehel nn tegutsema hakata. Tagantjargi motlen, et miks nad ei kutsunud kohe kiirabi, akki oleks midagi saanud veel teha???
See, et midagi oleks saanud veel teha, jaab mind painama elu lopuni. Kuid jargmine paev vanaema perearstilt surmatoendit vottes tuli valja, et ta oleks pidanud ammu haiglas olema ( kuhu ta keeldus minemast ) kuna tal oli veresoonte ummistus lisaks veel korgele vererohule.
Ta oli 76a. Alati nooruslik, naeratav, eluroomus ja tegutseja. Meile ei raakinud ta oma hadadest pea kunagi. Kuid haigusloo jargi oli ta minestanud ka enne. Kunagi ammu oli ta ema sonutsi vaitnud, et tema sureb pystijalu. Ja nii ka laks. Iga paev motlen ta peale vahemalt korra, minu jaoks elab ta edasi igavesti. Kuigi Marleen oli vaid 2,5a, maletab ta Nannat siiani ja igatseb teda,
Marleen nuttis Nannat taga tykk aega peale tema surma veel.
See nadal aga lahkus siit ilmast laps, kellel ei olnud aeg veel minna. Vaga uskumatu ja traagilise onnetuse tagajarjel. Ei ole nainud varem nii lahedalt yhe pere kaotusvalu ja ahastust.
Mis paneb elu ymber hindama ja moistma, mis on toeliselt tahtis. Koik muu taandub mottetuks ja ebaoluliseks. Kallistagem koik oma lapsi, olgem tanulikud, et nad on siin meiega ja hoidkem neid!!

Sygis kaes

Ilm tegi see nadalavahetus taieliku kannapoorde, peale ligi 40-kraadist leitsakut on tana meil vaid 16 kraadi ja kova tuul. Saatsin just mehe ja lapse koertega jalutama ja pidin lapsele jope kapist valja otsima. Selline see Indiana ilm on. Kuumalainest saab jarsku sygis, kuid sellist vahepealset normaalset ilma ei ole, et saaks dressikaga kaia. Selliseid vahepealseid riideid laheb siin selle tottu suht vahe. Kaisime tana just poes, kuna avastasin jalle, et Marleenile mitte midagi selga ei lahe, mina ei saa aru, kuhu ta kasvab. Isegi need dressid ja teksad, mis kevadel ostsin Eestis kaimiseks, on nadid. Eestis muidugi neid eriti kanda ei saanud, kuna laks ju nii palavaks.
Marleenil on hetkel ka vaga lollakas kasv, kuna suurus 8 talle vaike ja jargmine suurus 10/12 liiga suur. Miks ei ole vahepealset suurust 9/10, mulle pahe ei mahu. Osadel firmadel on, kuid vahestel. Teine asi, mis vihastab, et nagu noukaajal, kilejoped koik ara myydud juba. Vaid talvejoped jargi, onneks vana veel kaib. Saime allahindlusega uued tossud, 13 taala, ei maletagi, millal viimati tosse ostsime, ikka kas tennised, crocksid voi flatsid - madala tallaga kingad. Nyyd sai siis nendega jalutama meelitatud. Mina viilisin korvale, kuna vaja siin arveid sorteerida, pesumajandus lopetada ja blogida. Ega naisterahva tood ei loppe ju kunagi.
Meil oli tana vaba paev, kuna oli Labour Day ehk siis tooliste pyha. Suur eestlaste pidu sai juba laupaeval maha peetud mehe vanemate juures, kuid kuna nii palav oli, siis pidime toas kykitama, mees mul vaeseke higistas yksi metsa all grilli aares. Mees mul hakkab jah vanemaks jaama ja oli seekord kaine autojuht ning juba kell 10 lahkusime, koik naersid, et mis ime see on, minu mees tahab peolt lahkuda ja omal algatusel, aga ei ole midagi teha, vanus tuleb peale. Meil olid koerad ka kodus ootamas ja Marleen oli hoopis sobranna juures. Sobranna on tal eelmisest koolist ja hasti tore pere neil, tytar on nende imelaps, kelle nad said suht hilja, ema on minust vahemalt 10a vanem ja isa sinna 50a kanti juba. Kuid toredad inimesed, lihtsad ja tagasihoidlikud. Isa rabab kahe koha peal tood, kuna naine on toovoimetu, seljahadad tal ja polvega midagi, kaib kepiga, paris kahju kohe, kyll ta kaib arstide vahet ja votab rohtusid, mitmel opil ka vist kainud, kuid ikka valud. Siis paneb motlema kyll, et peab oma tervist hoidma ja onnelik olema, et ikka kaed-jalad tootavad. Nad on vaga protectivad oma lapse suhtes, ehk siis vaga hoiavad last nn vati sees, ei lase kunagi yksi isegi mitte tahaaeda mangima ja meie juurde tulles ka alati pabistavad koera parast jne. Sobrannal on astma ja korvadega midagi, vett pidi kartma. Siin on hasti paljudel lastel astma. Nii et selle tottu ehk ma ka natuke pabistan, kui ta meil kylas, kui midagi peaks juhtuma, ei taha ju vastutust enda peale. Kuna endal pole kogemust yldse selliste asjadega.
Aga muidu jah nad sobivad jube hasti Marleeniga, teevad igast tantsukavasid koos ja muid projekte ja klubisid ja muidugi on nad molemad Hannah Montana ja Selena Gomez fannid.
Kuna meil siin koigil teistel poisid, siis mul on hea meel, et Marleenil on sobranna, kellega tydrukute asju koos teha, muidu mangib ta enamasti poistega soda, tagaajamist, videomange, maadleb ja myrab. Ja poisid muidugi ajavad tal narvi mustaks ja pisarad silma tihti, ornake on ta ikka sydamest, ytleb, et poisid drive me crazy.
Eile tootasime aias pool paeva. Loikasin paljud lilled juba ara ja osad peenrad katkusin taitsa yles, sygise poole kavatseme koik yles kaevata, kuna ei taha nii palju peenraid enam, ei jaksa rohida ja hooldada. Tahame teha voimalikult lihtsalt, et saaks labi kergema vaevaga, kuna minul too korvalt on vahe aega aias tegeleda, lisaks suvel siin nii palav, et no ei kannata. Ja nadalavahetused tahaks teha muud, kui kasi mullas olla. Ei tea, ei ole minus seda aednikku veel valja loonud, mulle meeldib korras ja ilus aed, kuid too ja lapse ja muude kodutoode korvalt ei ole aega ja jaksu. Eks see on ka eelistuste kysimus, ma eeldan veeta aega rohkem lapse ja perega ja mulle meeldib, kui toad on korras ja pesu pestud, ning toesti, ma ei tea aiatoost mitte midagi.
Peaks end sellel alal hakkama taitsa harima. Linnatydruk, mis teha.
Ohtu poole tahistasime naabripoisi 36a synnipaeva vaikselt lokkeohtuga. Ta on yksikmees ja rendib meie naabri kaest yhte tuba. Majaomanik ehk siis naaber on minust natuke noorem, 29a vist ja too tottu reisib ta palju ringi. Molemad on IT alal ja nn poissmehed, st et ei ole meie nainud siin kunagi mingeid naisi voi girlfriende, kui korraks keegi pilti tuleb, on ta kohe lainud ka. Tyypilised tanapaeva mehed siin Usas - mugavad, kuid saavad ise hakkama oma pesude ja koristamiste ja soogiga, ei taha end siduda, kardavad paaniliselt, et akki keegi naine laseb tite taha teha ja siis maksavad jargmised 18a. Siin on naistel suured oigused ja alimendid ja lasterahad paris kopsakad. Lapsed neile muidu meeldivad, Marleen on nende lemmik ja nad Marleenile onude eest. Mul pole selle vastu midagi, mida rohkem taiskasvanuid lapse ymber, seda parem. Nagu oeldakse - it takes a village to raise a child.
Tana veel koristasime siin ja nyyd ongi aeg pesema ja siis tuleb filmiohtu.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Tanasest siis kooliaasta igal pool ametlikult alanud. Soovin koigile koolilastele edukat oppeaastat!
Meie tytar juba juuli lopust saadik koolis. Koik oli uus tema jaoks see aasta. Uus kool, uus opetaja, uued klassikaaslased. Vahe on ikka sees, kas vaike erakool voi suurem avalik kool.
Kuid seni oleme oma valikuga rahul ja muidugi rahaliselt ei oleks me suutnud enam erakooli maksta. Iga aasta on oppemaksu tostetud, kuid meie sissetulekud on vahenenud, eriti vorreldes eelmise aasta ja mehe tookaotusega.
Klassis on neil 25 last, kellest 15 tydrukud. Selles suhtes on soprade valik suurem, kuna eelmises koolis oli neil 18 last, kellest 8 tydrukud. Marleenil suhtleb siiani oma parima sobrannaga vanast koolist ja uues koolis ka juba yks hea sobranna. Suhtlemisprobleemi tal ei ole.
Tasemevahe on ka naha, ta sai erakoolis ikka hea pohja, tanu millele nyyd tal hinded vaga head.
Matemaatika on endiselt aine, milles peab pingutama.
Kuid vaga range on see kool, naiteks lastel on iga paev voimalus teenida nn puntke kaitumise eest voi siis kaotada puntke. Maksimumpunktid on 5 ja puntke on Marleen kaotanud naiteks selliste asjade eest, nagu raakimine koridoris, kui nad lounat sooma lahevad voi siis ei kanna pykste peal rihma. Samuti sai ta noomida, et kandis kampsunit, millel oli kapuuts, kuna see keelatud. Tundub, et kahe silma vahele neil midagi ei jaa. Sellised nomedad norimised pisiasjade kallal natuke hairivad, samas mulle meeldib jalle, et kord on majas. Vanas koolis oli nn ohkkond vabam, tanu millele osad lapsed teisi segasid. Samuti sai Marleen yhe esimese klassi poisi kaest vastu vahtimist pikapaevaryhmas ja keegi ei teinud sellest suurt numbrit. Opetajatega raakides selgus, et see poiss yliaktiivne ja ilmselt tahtis Marleeni tahelepanu. Marleen enne ka raakinud, et see poiss kaib talle nn pinda. Ma ei hakanud asja suure kella kylge panema, kuna kooliaasta oli peaaegu labi ja olime sealt koolist lahkumas niikuinii.
Muidu on elu olnud kiire, kiire, kiire. Suvi on lainud lennates. Peale Eestis tagasitulekut on olnud tool kiire ja iga nadalavahetus mingi yritus voi synnipaev voi oleme ise miskit ette votnud.
See suvi on olnud yks koige palavamaid minu siinoldud aastate jooksul. Pool Ameerikat kannatab yhe aegade suurema poua kaes ja meiegi murust pole suurt midagi jargi. Kuid kastmine keelati ara, et vett kokku hoida. Samuti oli ju Eestis vaga kuum suvi. Lugesin, et Aafrikas on osad riigid muutunud viimase 10a jooksul korbeks. Kliima soojeneb ja muutub ekstreemsemaks. Mina isiklikult ei kannata suurt kuumust ja ehk peab varsti kolima pohja poole.
Meil ei ole suvi veel labi, see nadal kytab jalle kuumaks, tana lubab 36 kraadi, homme 37.
Oleme sygiseks valmis. Basseinimonusid on piisavalt nauditud ja Marleenil algab tanasest ujumistrenn, nii et ootame monusaid 25-kraadiseid ilmasid.
Marleen on joudnud ikka, kus pohilised on sobrad, trennid ja nn oma asjad. Emme ja issi on ka tahtsad, kuid enamasti siis, kui midagi vaja on. Kuidagi kukkus valja, et tal on 4 paeva nadalas mingi trenn, kaks korda hakkab ujumas kaima, yks kord iluvoimlemises ja lisaks liitus ta Girl Scoutidega. Avaldas veel soovi minna hip-hopi tantsuklassi, kuid ytlesin, et siis peab millestki loobuma ja sellega ta nous ei ole. Iseenesest iluvoimlemine ei ole tema ala, kuigi tal on vaga hea loomulik painduvus. Tantsib ta kodus niikuinii ise pidevalt, teeb selliseid liigutusi ja kavasid, ma ei tea, kust neid opitud.
Motlen kurbusega, et ongi lapsepolv labi, kuna naen, et ta hakkab sinna eelpubeka ikka joudma voi oigemini juba on seal. Lugesin ehmatusega, et siin Usas ja yldse tanapaeval hakkavad tytarlastel paevad juba tihti 10-11a. Seda kinnitas ka mehe ode, kellel kaks tytart. Oeh.
Kuhu see lapsepolv siis jai, ma ei saa aru?
Eks muidugi asi ka selles, et meil vaid yks laps ja ei ole nooremat, keda nunnutada. Olen viimasel ajal moelnud tosiselt teise lapse teemale ja aru saanud, et tegelikult olen hiljaks jaanud. Selles suhtes, et vanusevahe jaaks liiga suur niikuinii juba praegu, ja lapsed kasvaks yles suht eraldi, eriti kui erinevast soost. Samas oleks voimalus pyhenduda teise lapse titeeale jalle, kuid kahjuks ei saaks ma loobuda oma toost ja jaada koju. Ma ei taha, et minu last kasvatab vanaema, lastehoid voi lapsehoidja. Ent eks paljud nii oma lapsi kasvatavad siin Usas. Varsti peab selle otsuse ara tegema, kuna vanus tuleb peale, mees saab juba 40a jargmine aasta, ta ytles, et ei soovi ka minna penkarina lapse keskkooli lopetamisele. Hea meelega jaaks koduseks moneks ajaks, kuid hetkel pole see voimalik. Olengi aru saanud, et kui juba tooturul nn sees, siis ei tasu sealt ara tulla, parast naasmine veel raskem. Ideaalne oleks kodus tootada, kui suudaks midagi valja nuputada. Imetlen inimesi, kes votavad ette aina uusi valjakutseid ja proovivad erinevaid asju. Mina aina lykkan edasi ja motlen, et homme voi jargmine kuu voi aasta.
Ok, aitab unistamisest, vaja tood teha.