Wednesday, April 27, 2011

Reisipalavik 2

Nii, töö juures sain nn puhkuse sisse antud, st et kõik asjaosalised on teadlikud ja valmistuvad.
Ma ei ole 4a jooksul kordagi rohkem kui üle nädala eemal olnud ja siis ka iga kord võtab tükk aega, enne kui järje peale saad... Kuna meil suht väike kompanii kohalikus mõistes ( u 50 töötajat ) ja meil nn kokkuhoiupoliitika, siis on igaühel ülesandeid ja kohustusi mitmeid.
Kuna ilma minu allkirjata ei tule pea ükski asi uksest sisse ega lähe uksest välja, siis peab mind keegi asendama. Kes, ei teagi, sest ülemus mul kontoribeib, ja teised meie osakonnas ka.
Mu töö nõuab aga päev läbi ringi jooksmist ühest osakonnast teise ja tihti peab ka muud füüsilist tegema, näiteks raskeid kaste tõstma, kui sisu vajab inspekteerimist.
Aga noh, mul on ka õigus vahest pikemale puhkusele, aastas on meil ette nähtut 3 nädalat ja mina pole sugugi ainuke, kes välismaalane ja pikemaks ajaks kodumaale küll sõidab.
Kohvrid sain ka laenatud, ühe pean ehk veel juurde ostma. Samuti ostsin endale ära õhukese suvise vihmajope, olin nii uhke ja õnnelik, nagu ei tea, mis oleks ära ostnud. Siin elatud aastate jooksul ei ole sellist asja enne ostnud ja ise mõtlen, et miks. Sest kuigi enamasti kargad toast autosse ja siis jälle autost kas poodi või tööle, siis ikkagi kulub vahest ka ilmastikukindlam üleriie ära. Panin täna kohe selga, kui koju jõudsime, sest vihma tibutas ja läksin koeraga aeda. Meil on siin see kevad üldse olnud väga vihmane, lakkamatult sajab, lisaks metsikud äikesetormid, mis sellega kaasnevad, mujal möllavad ka tornaadod ja üleujutused. See tornaado häiresignaal on jube, seda lastakse vahest tundide kaupa ja nii kõvasti, et lööb kõrvad lukku.
Eks nad peavad seda laskma, nii igaks juhuks, sest linna sisse ei tohiks tornaado üldiselt tulla, vähemalt nii väitis mees. Meil polekski kuhugi minna, sest keldris meil uputab. Iga päev vähemalt 5 korda käin ja lükkan vett harjaga äravooluauku, kuid paari tunniga on jälle 3 sendine kiht vett tagasi imbunud. Varasemad aastad pole nii hull olnud, eks maja jääb aina vanemaks ja mees väitis, et vaja veepump panna. Naabrimees vist lubas aidata.
Panen täna Marleeni magama ja tema sättinud ennast tagurpidi, nii et jalad padjal ja pea jalutsis.
Siis mul tuli meelde, et ta just lõpetas Pipi Pikksuka lugemise, küll inglise keeles, aga talle väga meeldis. Nii ajas naeru peale. Lapsepõlveklassika jääb ikka samaks.
Aga jah, mul on hoopis teine mure või õigemini, vajaks nõu, et mida ja kuhu Eestis minna, ette võtta, kohad, kuhu tasuks kindlasti minna jne jne.
Selline tunne on, et tahaks minna igale poole, terve Eestimaa läbi sõita ja üle vaadata, ma olen ise Eestis ikka häbematult vähe ringi reisinud, st eks põhiliselt kooliekskurisoonide raames on käidud mööda muuseume ja mõisaid, kuid siis toona noorena ei osanud seda nagu nii hinnata.
Näiteks ma ei ole käinud kunagi Võrumaal ega isegi mitte Suurel Munamäel.
Samuti Ida-Virumaa ja Põhjarannik on suht avastamata. Saaremaal olen käinud ja sinna nii ei kipukski ega Pärnusse, seal vist suvel jube mass ka koos.
Tegelt aga kardan, et ma Tallinnast ja selle lähiümbrusest eriti kaugemale ei jõua...
Tahaks käia ära mingil kultuuriüritusel ( laulupeole ja õllekale minekud suht kohustuslikud, kuigi viimases ma nii kindel ei olegi enam ) nagu näiteks välikontsert või mõni suveetendus.
Selline tunne, et hangi endale reisikorraldaja, pole aimugi, mis kus, Eestis toimub, eks pean hakkama vaikselt uurima. Aga kui keegi oskab soovitada mõnda kohta, üritust, siis olen infost huvitatud.

Friday, April 22, 2011

Vaba päev

Nii mõnus on istuda arvuti taga, juua kohvi ja surfata netis. Ja olla üksi kodus.
Seda juhtub üliharva. Täna mul vaba päev, Marleen on koolis ja mees tööl.
Saabusin just jõusaalist, kus sai tehtud korralik trenn.
Meil siin väike võistlust naiste vahel, et kes suveks paremasse vormi saab.
Kõik üritavad suveks alla saada. Mõnes mõttes see paneb rohkem liigutama küll.
See ju igakevadine teema, et talvel kogutud rasv vaja maha saada.
Samas miks ei võiks aastaringselt natuke rohkem pingutada ja end vormis hoida?
Olengi aru saanud, et allavõtmine ei olegi nii raske, kui kaalu säilitamine.
Eelmine aasta sain päris ilusti alla suveks, tehes trenni ja piirates söömist.
Ent poole suve pealt läks elu kiiremaks, trenn vajus ära, lisaks panid erinevad pidustused põntsu. Ja nii see läks. Jõuludeks tuli mul ema siia ja alati, kui ema meil külas, võtan ma juurde.
Sest alati üks vaaritamine käib. Ja ema tehtud toidud on ju parimad.
Nõnda ongi mulle kogunenud just puusadele ja kintsudele mingi kahtlane pekikiht...
Peale sünnitust olen alati hädas olnud, et kõht pole enam see ja ei saagi enam kunagi endiseks ( mitte et mul kunagi ülilame kõhtu on olnudki, ikka natuke pehmeke ). Nüüd vaatan, et just tagumikust ja puusadest ei taha see pekk kaduda.
Ei ole trenni tegemine kerge, ei ole. Mõtled, et miks see peab nii raske olema.
Mul on hunnik videosid, mille järgi teen kodus, kõige karmim nendest on Jillian Michaels, kes on ka teleshow The Biggest Loser treener, see on siis see, kus tugevalt ülekaalus inimesed võistlevad, kes rohkem alla saab võtta. Tema trenn on ikka üle kõige. Üleeile tegin seda ja siiani lihased löövad tuld. Ega mul muud varianti eriti polegi, kui teha kodus videote järgi, või siis jõusaalis käia. Tavaliselt käin seal korra-kaks nädalas, kui Marleenil on samal ajal ujumine, sest muidu mul pole teda kuhugi panna. Seal on küll lastenurk, kuid ta nii suur juba, et tal igav seal. Lisaks ei meeldi mulle avalikus kohas näost punane higistamine, ei meeldi. Õhtuti on ka jõusaal puupüsti täis. Rühmatreeningud mulle ka ei meeldi. Kuigi mulle meeldib näiteks praegu nii populaarne Zumba, mida mu meheõde hoolega harrastab. Tahaksin veel teha Pilatest, kuid kunagi selleni pea ei jõua. Tegelt ideaalis peakski tegema neid trenne, mida ise kõige rohkem naudid. Ideaalis võiks kodus paar masinat ka olla.
Leidsin hea lehekülje www.freedieting.com. Seal väga palju informatsiooni. Panin enda ja mehe andmed sisse ja no minu ideaalkaalust ongi mul vaid umbes 4-5 kg puudu. Mehel aga 50 kg....
Mehele mul meeldib kange kangutada, kuid mitte eriti cardiot teha. Nõnda ongi tal õlalihased ja käelihased suured, kuid kõht ikka ees. Tal kõrge vererõhk ka, ning olen ta pärast natuke mures.
Ise ta väidab, et tunneb ennast suurepäraselt ja energiat on tal tõesti mitme eest, kuid eks vanuse lisandudes risk tervisele ka suureneb. Ütlesin mehele, et tehku vähemalt korralik elukindlustus ära. Kahjuks nii see on, et mehed ei mõtle nii palju enda tervisele, kui naised.

Wednesday, April 20, 2011

Reisipalavik

Passid. Check. Piletid. Check. Kohvrid. Null. Eesti ilmastikule vastavad riided. Null. Tööl otsad kokku tõmmatud. Null. Vaim valmis. Null...
Ma pole 5a lennukiga sõitnud ja ega enne sedagi polnud mingi tihe reisija.
Lisaks nii pikka reisi polegi enne olnud. Läbi 4 lennujaama... Ning lapsega kahekesi.
Tahaksin jätta vahele kõik pakkimise ja lennureisi ja olla kohal.
Närv on sees juba praegu, nii et öösiti magada vahest ei saa.
Meenutan ikka imestusega, kuidas me siia tulime. Idee siia tulla tekkis üleöö.
Umbes 2 kuud enne sõitu. Selle jooksul oli vaja organiseerida viisad, töö juures asjad korda ajada nii, et jääks ka võimalus tagasi minna. Lisaks kõik paberimajandus korraldada, et siin saaks alustada. Marleen oli esimest korda elus angiinis, siis jäin mina haigeks, siis jäi Marleen uuesti haigeks. Mul pole elus olnud sellist köha, nagu siis. Läksin arsti juurde ja nõudsin antibiotse, mida noor tore meesarst mulle välja keeldus kirjutamast. Nädal aega oli minekuni aega, mul oli vaja kokku pakkida terve meie elamine, iga viimne kui asi, et kolida need ümber mu ema korterisse.
Kolisime 2 päeva enne minekut. Ühe päevaga kolisime Õismäelt 9-ndalt korruselt Koplisse 4-ndale korrusele. Viimases ei olnud lifti... Abiks olid meile kaks tellitud kolimismeest ja kolimisauto. Viimane 2 päeva oli aega, et kõigiga hüvasti jätta. Ja pakkida asjad siiatulekuks.
Pakkisin vaid hädavajaliku, kuna läksime maikuus ja mees väitis, et siin juba sügav suvi ja kõik odavam jne. Jõudsime siia, oli siin 14 kraadi sooja. Praegu tundub see kõik kauge kauge unenäona. Naljakas on mõelda, kui palju võib muutuda 5a jooksul. Väliselt nagu ei olegi midagi muutunud nii väga, välja arvatud, et näen vanem välja. Kuid sisemiselt arvan, et see kogemus on mulle väga kasuks tulnud.
Esimesed aastad pakkisin oma asju iga päev ja plaanisin Eestisse tagasitulekut. Selline koduigatsus oli peal, et jube. Õnneks sain aasta pärast paberid korda ja tööle.
Nüüd pean tunnistama, et ei kipu niiväga enam Eestisse...
Tunnen, et olen võõraks jäänud ja see on segadust tekitav ja kurb.
Et kes ma siis olen ja kuhu kuulun.
Kohusetunne ja patriotism ütlevad mulle, et mu koht on Eestis.
Samas lahkuvad nii paljud mujale.
Aga nagu mu vend ütleb, et kui kõik ära lähevad, kes siis Eestisse jäävad, ainult venelased ja pensionärid.
Tunnen, et kõik on oma eludega Eestis edasi läinud, mina peaks aga nullist alustama jälle.
Olen juba nii kaua ära olnud, et olen hakanud ära unustama, kuidas Eestis elu on.
Ootan ärevuses, et mis tunded mind valdavad. Üks on kindel, et üliemotsionaalne saab see reis olema, eriti vanaema maakodu ja tema hauda külastades...
Kardan, et kui sinna jõuan, ei taha enam tagasi tulla... Ei taha uuesti seda läbi elada.
Samas Marleeni pärast pean minema. Tema kahjuks mäletab väga vähe, kuigi oli pea 3a kui lahkusime. Tahan, et tal oleks ikka oma kodumaaga mingi seos.
Lohutab see, et tean siin sündinud eestlaste järeltulijaid, kes räägivad puhast eesti keelt ja kes nüüdseks elavad Eestis.
Eesti, siit me tuleme, loodan, et meid oodatakse!!!

Sunday, April 10, 2011

Leitsak

Täna saabus siis kauaoodatud soojus ja kohe täiega, kell on õhtul 8.36, kuid toas on ikka 25 kraadi sooja. Aga ega see kesta, Indiana ilm on nii muutlik, et üks päev suvi, teine päev talv. Öösel lubab äikest ja siis müristab jälle külmaks. Peaks olema sellega juba harjunud, kuid ei ole. Meil on olnud tegus nädalavahetus. Reedel käisime pargis Marleeniga rulluisutamas, päris hästi läks tal, leidsime pööningult mehe õelaste vanad ja täpselt parajad. Vanakoolid omad, nelja rattaga ja Barbie peal, kuid alustuseks head. Minu ajal tulid kõik sellised oskused nagu iseenesest, nüüd peab käima lastega neid harjutamas. Kuna ma tüüpilise kohalikuna ei lase oma lapsel niisama tänava peal üksi ringi joosta, mängida, siis pean ekstra käima temaga ise pargis, jalutamas, rattaga sõitmas jne. See kevad sai ta lõpuks selgeks ilma abiratasteta jalgrattaga sõitmise. Tasakaaluga on tal nagu probleeme, kuna ka uisutamine ja rulluisutamine tulevad vaevaliselt. Aga eks harjutamine teeb meistriks. Oleks ainult ilusamaid ilmasid rohkem. Eile oli tal terve päeva parim sõbranna külas. Kuna meil on suur koer, kes tõu poolest halva kuulsusega, siis pean alati veenma Marleeni sõbrannade emasid, et meie koer ei hammusta ja et hoiame koera kas puuris või õues lastest eemal. Ma saan sellest aru, kuna ma ise kardan ka võõraid ja suuri koeri. Kohati kirun meest, et oli seda koera vaja, kuna tema järgi peab kogu aeg koristama ja muidugi olen see mina. Samas on hea, kui on selline suur koer, kes pätte eemale peletab. Koer on ikkagi parim majavalvur. Mees tegi oma esimese suitsukana see aasta ja tuli väga hea, naabrid tulid külla ja lasime head maitsta. Täna käisime Marleeniga kesklinnas nn keskraamatukogus, kus ma polnud kunagi käinud. Kuna meie kohalikus harus pole kunagi neid raamatuid, mida ma otsin, siis otsustasin minna sinna ja valik palju parem. Ma hea meelega elaksingi kesklinnas, kui seal korterid ja majad nii kallid poleks. Me elame vaid 5 minutit kesklinnast ja hinnad hoopis teised. Mulle meeldib kesklinnas just see, et igale poole saab jalutada. Sellega, et siin peab igale poole autoga sõitma, ei harju ma vist kunagi, see on minu jaoks nii ebaloomulik. Aga no ei ole siin midagi jalutuskäigu kaugusel, vaid üks vana pooleldi mahajäetud mänguväljak ja esmatarvete pood. Ah jaa, bensiinijaam ja kiirtoiduasutus ka. Bensiinihinnad siin ka aina tõusevad, panin reedel paagi täis ja omast arust sain hea hinnaga, kuid läks 50 taala, nii palju pole mul paaki kunagi läinud. Siin on galloni hind 3.69 hetkel, võrdluseks, ühes gallonis on 3.7 liitrit. Pole aimugi, mis see siis eurodes teeb, aga peaks olema umbes poole odavam, kui Eestis. Kuid siin inimesed hädaldavad ja nutavad, et nii kallis. Ülejäänud päeva koristasime ja mees tegi grilli, olen väsinud...

Friday, April 8, 2011

Segased ajad

Viimaste aastate jooksul olen taielikult veendunud, et Murphy seadused peavad paika. Nii kui sa arvad, et sul hakkab natuke paremini minema, teeb elu korrektuurid ja midagi laheb nihu. Tundub, et selline see elu ongi. Oma tousude ja moonadega. Ja mottetu on seda kontrollida. Sest koik lihtsalt ei soltu meist. Palju siiski soltub. Ja eks elu opetabki, et ara hoiska enne ohtut. Selleparast on elu mind teinud ettevaatlikuks, et mitte liiga vara roomustada. Samas teevad katsumused tugevamaks. Kohati on ainult tunne, et kust seda meelekindlust ja vastupidavust ammutada. Laps on mulle alati olnud suureks motivatsiooni allikaks, et edasi rabada. Kui koik muu tundub mottetu ja tahaks kaega lyya, siis lapse parast ei saa alla anda ja jaada kaes rypes istuma. Jumal tanatud, et mul on laps. Tema on mu alatine paiksekiir ja roomuallikas. Eile soitsime Marleeni viimasest trennist koju ja ta hakkas kysima, et miks issi ei ole enam tool kainud. Ytlesin, et issi ei toota enam seal. Ta motles natuke ja ytles, et aga miks, ta oli ju nii hea tootaja. Ta teab, sest kais vahest issiga tool kaasas. Siis jai ta kahtlaselt vaikseks ja vaatasin peeglist, et tal pisarad jooksevad... Ma kysisin, et miks sa nutad. Ta ytles, et ta ei taha, et issil tood ei ole. Ma ytlesin, et vahest elus nii juhtub ja sinna pole midagi teha. Et issil on uus tookoht ja koik saab korda. Endal mul syda sees karjus, nii valus oli last vaadata, kuidas ta votab hinge. Ta meil yldse vaga tundlik ja hingeline laps, votab koike hasti sydamesse. Samas on ta hasti tore ja asjalik ka. Motlesin, et voib-olla oleksin pidanud lapsele kuidagi nn labi lillede seda serveerima, kuigi olen aru saanud, et laste eest asju varjata ei ole motet ja voimalikki. Tundub, et nad panevad koik korva taha ja saavad palju rohkem aru, kui meie oskame arvata... Naiteks vahest, kui me mehega vaidleme autoga kuhugi soites liikluse yle ja kumbki ei jata oma oigust, siis Marleen paneb meid paika ja teatab, et klge, te molemad olete sama targad :) See on nii naljakas ja kihvt, kuidas lapse suu ei valeta yldse. Opetan Marleenile natuke eesti keelt, kuna suvel Eestisse minek ja vahest tuleb sealt ikka selliseid pirne, et kuula ja imesta. Eesti keele grammatika on ikka vaga keeruline ja seda on nyyd naha ka lapse pealt, kuidas tolgitakse otse inglise keelest eesti keelde. Eesti keele praktikat on ikka masendavat vahe tal siin ja olengi nouks votnud, et midagi pole teha, tuleb teadlikult leida voimalusi eesti keeles raakida, lugeda, tahti oppida jne. Olen olnud vilets selles suhtes, ei kujutanud ette, kui raske seda sailitada on, kui kool ja sobrad peale tulevad. Siia tulles 5a tagasi oli ta ju pea 3a ja raakis eesti keelt ilusti. Aga naha on, et pohi on all vahemalt. Meie praegune lemmikraamat on Mommi Aabits.