Tuesday, June 30, 2009

Üle pika aja...

Võtan end lõpuks kätte ja panen paar rida kirja.
Täna meil üle pika aja üks "jahedamaid" päevi, no selline Eesti suvi, 25 kraadi sooja, mees juba noris, et jah nii jahe on, et pead vist kampsuni selga panema. No mina olen tuntud külmavares,
ja eriti siin, ei harju vist kunagi ära, et talvel ruumid jahedad ja suvel ka. Suvel ju see paganama õhujahuti sees ja puhub jääkülma õhku, alguses oli see mulle ikka väga harjumatu, et kogu aeg
suvel igal pool lõdise külmast. Lähed toidupoodi nagu külmkappi. Samamoodi on restoranides ja kinodes, külmu surnuks. Nii et mul alati jakk või dressikas kaasas. Esimene suvi siin sain omale sellise nohu, nagu mul kunagi pole olnud. Ma ei saa aru, kas tõesti peab olema nii jääkülm, mis sest, et väljas ehk 40 kraadi, ega sellepärast pea toas olema külmkapp. Aga siin inimesed sellega harjunud, vahest vaatan neid poolalasti imikuid, kes endiga nii rahul ja võdistan külmast õlgu.
Selline raske elu siin Ameerikas siis meil :)
Kuna kuu viimane päev, läks töö juures natuke kauem, õnneks mehel oli täna õhtu vaba ja ta sai ise Marleenile järgi minna. Koju jõudes olid tal mustsõstrad juba korjatud, nii et ma pääsesin see kord, ta juba mitmendat päeva käis peale, et hakkame korjama. Eelmine nädal sai korjatud punased sõstrad, tegime mahlaks, õigemini mees tegi, tema meil see mahla ja moosi ja süldi tegija, ma selles suhtes vilets. Ütlesin, et peaksid taluperenaiseks hakkama.
Jah, kui mõelda ikka, kui laisk olen mina võrreldes oma emaga. Ema mul suved läbi muud ei teinud, kui korjas marju ja keetis ja kupatas. Lisaks ju ka palgatöö, toidu tegemine, pesud, nädalavahetusel veel maal, ei olnud masinaid ega midagi, ah jaa, riided õmbles ka enamus meile selga. Siis küll hakkab häbi, kui vaatad, mis ise teed ja veel julged viriseda ka, et elu raske....
See nädal oli enese kättevõtmise nädal. Eilsest hakkasime mehega toituma tervislikumalt, tegin suure potitäie frikadellisuppi ja sain isegi ennast natuke liigutatud. Vahepeal oli asi ikka väga käest ära läinud, kuidagi märkamatult veetsin enamuse õhtuid teleka ees ja ei liigutanud mitte sedasamustki. Täiesti masendus tuli peale. Täna mul muidugi lihased valutavad ja kõht koriseb, Marleen nüüd veel tahtis teha cupcake-se, väga ahvatlev muidugi. Ta siin kargas ringi, pleier peas ja röökis täiest kõrist laulda, ning nüüd teatas mulle, et tema tahab suureks saades olla rokkstaar, et ta oskab nii hästi laulda ja tantsida. Tantsimine tuleb päris hästi välja, kuid laulmise suhtes ma nii kindel ei ole, ei tea, kellesse ta läinud on, nii mina kui mees laulsime lapsena kooris... Samas pole siin ka tal eriti olnud võimalust laulmist harjutada. Siin lauldakse kahjuks koolis ja lasteaias väga vähe. Kuigi jõulukontserdil laulis nende klass mingi viis laulu järjest ära.
Samuti Marleeni kindergarteni lõpetamise tseremoonial laulsid nad paar laulu.
Jah, see oli ilus päev, ongi laps kooli minekuks valmis. 20. augustil on esimene koolipäev.
Uskumatu, kuidas aeg lendab ikka.
Vahepeal sai veel tähistatud Marleeni sünnipäeva, käisime väiksematega lastemuuseumis ja õhtu poole oli siis meie juures pidu. Luban endale iga aasta, et enam nii suurelt ette ei võta ja ikka pingutan üle. Eelmine aasta käisime loomaaias suure karjaga, õues oli 35 kraadi ja pärast muidugi pidu siin, see aasta palju paremini ei läinud. Enda juures suurele seltskonnale peo tegemine tähendab ju põhimõttseliselt teenindaja rollis olemist. Õhtuks oled nagu laip ja sulle jääb pesemata nõude hunnik ja segamini elamine, mida eelmine päev hoolega kraamitud. Aga noh lapse sünnipäeva puhul olen nõud seda tegema. Enda sünnipäeva võtan kergemalt, nimelt plaan järgmine nädalavahetus teha nn noorteõhtu - alla 21a ja üle 50a ei ole kutsutud. Karm, aga nii see on. Õnneks ämm just helistas ja pakkus ennast lapsi hoidma, nii et saame mehega üle pika aja endale ühe vaba nädalavahetuse ja nautida natuke omaette olemist.
See nädalavahetus tuleb ka mõnus, sest reede on vaba, kuna on Iseseisvuspäev, midagi suurt plaanis pole, ilmselt minek mehe õe juurde ja teha natuke kärtsu ja pauku.
Jaanipäeval olime nagu alati mehe vanemate juures maal, kahjuks lõket ei teinud, kuna nii palav oli. Lastele oli veeliug, seal sai vähemalt natuke jahutust. Mulle jah see suur kuumus ja niiskus ei istu, vererõhu tõmbab alla ja pildi tahab tasku visata. Sellest ka rammestus ja laiskus, et ei jaksa midagi teha. Vabandus peab ju olema.
Laps juba mäkerdab seal köögis, pean minema.