Tuesday, April 27, 2010

Uus lehekylg?

Otsustasin, et aitab. Hakkan elama tervislikku eluviisi. St ennast regulaarselt liigutama ja rohkem vaatama, mida suhu panen. Tuli selline tuhin peale. Tegelt olen yritanud seda teha juba pikemat aega, kuid vahelduva eduga. Nadalavahetused tavaliselt rikuvad koik ara, kuna pidevalt on mingid yritused ja siis kerge yle syya ja lisaks muidugi alkohol.
Tegelt olen vasinud igasugustest synnipaevadest ja tahtpaevadest. Korraldamine ja orgunnimine votab liialt raha ja aega. Nii see on. Eriti nyyd kevadeti on yks yritus ja synnipaev ja grillimine teise otsa. Ja siis tulevad riburadapidi meie pere kolm synnipaeva, mehel mais, Marleenil juunis ja minul juulis. Kuna mehel kaksikode, siis on nad alati koos pidanud. See aasta ei teagi, mis toimub, minu synnipaev pole, nonda ei muretse kah. Marleeni synnaga ei teagi, mis teha, kuna selleks ajaks juba kool labi. Ta tahab teha klassikaaslastega. Kodus peaksin orgunnima midagi lastele ja ei viitsi ega oska, nonda motlesin teha ta gymnastika saalis teha, nad teevad synnipaevi, ent vaid pyhapaeviti ja siis enamus kirikus. Lisaks peaks nagu tegema siis eraldi ylejaanutele, jalle korralda ja kokka ja mangi. Tunnen, et ei viitsi ja taha. Ma ei teagi, miks.
Alati on lastel omavahel mingid probleemid, siis neil hakkab igav, siis nad teevad lollusi. Ise jookse ringi ja teenenda koiki, vasinud sellest. Et nagu viisakusest oleme alati teinud ja muidugi ka seltskonna mottes, kuid seltskond pole enam see, koik kaivad yksteisele narvidele ja viisakas ma enam olla ka ei viitsi. Oma synnipaeva ma ei ole kunagi suurelt pidanud ja tahaks ka see aasta midagi erilist teha, kuid kuna juubel, siis miskit nagu peaks tegema. Plaan oli minna restorani, kuid suuremale seltskonnale laheb see kalliks ja lastega koos minnes siis ei ole nagu see. Ilmselt ikkagi siis kodus ja jalle teenindaja rollis. Mulle meeldib selles suhtes ameeriklaste komme, et synnipaevalaps ei tee midagi, vaid talle tehakse kas yllatuspidu voi viiakse valja sooma. Yldse siin voetakse asju kergemalt ja lihtsamalt. Hakkan vist ka amerikaniseeruma vaikselt.

Friday, April 16, 2010

Stress, stress, stress!!!

On reede ja jarjekordne stressav toonadal seljataga. Pea lohub otsas. Onneks reede ja saan moneks ajaks ennast sellest valja lylitada. Tegelt nagu polegi pohjust narveldada, lihtsalt
teadmatus, mis toimub jne, ajab vahest narvi. Meil too juures ikka paras kamp koos.
Kvaliteediosakonnas, kus ma tootan, enamus ylemused naised, valja arvatud peaboss, kes mees.
Need siis igayks kasutavad oma volusid, ja voistlevad omavahel. Samas peaksid nad olema suured sobrannad, kaivad koos lounal ja ohtuti baaris ja muidu itsitavad ja sadistavad koos.
Kuid nii kui selg keeratakse, hakkab klats ja ussitamine pihta. Vahest toesti tuleb naer peale, kuidas jargemooda kuuled koiki yksteist taga raakimas. Aga noh, see vist elu. Karmi elukooli olen siin kyll saanud. Aga ma olen ikka liialt pehmeke ja naiivne. Ei ole minus seda nn bitchy.
Otsekohene olen kyll liialt, kuid see on midagi muud. Klatsida meeldib ka, see on paha omadus.
Kuid kellelegi siga mangida ja syyd kellegi teise kaela veeretada, seda ma ei teeks. Ennast parema, oskuslikuma ja targemana naidata ma ka ei oska. Kuid olen tahele pannud, et need on vaga vajalikud omadused elus edasi joudmiseks. Ent ma olen lollakalt poikpaikne - ma tahan teha ise ja omada seda teadmist, et ma ise midagi tegin.
Ema helistas vahepeal. Raakisime udupilvest, mis enamus Euroopat katab. Ytlesin, et see pidi Eesti kohal ka olema, ema sattus pabinasse, et peab vennale helistama. Yks tuttav on Jaapanis kinni, ei saa koju Eestisse. Paris jube voib olla. Ytlesin, et meil on siin nii igav, et meil voib ainult haigutada, mitte midagi vapustavat ei juhtu. Siin suuri looduskatastroofe ei ole, valja arvatud tornaadod linnast valjas poldude peal ja siis ei ole midagi teha, kui papist majas elad.
Ning muidugi yleujutused joeaarsetel elanikel. Eelmine aasta oli mitmel tookaaslasel majasse juurdepaas ara loigatud, vaid paadiga paases ligi.
Ning tippsyndmuseks voib pidada siis eelmise suve California maavarina jareltouget, mis meieni joudis hommikul vara. Labi une oli selline tunne, nagu tramm voi rong oleks kihutades maja alt labi soitnud. Too juures saime ka seda veel paar korda tunda, kogu hoone rappus ja varises.
Ning muidugi millega ma kunagi ara ei harju siin, on metsikud aikesetormid, mis algavad kevadeti ja kestavad vahelduva eduga labi suve kuni sygiseni. Selliseid kargatusi polnud mina varem kuulnud. Vahest motlen, et kuidas inimesed julgevad elada kohtades, kus voivad toimuda looduskatastroofid, kuid ehk sellega harjub elu jooksul.
Lahme nyyd lapsega ujuma.

Monday, April 12, 2010

Tahtmised ja reaalsus

Viimasel ajal avastan, et soovid ja unistused on jube suureks lainud.
Tahaks koike ja korraga ja kohe praegu!!
Tahaks ilusat oma kodu suure aiaga, tahaks teist last ja ehk kolmandatki, tahaks reisida,
tahaks oppida, tahaks toituda tervislikult ja teha regulaarselt trenni, tahaks ennast arendada,
tahaks last panna 5 erinevasse trenni, tahaks elu nautida ja lihtsalt olla, oeh. Midagi veel voi?
Ah jaa, raha voiks ka rohkem teenida :)
Aga imelik, et see oli minu nimekirjas viimane. Mida see tahendab? Et olen endiselt idealist, mitte materialist. Voi siiski? Enamus minu nimekirjas nimetatud asju nouavad raha, raha ja veelkord raha. Ent lahendust ei paista kuskilt.
Peab vist siis kuskilt otsast peale hakkama, aga kust.
Kas on mu tahtmised liiga suured ja voimatud?
Kuidas tulevad tanapaeva naised toime koigega, mis elu neilt nouab?
Ja pohiline, kas me koige selle saavutades ka onnelikud oleksime?
Elu on ju praegu ja nyyd, elu peaks elama nyyd, sellest tanases paevas roomu tundes.
Sellest olengi aru saanud, et onn ja room on kaks eri asja. Kes meist ikka veedab oma paevi mingis lakkamatus onneudus, kuid osata roomu tunda iga paev pisikestest, ent olulistest asjadest, on palju olulisem. Pohiline, mis meid siiski onnelikuks teeb, on pere ja lahedased.
Ilma nendeta ei oleks ju millelgi motet. Isegi siis, kui vahest nad meid hulluks tahavad ajada.
Teine asi, mis on hindamatu, on tervis. Ja kolmandaks - meelerahu. Voi siis hingerahu.
Kuidas keegi seda nimetada soovib. Ent kuidas seda hingerahu saavutada, kui tahtmised ei loppe ega loppe? Hakata usklikuks ja leppida elus vahesega? See on yks voimalus.
Voi siis teine variant - panna oma vaartushinnangud paika. Et mis siis toesti on tahtis.
Jalle jouan pere ja armastuse ja lillede ja heinamaani. Ent ohust ja armastusest ainult ei ela ju.
Nokk kinni, saba lahti.
Parem varblane pihus, kui tuvi katusel.
Tee tood, siis tuleb ka armastus.
Ara tosta tanaseid toimetusi homse varna.
Toesti, eestlased ei ole mitte rumal rahvus, iga asja kohta on olemas tapne ja praktiline ytlus, mille jargi joonduda. Lihtne ja selge.
Ent miks ikka ihaldatakse tuvi katusel ja raba palju tahes, kuid armastust ei kuskil ja ikka ja aina
lykkame asju edasi homsesse???

Thursday, April 1, 2010

Mingi aprillinali vist - valjas suvi!!

Kraadiklaas naitab, et valjas on sooja 26 kraadi.
See kevad tuli see soojus oige vara. Vaga monus, ega ma kurda. Aga tool pidin veidikene
fyysilist tegema ja higi hakkas lopuks voolama, siis kyll kirusin. Oleks bassein, hyppaks sisse.
Siin tehakse nn avalikud valibasseinid lahti ilmast hoolimata mai lopus, mitte kunagi varem, isegi
kui on juba palav enne seda. Eelmine aasta tahtsin panna aeda selle koige odavama variandi, taispumbatava basseini, kuid sellega see jama, et peab olema hasti tasane pind ja meil sellist pole kuskilt votta ja mees ei viitsinud jamada. Siis tahtsin osta batuuti, jalle mees ei lubanud, et naabrilapsed tulevad kasutama, kui meid kodus pole ja juhtub onnetus ja siis maksa. Siinse seaduse jargi, kui sinu maalapil kellegagi midagi juhtub, siis koik arsti - ja haiglakulud katad sina.
Nonda meil ongi aias tyhjus ja pean minema lapsega parki mangima. Lubanud juba mitu paeva, aga alati midagi ette tulnud.
Natuke hiljem - parki minekust ei tulnud siiski jalle midagi valja, kuna hakkasime Marleeni yhte kooliprojekti tegema, mis oli vaja lopetada. Peaks sellest ka pilti tegema, paris age tuli valja.
Teemaks olid siis loomad, igayks pidi valima looma, tema valis hylge. Projekt seisis selles, et pidi lugema hylge teemalise raamatu ja siis sellest kokkuvotte tegema ja samuti valmistama diorama, mu eesti keel on ikka nii kokku kuivanud, ei maleta enam, kuidas asju nimetatakse. Pean pildi tegema, siis naha, mis see on. Saime selle valmis, siis tegime koolitoo ara ja siis tuli sobranna lapsega kylla. Tarisin kuuri alt aiatoolid ja laua valja, tegin tuunikala salatit ja joime koduveini.
Lapsed mangisid aias. Monus oli. Tegin ka paar suitsu, sobranna suitsetab ja ma ka vahest ( vaga vahest harva ) tomban mone temaga koos. Kui vahest moni konservatiivsem naeb, siis saab krepsu, et kas ma suitsetan. Ma leian, et paar suitsu ehk iga paari kuu, vahest poole aasta-aasta tagant ei ole suitsetamine.
Homme on Suur Reede, mul vaba paev, Marleenil pool paeva kooli, tal on esmaspaev vaba.
Homme lubab ka kuni 27 kraadi sooja, laupaeval aga on aikest ja vihma oodata, pyhapaeval peaks jalle ilus olema, siis meil plaanis vaike Easter party seekord siis meie juures. Lapsed ikka ootavad igaastast munadejahti ja endal oleks ka tore teha esimene aiapidu. Mees plaanib teha suitsukana, paar nadalat tagasi meisterdas ta isaga kahepeale valmis ehtsa suitsuahju, lepapuud on ka meil olemas ja juba esimene proov ka tehtud, suitsukana oli ylehea. Kahju, et siin ei ole neid kalasorte nii kergelt saada, mis Eestis. Siin on vaid lohe, tilapia ja kasskala. Kahe viimase fann ma niivaga ei ole. Teatud poodidest saab siiski tellida kala, ykskord tellis mees lesta ja sussutas sobraga terve paeva tavalise grilliga, kuid asja sai. Suitsukala on ikka vaga hea, eriti suvel. Tulevad meelde lapsepolved Haapsalu lahistel merel kala pyydes ja hiljem seda vanaonu aias suitsuahjus kypsetatuna syyes. Suu hakkab vett jooksma.
Tegelt mis ma siin ikka toidust raagin, tegelt peaks voimalikultvahe sooma. Yritan veitsa alla votta, aga mis ei lahe, see ei lahe. Masendav...