Kiired ajad

Aga noh millal poleks kiire, onju.
Tänapäeval ju kõikidel inimestel nii metsikult kiire, see nagu moevärk kohe, et peab "busy" olema iga minut.
See selleks, nii et ennast ma välja vabandada ei saa, et avasin selle blogi ja nädal aega ei ühtegi rida.
Teen siis lühikokkuvõtte vahepealsetest tegemistest. Eelmine nädalavahetus läks siis munanduse tähe all, reedel oli mul vaba, muideks see siin haruldus, et Suur Reede vaba on.
Marleenil oli ka pool päeva kooli. Ikka imestame siin eestlastega, et ameeriklased nii usklikud kõik, aga vot Suurel Reedel rabatakse tööd teha. Käisime Marleenil järgi peale lõunat ja siis toidupoodi ja siis mune värvima, selle peale läks pool õhtut, igavene plätserdamine oli, Marleenile muidugi jube meeldis ja päris tore rahustav ja lõbus oli mullegi, aga muidu ma ei ole hea sellistest asjades. Terve köök ja me ise olime värve täis, mis veel päevi maha ei tulnud.
Ma ei tea, mis keemia seal sees oli.
Ja siis ma tegin midagi täiesti nii rumalat, kui veel saab. Nimelt ma juba poes absoluutselt lapse eest ei varjanud, et ostame mune ja komme sinna sisse. Koju jõudes kuhjasin need söögitoa lauale ja hiljem siis tegin ettepaneku lapsele, ise jah, et kas sa tahad aidata emmet mune täita.
Hakkasime siis pihta ja järsku Marleen hüüatab, et kle, emme, nüüd ma tean, need ei olegi jänkud, kes meile mune toovad, need olete hoopis teie issiga. Ma istusin tükk aega nagu puuga pähe saanud ja ei osanud midagi öelda. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui tunnistada, et jah, nii see on, aga ärme kellelegi seda saladust ütle. Nii palju siis sellest munadepühast.
Laupäeval käisime Marleeniga ujumas üle tüki aja ja mõtlesin, et peaks ta uuesti ujuma panema, sügisel käis, aga talv jäi vahele. Seal, kus käime, pole eraldi lastebasseini sees ja pean taga seal suures basseinis kaasas hulpima ning mul hakkab seal alati nii jubedalt külm. Sauna ka sooja joosta ei saa ega mullivanni, sest sinna pole lapsed lubatud kahjuks.
Pühapäev möödus siis pühade tähe all, kogunesime kõik maal mehe vanemate juures, kus oli siis koos meie tagasihoidlik eestlaste seltskond, lisaks tähistasime mehe õemehe sünnipäeva.
Ilm oli päris soe ja saime olla väljas. Lastel oli lõbu laialt, said seal joosta, nii et võhm väljas, jumal tänatud, et on ikka üks koht siin, kus lapsed saavad end vabalt tunda ja välja elada ja nautida ehtsat ja vaba loodust. Komme sai muidugi igaüks jälle liiga palju, meil siiani seisab suur potsik, Marleen ei ole õnneks suur kommisöödik, kommid võivad seista laual nädalate viisi.
Muidu on siin jah ilmad see kevad olnud ikka täiesti tipp. Üks päev vaid paar soojakraadi ja lumi ja teine päev 20 kraadi sooja ja nagu suvi. Täpselt nii üleöö võib siin ilm vahetuda, eriti kevadel ja sügisel ka. See võib täitsa hulluks ajada. Näiteks eile oli sooja mingi 10 kraadi ja homme lubab 25 kraadi. Pane talveriided ära ja siis võta jälle välja, lisaks vahepeal otsi suveriided välja.
Õnneks on teadmine, et kui suvi tuleb, siis ka jääb. Mai lõpus tehakse basseinid lahti ja suvehooaeg on avatud.
Marleen jäi Josepiga ööseks vanaema-vanaisa juurde, kuna tal kooli polnud esmaspäeval, kohe imelik tunne olla ilma lapseta. Muidu ta oli koolivaheajal 2 ööd seal, see tundus ka igavik lausa, ei osanud midagi peale hakata. Kõige kauem me tast eemal olnud 3 päeva, see oli sügisel, kui käisime Torontos mehe vanaonu matustel, Marleen oli siis mu emaga. Väiksest emmekast on saanud suur laps, kes varsti emmest üldse välja ei tee. Välja arvatud muidugi, kui midagi vaja on.
Nädala sees ei olnud miskit põnevat, mitte et muidu oleks :) Üks õhtu käisime Marleeniga raamatukogus, me nüüd andunud fännid, kuna mul oli täielik lugemispuudus ja Marleen õpib hetkel lugema. Tal juba oma lemmikud välja kujunenud siin ja paljud on väga kihvtilt kirjutatud, loeme iga õhtu ja mul ka huvitav.
Ma lugesin hiljuti läbi Carmen Bin Ladini "My life in Saudi Arabia", oli väga huvitav raamat, lausa neelasin seda, 3 päevaga oli läbi loetud.
Viimane nädalavahetus tegime grilliõhtu mehe õe juures, kuna neil suur aed ja mänguväljak, lastel jälle lõbu laialt. Ilm oli soe ja muidugi kevadel ju peab iga võimalust kasutama, et grillida ja väljas olla. Päeval ma ei teinud kohe mitte midagi, Gerd läks Marleeniga oma ülemusele külla, neil on suur farm ja hobused, ja nad kutsusid Marleeni ratsutama. Käisime ka ükskord neil perega külas, väga tore pere on, 10 last, tõsiusklikud. Nad viisid Marleeni ratsutama, alguses koos ja pärast lasid tal üksi olla, ta üldse ei kartnud, mäletan, et mina korra olen hobuse seljas olnud Niitväljal ja kartsin meeletult. Aga Marleen ei kartnud üldse. Ma ei viitsinud jah minna, ei tundnud ennast hästi ja tahtsin lihtsalt kodus toimetada ja olla. Sorteerisin riideid ja panin lõpuks Eestisse ühe paki posti, mis ammu juba ootas ja käisin paaris poes. Ma ei tea, kas minus viga, aga viimasel ajal on kaubandus siin täiesti masendav, selle tõttu ei viitsi ka käia eriti. Otsisin omale kingi töö juurde, seal mul kulub neid meeletult ja lisaks tohin kanda vaid kinnise ninaga jalanõusid, nii et suvel on eriti raske midagi normaalset leida. Bruno näris mul kaks paari kingi läbi üks päev, õnneks olid need juba vanad ja mu oma viga ka, et ära ei pannud eest.
Aga ei leidnud ma jah midagi, ostsin hoopis kööki uued lauakatted ja Marleeni tuppa uued kardinad, mis oli ammu plaanis, kuna tema toas mingid igivanad. Ostsin Marleeni tuppa ka uued kaltsuvaibad, olid head odavad ja ilusad, lisaks pestavad. Vana vaiba viskasime välja ja kuna plaanis remont, siis oligi õige aeg uusi asju osta. Muidu meil ikka kõik vana ja teistelt pärandatu uutega pooleks. Täna käisime jah seinavärve valimas Marleeni tuppa ja söögituppa, mehel tuli tuhin peale, et vot reedel tal vaba päev ja hakkab värvima. Üleöö otsustas, et nüüd hakkame see nädalavahetus remonti tegema. Ja laupäeval tuleme õemees põrandat panema. Selle valisime ka täna. Mehel oli hea meel, sest mul on odav maitse, tuli välja, et valisin kõige odavama puitimitatsiooniga laminaadi.
Ma ei tea, kust leian aja, et teha lapse tuba ja söögituba tühjaks reedeks, kuna homme Marleeni koolil rulluisuõhtu, eks pean siis õhtul hakkama tegema.
Nüüd ka kell palju ja aeg magama minna, on olnud väsitav päev.

Teine katse

Näe, üks inimene ikka märkas lugeda : )
Tänan tähelepanu eest.
Eks mulle see veel suht tundmatu maa, selles suhtes, et pean veel tutvuma ja uurima ja puurima, mis ja kuidas ja kus. Leiaks ainult aega selleks.
Muidu elu nagu ikka. Kell on pool kümme õhtul, jõudsin just toidupoest tagasi, terve õhtu peale
tööd võtsin hoogu, kuid mees tahtis trenni jälle minna ja kiirustasin lapse juurde koju.
Muidu ta saaks ta kaasa võtta ja viia sinna mängutuppa niiakauaks, aga lapsel niigi pikk päev seljataga, kella 7.45-st kuni 3.00-ni kool ja siis veel nn pikapäevarühmas ka. Mees viib teda, hommikuti kuna tal töökoht sealt 5 minuti kaugusel, mul 20-25 minutit sõita ja teises suunas.
Esmaspäevast kolmapäevani toob mees ta kuskil 4 ajal ära, teised päevad ta õhtuti ka tööl ja siis jõuan mina kuskil 5 ajal. Lapsele jah pikad päevad, eriti arvestades, et lõunauinakut nad ka ei tee. Mingi vaikne pooltunnikene neil vist on, kus pikutavad põrandal ja loevad raamatuid. Selles suhtes mulle meeldib, et saame last ise viia-tuua, koolibussiga oleks nagu liiga vara tal veel ise käia, eriti talvel siin vahest paks lumi maas ja siis need opakad koolibussid tihti kraavis. Marleeni koolis polegi koolibussi, käib ta ju katoliku erakoolis. Õpetab meile ikka söögipalvet lugema ja peaks vist oskama Meie Isa Palvet ka. Kirikus käivad iga reede hommik.
Mina pole kirikusse saanud, ehtsa eestlase kombel ikka tahan oma peaga mõelda ja mitte ajupesu saada, sry, aga nii see mulle tundub. Mul pole vaja kirikule oma raha viia, et jumalat uskuda. Võin kodus ka Piiblit lugeda ja loengi vahest.
Siis tegin siin miskit süüa kiiruga, salatit ja spagette, kuna olime unustanud mõlemad mehega liha sügavkülmast välja võtta, mees tõi pärast veel pizzat. Viimasel ajal liiga palju seda söönud, mul polnud isugi, varsti ise pizzanägu.
Mängisime Marleeniga lauamängu, muidugi lasin tal võita enamus korrad, kuigi ta talub üsna hästi, kui teised võidavad. Oli omale kapist selga ajanud kleidi, mis ta sünnipäevaks mõeldud, muidugi tuli tüli selle pärast, ei tahtnud, et seda ära plätserdab. Ja üldse ta käitumine viimasel ajal jätab soovida. Nii tähtsust täis, et jube. Õnneks käib see tal hoogudena. Põhiline, et ikka ehtne kaksik, täiesti tühise asja peale võib tulla selline pisaratevalang, et too või ämber.
Eile pistis sellise koleda häälega pröökama, kui avastas, et Bruno on ta uue peavõru ära närinud, et ma mõtlesin, et keegi tapab teda.
Siis tegime kodutööd, mis läks ka tema kamandamise tähe all esialgu. Siis muidugi tahtis jälle telekat vaadata, selle teleka vaatamisega peab ka midagi ette võtma. Kaalun ta toast teleka päris ära võtmist, kuid meie magamistuppa ega kööki saa panna, seal pole kaablit. Mees tahaks osta veel ühte magamistuppa, kuid ma keeldub täitmast iga tuba telekaga, et siis igaüks vahib oma saadet. Muideks nii meil see oli kunagi. Meie elasime siis veel üleval, seal vahtis Marleen, ämm vahtis enda magamistoas, ja mina köögis oma saadet, mees ja äi elutoas, täitsa koomiline.
Aga see siin tavaline, et igas toas telekas.
Lõpuks sain siis lapse pestud ja magama ja poodi minna, mees pidi vahepeal veel koera jalutama.
Ausalt, see koeraga elu pole mingi lust ja lillepidu. Hullem kui imik vaat et. Närib kõike, mis ette jääb ja ikka veel laseb tuppa, jube. Oli plaanis remonti teha ja uued vaibad ja põrandad panna, pole vist mõtet.
Pidin jah poodi kihutama, sest Marleeni kord homme kooli snacki ehk näksi viia, iga päev keegi peab viima. See teine asi, mis siin Usas on, üks näksitamine ja snäksitamine käib. Jälle üks paha harjumus. Nii et õhtul üritame ikka sooja toitu alati teha, et vähemalt korra päevas saaks korralikult süüa laps.
Ilmad meil on kehvad, nädalavahetusel lausa sadas lörtsi, selle tõttu oleme ka tubasemad, muidu käime ikka soojemate ilmadega kas pargis või rattaga sõitmas, sest lapsed saavad siin ikka häbematult vähe liikuda. No Marleenil on koolis üle päeva kehaline kasvatus, käivad võimlas jooksmas, palli mängimas ning kui vähegi ilma on, siis suurel vaheajal ka õues.
Aga muidu teeb vahest muret, kui mõtlen, kui palju ma lapsena liikusin, igale poole sai ju mindud jala. Lisaks õues mängimised, ringi jooksmised ja möllamised.
Marleen on muidu väga aktiivne ja energiline laps, ta on küll nn girly-girl, meeldivad ilusad riided ja enda ehtimine ja peegli ees keerutamine, samas on ta täiesti võrdne sama kasvu tädipojale, kellega vahest maadleb nagu ehtne poiss. Ja üldse ta ei karda pea midagi, ei ühtegi looma ega uut kohta, seltsib ülikergesti. Ootan juba, et tuleks suvi ja basseinid lahti tehakse, eelmise suvega õppis ujumise nii hästi ära, ujub nagu kala ja sukeldub ka. Käis ju emaga pea iga päev eelmine suvi YMCA-s ( meie spordiklubi ) ujumas.
Suvel ei teagi, mis lapsest saab, see on see jama, kui laps läheb kooli. Eks mõne nädala saab olla
maal vanaema-vanaisa juures ja ise plaanin ka puhkust võtta vähemalt nädala, mehest ei tea. Ülejäänud ajaks peab ta aga ka kuhugi sokutama.
Õnneks siin kool hakkab juba uuesti poolest augustist.
Oi jah, vahepeal kass oksendas pool kööki täis ja koer muidugi sõi seda. Loomaomaniku rõõmud.
Mees vahib telekast American Idolit, ma ei tea, neid osasid saateid ketrab ja ketrab aastate viisi, ma küll ei viitsi enam vaadata, pole nagu midagi uut. Parem loen raamatut. See muidugi mõte vaid, sest öökapil raamatute kuhi, mida loen juba pikemat aega...
Arvutis aga alati aega passida ;) Mees juba pobiseb seal, et mis seal jälle kribad nii kaua.
Ega lasta rahus olla.
Head ööd selleks korraks.

"Uus" algus...

...on siis tehtud.
Ja ei olnudki nii raske.
Vahepeal suutis Marleen teha poole oma koolitööst, milleks oli 16 sarnase sõna
tähestikulisse järjekorda seadmine ja üles kirjutamine. Jah, ta on alles 5 aastane.
Ja mitte ühtegi viga. Edasi aga hakkas viltu vedama ja emme kukkus õpetama ja
preilil nina viltu ja pisar jookseb. Oh, seda haledat nägu ja nuttu. Seletasin siis,
et olid väga tubli, aga las emme aitab lõpuni teha.
Muidugi, on televiisor huvitavam. Tänapäeva laste sõltuvus.
Ja kassi vaja kiusata ja koera taga ajada. Loomaaed meil siin tekkimas.
Lõpuks saime ikka tehtud suure kisa ja käraga pooleks.
Ma ei tea, kui oleks neid lapsi rohkem, mis siis saaks.
Aga siis tulidki mehe õde Kerli koos poja Josepiga külla ja läks madinaks.
Need kaks ikka suudavad elamise pea peale pöörata.
Mees jõudis ka trennist koju ja muidugi tema laste jooksmist ja kõvemat häält ei kannata,
lapsed möllasid meie voodi peal, ei kuulanud sõna ja mees tõmbas kohe püksirihma välja kah.
Selleks korraks oli siis rahu majas.
Homme jälle tööle ja kooli. Täna venitasin küll peale puhkust tööpäeva läbi patuga pooleks,
midagi ikka sain tehtud, aga muidugi vaja lobiseda kõigiga, mis vahepeal uudist jne.
Õnneks paljud on puhkusel, kuna lastel kevadvaheajad ja osad läksid üldse varem ära, eriti
naglad. Kogu kompanii on muidu ärevil riikliku auditi pärast, mis lähiajal tulemas. Ma rabelesin
enne puhkust nagu hull, et kõik korda saada, nüüd võin veitsa rahulikumalt võtta.
Ainuke asi, mille suhtes töö juures kurta ei saa, on inimesed, kes on enamus väga toredad.
Peab õnnelik olema, et üldse töökoht on praegusel ajal.
Õnneks see nädal lühike, reede vaba ja siis vaja hakata mune täitma. Justnimelt mune täitma.
Plastmassist värvilised munad topitakse komme täis ja need peidame maal aias igale poole laiali,
põõsaste ja kivide alla ning siis läheb lastel otsimiseks.
Peaks kodus ka miskit tegema, väheke pühade meeleolu, kuid ei jaksa igaks pühaks nii suurejooneliselt valmistuda. Tõesti, see on uskumatu, kuidas siin Usas on. Üks püha jõuab
vaevu lõppeda, kui juba järgmise teema poodides müügil. No kõige suuremad on jõulud, see hakkab vara, enne seda muidugi Halloween, ka suur kommipüha. Siis praktiliselt peale jõule tuleb kohe Valentinipäeva nänn müügile, peale seda kohe Easter ehk munadepühade nänn.
Kogu aeg on selline tunne, et pead midagi ostma ja tarbima. Oo, esimesed aastad võib täiesti selle õnge minna. Nüüd võtan vabamalt, sest muidu läheks pankrotti neid nänne ostes, pealegi ajaga nagu koguneb kah asju. Selles suhtes me jah tähistame siin kõiki suuremaid pühi ja sünnipäevi suure kärtsu ja pauguga, lauad on alati söökidest lookas, eriti muidugi lihast, tänu mu kallile abikaasale. Aga see on viis, kuidas hoida meie imeväikest eestlaste kogukonda siin elus.
Ja lastel ka lõbus.
Ok, aitab laterdamisest selleks korraks, lähen ka poen põhku, täna kella 5-st üleval hommikul.