Üle pika aja...

Võtan end lõpuks kätte ja panen paar rida kirja.
Täna meil üle pika aja üks "jahedamaid" päevi, no selline Eesti suvi, 25 kraadi sooja, mees juba noris, et jah nii jahe on, et pead vist kampsuni selga panema. No mina olen tuntud külmavares,
ja eriti siin, ei harju vist kunagi ära, et talvel ruumid jahedad ja suvel ka. Suvel ju see paganama õhujahuti sees ja puhub jääkülma õhku, alguses oli see mulle ikka väga harjumatu, et kogu aeg
suvel igal pool lõdise külmast. Lähed toidupoodi nagu külmkappi. Samamoodi on restoranides ja kinodes, külmu surnuks. Nii et mul alati jakk või dressikas kaasas. Esimene suvi siin sain omale sellise nohu, nagu mul kunagi pole olnud. Ma ei saa aru, kas tõesti peab olema nii jääkülm, mis sest, et väljas ehk 40 kraadi, ega sellepärast pea toas olema külmkapp. Aga siin inimesed sellega harjunud, vahest vaatan neid poolalasti imikuid, kes endiga nii rahul ja võdistan külmast õlgu.
Selline raske elu siin Ameerikas siis meil :)
Kuna kuu viimane päev, läks töö juures natuke kauem, õnneks mehel oli täna õhtu vaba ja ta sai ise Marleenile järgi minna. Koju jõudes olid tal mustsõstrad juba korjatud, nii et ma pääsesin see kord, ta juba mitmendat päeva käis peale, et hakkame korjama. Eelmine nädal sai korjatud punased sõstrad, tegime mahlaks, õigemini mees tegi, tema meil see mahla ja moosi ja süldi tegija, ma selles suhtes vilets. Ütlesin, et peaksid taluperenaiseks hakkama.
Jah, kui mõelda ikka, kui laisk olen mina võrreldes oma emaga. Ema mul suved läbi muud ei teinud, kui korjas marju ja keetis ja kupatas. Lisaks ju ka palgatöö, toidu tegemine, pesud, nädalavahetusel veel maal, ei olnud masinaid ega midagi, ah jaa, riided õmbles ka enamus meile selga. Siis küll hakkab häbi, kui vaatad, mis ise teed ja veel julged viriseda ka, et elu raske....
See nädal oli enese kättevõtmise nädal. Eilsest hakkasime mehega toituma tervislikumalt, tegin suure potitäie frikadellisuppi ja sain isegi ennast natuke liigutatud. Vahepeal oli asi ikka väga käest ära läinud, kuidagi märkamatult veetsin enamuse õhtuid teleka ees ja ei liigutanud mitte sedasamustki. Täiesti masendus tuli peale. Täna mul muidugi lihased valutavad ja kõht koriseb, Marleen nüüd veel tahtis teha cupcake-se, väga ahvatlev muidugi. Ta siin kargas ringi, pleier peas ja röökis täiest kõrist laulda, ning nüüd teatas mulle, et tema tahab suureks saades olla rokkstaar, et ta oskab nii hästi laulda ja tantsida. Tantsimine tuleb päris hästi välja, kuid laulmise suhtes ma nii kindel ei ole, ei tea, kellesse ta läinud on, nii mina kui mees laulsime lapsena kooris... Samas pole siin ka tal eriti olnud võimalust laulmist harjutada. Siin lauldakse kahjuks koolis ja lasteaias väga vähe. Kuigi jõulukontserdil laulis nende klass mingi viis laulu järjest ära.
Samuti Marleeni kindergarteni lõpetamise tseremoonial laulsid nad paar laulu.
Jah, see oli ilus päev, ongi laps kooli minekuks valmis. 20. augustil on esimene koolipäev.
Uskumatu, kuidas aeg lendab ikka.
Vahepeal sai veel tähistatud Marleeni sünnipäeva, käisime väiksematega lastemuuseumis ja õhtu poole oli siis meie juures pidu. Luban endale iga aasta, et enam nii suurelt ette ei võta ja ikka pingutan üle. Eelmine aasta käisime loomaaias suure karjaga, õues oli 35 kraadi ja pärast muidugi pidu siin, see aasta palju paremini ei läinud. Enda juures suurele seltskonnale peo tegemine tähendab ju põhimõttseliselt teenindaja rollis olemist. Õhtuks oled nagu laip ja sulle jääb pesemata nõude hunnik ja segamini elamine, mida eelmine päev hoolega kraamitud. Aga noh lapse sünnipäeva puhul olen nõud seda tegema. Enda sünnipäeva võtan kergemalt, nimelt plaan järgmine nädalavahetus teha nn noorteõhtu - alla 21a ja üle 50a ei ole kutsutud. Karm, aga nii see on. Õnneks ämm just helistas ja pakkus ennast lapsi hoidma, nii et saame mehega üle pika aja endale ühe vaba nädalavahetuse ja nautida natuke omaette olemist.
See nädalavahetus tuleb ka mõnus, sest reede on vaba, kuna on Iseseisvuspäev, midagi suurt plaanis pole, ilmselt minek mehe õe juurde ja teha natuke kärtsu ja pauku.
Jaanipäeval olime nagu alati mehe vanemate juures maal, kahjuks lõket ei teinud, kuna nii palav oli. Lastele oli veeliug, seal sai vähemalt natuke jahutust. Mulle jah see suur kuumus ja niiskus ei istu, vererõhu tõmbab alla ja pildi tahab tasku visata. Sellest ka rammestus ja laiskus, et ei jaksa midagi teha. Vabandus peab ju olema.
Laps juba mäkerdab seal köögis, pean minema.

Tähtis päev

Täna juhtus midagi imelist - ma sain tädiks!!! Mu nooremale vennale ja tema naisele sündis väike tütar nimega Mirjam. Lapse sugu oli sünnini teadmata, kuid ma salaja sisimas lootsin, et tuleb tüdruk ja tunne oli ka selline. See on ka igati aus, kuna onutütardel on kahe peale 3 poega, nii et leidsin, et aeg on nüüd ka mõni tüdruk veel peale Marleeni saada.
Lisaks on täna ka mu kalli abikaasa ja tema kaksikõe 37a. sünnipäev, nii et otsustas tulla nendega täpselt ühel päeval.
Tähistatud sai suuremalt nädalavahetusel, kui pidasime pidu mehe õe juures ja üle tüki aja oli üks tore üritus, külalisi oli igast ilmakaarest, sai nalja ja tantsu ja no muidugi ei lõppe ka ükski õige pidu ilma väikese pahanduseta, nimelt meie naabripoiss otsustas purjus peaga hakata koju sõitma ja tagurdas naabrite aeda kraavi nii kinni, et võttis 5 meest ja Nissan Armada, et sealt seda välja saada. Teadupärast ameeriklased ei suuda eestlastega sammu pidada, mis puutub kangema alkoholi tarbimisse, ja järgmine päev pidi naabripoiss tunnistama, et pole nii kõva vend, kui mu mees, kes rahulikult muru niitis.
Süüa oli muidugi nii palju jälle, et eile oli aftekas ja täna veel kolmas külaskäik mehe õe juurde, nüüd vist aitab kah. Õemehel juba närvid läbi, kaua võib. Mul ka siiani sees keerab, ja töö juures kuidagi venitasin ära, kuigi peaks õnnelik olema, et üldse töökoht on, nimelt saime reedel Kaddyga paraja ehmatuse osaliseks, kui kell 2 pooltel inimestel lahkuda paluti, esialgu kahenädalasele sundpuhkusele, kuid me teadsime, et enamus neist tagasi ei tule... oli kurb päev ja kõhus keeras... täna siiski selgus, et asjad nii hullud pole, vähemalt meie jaoks, sest kartsime juba halvemat, et uksed varsti kinni. Tundub aga, et lihtsalt suuremat sorti reorganiseerimine.
See sündmus tõi jälle mind natuke rohkem maa peale tagasi ja sain järjekorde reaalsusesüsti kätte. Millegi peale siin elus ei saa kindel olla. Välja arvatud oma pere ja kallimate peale, loodetavasti.
Ilmad on olnud endiselt kahtlased, täna hommikul oli 3 kraadi sooja, ent töölt tulles oli auto nii kuum, et pidin konditsioneeri sisse panema. Homme lubab 28 kraadi. See nädalavahetus on ametlik suvehooaja avamine ja esmaspäeval vaba päev kõigil. Plaanime ka osta omale väikese basseini aeda, hea palavaga sisse hüpata.
Ja Marleeni kooliaasta hakkab ka lõpule jõudma, järgmine kolmapäev on ametlik lõpetamine.
Ta on tubli olnud, lubasin osta talle suure suuga videomängu sünnipäevaks, kui ta õpib lugema enne. Nüüd ju kõigil see Wii. Aga ma ei poolda videmängusid, esiteks on nad mõttetult kallid ja teiseks piisab sellest, et laps vahib telekat juba liiga palju. Ning arvuti peal ka istub juba üsna tihti. Koolis neil arvutiklass, kus igaühel oma arvuti ja seal siis klõbistatakse põhiliselt peale tunde. Mina ei ole talle mitte midagi õpetanud ega näidanud. Lugemist ta juba pursib, kuid loodan, et ta seda lubadust ei mäleta. Üldsegi on liiga palju mõttetut tinni-nänni tänapäeva lastel.
Ma ei tea, mitu Barbie nukku tal on, mäletan, mul oli üks, mille sain, kui olin 10a ja olin õnnejunnis. Kas tänapäeva lapsed üldse midagi hinnata oskavad? Aga eks elu õpetab ennast ka ja mida vanemaks saad ise ja suuremaks laps, seda rohkem mõistad, mis need tõelised väärtused siin elus on.
Ok, aitab filosofeerimisest, mees jõudis töölt koju, pean talle veel kingi üle andma.

Täna, 3a tagasi...

... saabusime,pinnale, sellele unistuse maale, kuhu paljud tahavad tulla iga hinna eest.
Mina seda vaimustust ei jaganud, ega jaga siiani, andesta, mulle kallis, mees.
Kes välismaal elanud, teab, mis on koduigatsus, kodumaa igatsust, sõprade igatsus, leiva igatsus.
Justnimelt leiva. Ehtne Eesti leib on siin defitsiit ja minu organism kannatab selle all kõvasti.
Aga inimesel on hämmastav võime harjuda nii heade kui halbade asjadega, nii mugava kui raske eluga. Õnneks on inimesel see omadus. Kohanemisvõime. On ju öelnud kuulus teadlanegi, et mitte see liik ei jää püsima, kes on kõige tugevam või targem, vaid see, kes kohaneb kõige paremini muutuvate oludega. Jah, teadus on kahjuks praktiline ja inimese hinge arvesse ei võta, sest minu süda ja hing küll ei kohane... Olen kuulnud veel sellist ütlust, et inimese kodu on seal, kus ta soovib minna viimsele puhketeele ja see on täiesti õige. Inimene peaks puhkama mullas, millest ta on sündinud. Kus on sinu süda, seal on sinu kodu ja minu süda jääb igaveseks Eestimaale. On üks koht seal, mis on mu meeles alati. Mu vanaema maakodu. Kuigi see ei kuulunud meie perele algselt, on seal veedetud lapsepõlvesuve kallimad kõigest. See looduslähedus ja lihtne elu oli võrratu. Ent aitab nüüd nostalgitsemisest, elu on ju vahepeal edasi läinud. See on kummaline, et elu ei peatu, isegi kui sinu jaoks juhtub midagi katastroofilist, elu läheb edasi, päevad veerevad õhtusse ja miski ei jää sinu pärast seisma, isegi kui oled kaotanud lähedase inimese, ilma kelleta elu ette ei kujuta. Ent elu läheb edasi. Alati.
Mis on juhtunud selle 3 aastaga ja mis ootas meid siin ees 3a tagasi?
Lahkusime Eestit 2 kohvrit käe otsas, kõik muu oli maha müüdud, et osta lennukipiletid siia.
Enamus eestlased saabuvad siia nii. Ees ootasid meid mehe vanemad, soe tuba ja laual toit.
Enamustel, kes siia tulevad, seda pole. Algus oli tohutu raske. Kuigi oskasin keelt ja sellega probleemi polnud, ei olnud mul siin nii hädavajalikke juhilube, mis tähendas, et nädala sees olin määratud lapsega nn koduaresti. Bussiliiklus pea olematu ja ega oleks julgenudki väikse lapsega sinna peale minna, ainult teatud kontingent kasutab siin bussi. Õnneks oli võimalus käia jalutamas lähedal olevas ilusas pargis. Elu ämma ja äiaga ühe katuse all ei olnud ka sugugi kerge, võttis pea aasta, et üksteist tundma õppisime ja enam päris elusalt ära süüa ei tahtnud.
Esimene aasta möödus siin ära harjumise, linna tundmaõppimise ja paberite ajamise tähe all.
Mees oli pidevalt tööl, mina hoidsin lapsi, vahelduseks suured eestlaste peod. Või noh mis nii suured, tegelikult meie eestlaste seltskond on ju siin imepisike. Enamus eestlasi, kes siia tulid peake teist maailmasõda, on kas surnud, raugastunud või pensionärid, nende järeltulijad on aga enamuses abielus kohalikega ja eesti keelt nad enam ei mõista.
Pidev võitlus metsiku koduigatsusega käis kogu aeg.
Ent tagasi minna polnud ju ka enam nagu kuhugi, tuli vaid edasi minna ja pere koos hoida.
Aasta pärast sain oma paberid ja sain minna tööle, ent tuli välja, et polegi nii kerge leida tööd.
Õnneks pakkus mulle tööd üks tuttav Eesti naine, kellest nüüdseks on saanud väga hea sõber.
Hakkasin tööd rabama ja varsti on 2a täis siin töö rabamisest. Nii kaugele oleme jõudnud, et katus on pea kohal, elame omaette, autod on olemas ja laps käib heas koolis. Ega muud oskagi tahta. Vaikselt hakkab elu laabuma. Lugesin üks päev ühte head väga head lauset: parem on elada vaeselt vaeses riigis kui vaeselt rikkas riigis. Väga hea ütlus ja peab täiesti paika.
Selleks korraks pean lõpetama, pikemalt ja põhjalikumalt kirjutab hiljem, kuna hetkel pean hakkama minema immigratsiooni näpujälgi andma. Minunimelist terroristi vast ei ole, nii et võin vabalt hingata.

Kiired ajad

Aga noh millal poleks kiire, onju.
Tänapäeval ju kõikidel inimestel nii metsikult kiire, see nagu moevärk kohe, et peab "busy" olema iga minut.
See selleks, nii et ennast ma välja vabandada ei saa, et avasin selle blogi ja nädal aega ei ühtegi rida.
Teen siis lühikokkuvõtte vahepealsetest tegemistest. Eelmine nädalavahetus läks siis munanduse tähe all, reedel oli mul vaba, muideks see siin haruldus, et Suur Reede vaba on.
Marleenil oli ka pool päeva kooli. Ikka imestame siin eestlastega, et ameeriklased nii usklikud kõik, aga vot Suurel Reedel rabatakse tööd teha. Käisime Marleenil järgi peale lõunat ja siis toidupoodi ja siis mune värvima, selle peale läks pool õhtut, igavene plätserdamine oli, Marleenile muidugi jube meeldis ja päris tore rahustav ja lõbus oli mullegi, aga muidu ma ei ole hea sellistest asjades. Terve köök ja me ise olime värve täis, mis veel päevi maha ei tulnud.
Ma ei tea, mis keemia seal sees oli.
Ja siis ma tegin midagi täiesti nii rumalat, kui veel saab. Nimelt ma juba poes absoluutselt lapse eest ei varjanud, et ostame mune ja komme sinna sisse. Koju jõudes kuhjasin need söögitoa lauale ja hiljem siis tegin ettepaneku lapsele, ise jah, et kas sa tahad aidata emmet mune täita.
Hakkasime siis pihta ja järsku Marleen hüüatab, et kle, emme, nüüd ma tean, need ei olegi jänkud, kes meile mune toovad, need olete hoopis teie issiga. Ma istusin tükk aega nagu puuga pähe saanud ja ei osanud midagi öelda. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui tunnistada, et jah, nii see on, aga ärme kellelegi seda saladust ütle. Nii palju siis sellest munadepühast.
Laupäeval käisime Marleeniga ujumas üle tüki aja ja mõtlesin, et peaks ta uuesti ujuma panema, sügisel käis, aga talv jäi vahele. Seal, kus käime, pole eraldi lastebasseini sees ja pean taga seal suures basseinis kaasas hulpima ning mul hakkab seal alati nii jubedalt külm. Sauna ka sooja joosta ei saa ega mullivanni, sest sinna pole lapsed lubatud kahjuks.
Pühapäev möödus siis pühade tähe all, kogunesime kõik maal mehe vanemate juures, kus oli siis koos meie tagasihoidlik eestlaste seltskond, lisaks tähistasime mehe õemehe sünnipäeva.
Ilm oli päris soe ja saime olla väljas. Lastel oli lõbu laialt, said seal joosta, nii et võhm väljas, jumal tänatud, et on ikka üks koht siin, kus lapsed saavad end vabalt tunda ja välja elada ja nautida ehtsat ja vaba loodust. Komme sai muidugi igaüks jälle liiga palju, meil siiani seisab suur potsik, Marleen ei ole õnneks suur kommisöödik, kommid võivad seista laual nädalate viisi.
Muidu on siin jah ilmad see kevad olnud ikka täiesti tipp. Üks päev vaid paar soojakraadi ja lumi ja teine päev 20 kraadi sooja ja nagu suvi. Täpselt nii üleöö võib siin ilm vahetuda, eriti kevadel ja sügisel ka. See võib täitsa hulluks ajada. Näiteks eile oli sooja mingi 10 kraadi ja homme lubab 25 kraadi. Pane talveriided ära ja siis võta jälle välja, lisaks vahepeal otsi suveriided välja.
Õnneks on teadmine, et kui suvi tuleb, siis ka jääb. Mai lõpus tehakse basseinid lahti ja suvehooaeg on avatud.
Marleen jäi Josepiga ööseks vanaema-vanaisa juurde, kuna tal kooli polnud esmaspäeval, kohe imelik tunne olla ilma lapseta. Muidu ta oli koolivaheajal 2 ööd seal, see tundus ka igavik lausa, ei osanud midagi peale hakata. Kõige kauem me tast eemal olnud 3 päeva, see oli sügisel, kui käisime Torontos mehe vanaonu matustel, Marleen oli siis mu emaga. Väiksest emmekast on saanud suur laps, kes varsti emmest üldse välja ei tee. Välja arvatud muidugi, kui midagi vaja on.
Nädala sees ei olnud miskit põnevat, mitte et muidu oleks :) Üks õhtu käisime Marleeniga raamatukogus, me nüüd andunud fännid, kuna mul oli täielik lugemispuudus ja Marleen õpib hetkel lugema. Tal juba oma lemmikud välja kujunenud siin ja paljud on väga kihvtilt kirjutatud, loeme iga õhtu ja mul ka huvitav.
Ma lugesin hiljuti läbi Carmen Bin Ladini "My life in Saudi Arabia", oli väga huvitav raamat, lausa neelasin seda, 3 päevaga oli läbi loetud.
Viimane nädalavahetus tegime grilliõhtu mehe õe juures, kuna neil suur aed ja mänguväljak, lastel jälle lõbu laialt. Ilm oli soe ja muidugi kevadel ju peab iga võimalust kasutama, et grillida ja väljas olla. Päeval ma ei teinud kohe mitte midagi, Gerd läks Marleeniga oma ülemusele külla, neil on suur farm ja hobused, ja nad kutsusid Marleeni ratsutama. Käisime ka ükskord neil perega külas, väga tore pere on, 10 last, tõsiusklikud. Nad viisid Marleeni ratsutama, alguses koos ja pärast lasid tal üksi olla, ta üldse ei kartnud, mäletan, et mina korra olen hobuse seljas olnud Niitväljal ja kartsin meeletult. Aga Marleen ei kartnud üldse. Ma ei viitsinud jah minna, ei tundnud ennast hästi ja tahtsin lihtsalt kodus toimetada ja olla. Sorteerisin riideid ja panin lõpuks Eestisse ühe paki posti, mis ammu juba ootas ja käisin paaris poes. Ma ei tea, kas minus viga, aga viimasel ajal on kaubandus siin täiesti masendav, selle tõttu ei viitsi ka käia eriti. Otsisin omale kingi töö juurde, seal mul kulub neid meeletult ja lisaks tohin kanda vaid kinnise ninaga jalanõusid, nii et suvel on eriti raske midagi normaalset leida. Bruno näris mul kaks paari kingi läbi üks päev, õnneks olid need juba vanad ja mu oma viga ka, et ära ei pannud eest.
Aga ei leidnud ma jah midagi, ostsin hoopis kööki uued lauakatted ja Marleeni tuppa uued kardinad, mis oli ammu plaanis, kuna tema toas mingid igivanad. Ostsin Marleeni tuppa ka uued kaltsuvaibad, olid head odavad ja ilusad, lisaks pestavad. Vana vaiba viskasime välja ja kuna plaanis remont, siis oligi õige aeg uusi asju osta. Muidu meil ikka kõik vana ja teistelt pärandatu uutega pooleks. Täna käisime jah seinavärve valimas Marleeni tuppa ja söögituppa, mehel tuli tuhin peale, et vot reedel tal vaba päev ja hakkab värvima. Üleöö otsustas, et nüüd hakkame see nädalavahetus remonti tegema. Ja laupäeval tuleme õemees põrandat panema. Selle valisime ka täna. Mehel oli hea meel, sest mul on odav maitse, tuli välja, et valisin kõige odavama puitimitatsiooniga laminaadi.
Ma ei tea, kust leian aja, et teha lapse tuba ja söögituba tühjaks reedeks, kuna homme Marleeni koolil rulluisuõhtu, eks pean siis õhtul hakkama tegema.
Nüüd ka kell palju ja aeg magama minna, on olnud väsitav päev.

Teine katse

Näe, üks inimene ikka märkas lugeda : )
Tänan tähelepanu eest.
Eks mulle see veel suht tundmatu maa, selles suhtes, et pean veel tutvuma ja uurima ja puurima, mis ja kuidas ja kus. Leiaks ainult aega selleks.
Muidu elu nagu ikka. Kell on pool kümme õhtul, jõudsin just toidupoest tagasi, terve õhtu peale
tööd võtsin hoogu, kuid mees tahtis trenni jälle minna ja kiirustasin lapse juurde koju.
Muidu ta saaks ta kaasa võtta ja viia sinna mängutuppa niiakauaks, aga lapsel niigi pikk päev seljataga, kella 7.45-st kuni 3.00-ni kool ja siis veel nn pikapäevarühmas ka. Mees viib teda, hommikuti kuna tal töökoht sealt 5 minuti kaugusel, mul 20-25 minutit sõita ja teises suunas.
Esmaspäevast kolmapäevani toob mees ta kuskil 4 ajal ära, teised päevad ta õhtuti ka tööl ja siis jõuan mina kuskil 5 ajal. Lapsele jah pikad päevad, eriti arvestades, et lõunauinakut nad ka ei tee. Mingi vaikne pooltunnikene neil vist on, kus pikutavad põrandal ja loevad raamatuid. Selles suhtes mulle meeldib, et saame last ise viia-tuua, koolibussiga oleks nagu liiga vara tal veel ise käia, eriti talvel siin vahest paks lumi maas ja siis need opakad koolibussid tihti kraavis. Marleeni koolis polegi koolibussi, käib ta ju katoliku erakoolis. Õpetab meile ikka söögipalvet lugema ja peaks vist oskama Meie Isa Palvet ka. Kirikus käivad iga reede hommik.
Mina pole kirikusse saanud, ehtsa eestlase kombel ikka tahan oma peaga mõelda ja mitte ajupesu saada, sry, aga nii see mulle tundub. Mul pole vaja kirikule oma raha viia, et jumalat uskuda. Võin kodus ka Piiblit lugeda ja loengi vahest.
Siis tegin siin miskit süüa kiiruga, salatit ja spagette, kuna olime unustanud mõlemad mehega liha sügavkülmast välja võtta, mees tõi pärast veel pizzat. Viimasel ajal liiga palju seda söönud, mul polnud isugi, varsti ise pizzanägu.
Mängisime Marleeniga lauamängu, muidugi lasin tal võita enamus korrad, kuigi ta talub üsna hästi, kui teised võidavad. Oli omale kapist selga ajanud kleidi, mis ta sünnipäevaks mõeldud, muidugi tuli tüli selle pärast, ei tahtnud, et seda ära plätserdab. Ja üldse ta käitumine viimasel ajal jätab soovida. Nii tähtsust täis, et jube. Õnneks käib see tal hoogudena. Põhiline, et ikka ehtne kaksik, täiesti tühise asja peale võib tulla selline pisaratevalang, et too või ämber.
Eile pistis sellise koleda häälega pröökama, kui avastas, et Bruno on ta uue peavõru ära närinud, et ma mõtlesin, et keegi tapab teda.
Siis tegime kodutööd, mis läks ka tema kamandamise tähe all esialgu. Siis muidugi tahtis jälle telekat vaadata, selle teleka vaatamisega peab ka midagi ette võtma. Kaalun ta toast teleka päris ära võtmist, kuid meie magamistuppa ega kööki saa panna, seal pole kaablit. Mees tahaks osta veel ühte magamistuppa, kuid ma keeldub täitmast iga tuba telekaga, et siis igaüks vahib oma saadet. Muideks nii meil see oli kunagi. Meie elasime siis veel üleval, seal vahtis Marleen, ämm vahtis enda magamistoas, ja mina köögis oma saadet, mees ja äi elutoas, täitsa koomiline.
Aga see siin tavaline, et igas toas telekas.
Lõpuks sain siis lapse pestud ja magama ja poodi minna, mees pidi vahepeal veel koera jalutama.
Ausalt, see koeraga elu pole mingi lust ja lillepidu. Hullem kui imik vaat et. Närib kõike, mis ette jääb ja ikka veel laseb tuppa, jube. Oli plaanis remonti teha ja uued vaibad ja põrandad panna, pole vist mõtet.
Pidin jah poodi kihutama, sest Marleeni kord homme kooli snacki ehk näksi viia, iga päev keegi peab viima. See teine asi, mis siin Usas on, üks näksitamine ja snäksitamine käib. Jälle üks paha harjumus. Nii et õhtul üritame ikka sooja toitu alati teha, et vähemalt korra päevas saaks korralikult süüa laps.
Ilmad meil on kehvad, nädalavahetusel lausa sadas lörtsi, selle tõttu oleme ka tubasemad, muidu käime ikka soojemate ilmadega kas pargis või rattaga sõitmas, sest lapsed saavad siin ikka häbematult vähe liikuda. No Marleenil on koolis üle päeva kehaline kasvatus, käivad võimlas jooksmas, palli mängimas ning kui vähegi ilma on, siis suurel vaheajal ka õues.
Aga muidu teeb vahest muret, kui mõtlen, kui palju ma lapsena liikusin, igale poole sai ju mindud jala. Lisaks õues mängimised, ringi jooksmised ja möllamised.
Marleen on muidu väga aktiivne ja energiline laps, ta on küll nn girly-girl, meeldivad ilusad riided ja enda ehtimine ja peegli ees keerutamine, samas on ta täiesti võrdne sama kasvu tädipojale, kellega vahest maadleb nagu ehtne poiss. Ja üldse ta ei karda pea midagi, ei ühtegi looma ega uut kohta, seltsib ülikergesti. Ootan juba, et tuleks suvi ja basseinid lahti tehakse, eelmise suvega õppis ujumise nii hästi ära, ujub nagu kala ja sukeldub ka. Käis ju emaga pea iga päev eelmine suvi YMCA-s ( meie spordiklubi ) ujumas.
Suvel ei teagi, mis lapsest saab, see on see jama, kui laps läheb kooli. Eks mõne nädala saab olla
maal vanaema-vanaisa juures ja ise plaanin ka puhkust võtta vähemalt nädala, mehest ei tea. Ülejäänud ajaks peab ta aga ka kuhugi sokutama.
Õnneks siin kool hakkab juba uuesti poolest augustist.
Oi jah, vahepeal kass oksendas pool kööki täis ja koer muidugi sõi seda. Loomaomaniku rõõmud.
Mees vahib telekast American Idolit, ma ei tea, neid osasid saateid ketrab ja ketrab aastate viisi, ma küll ei viitsi enam vaadata, pole nagu midagi uut. Parem loen raamatut. See muidugi mõte vaid, sest öökapil raamatute kuhi, mida loen juba pikemat aega...
Arvutis aga alati aega passida ;) Mees juba pobiseb seal, et mis seal jälle kribad nii kaua.
Ega lasta rahus olla.
Head ööd selleks korraks.

"Uus" algus...

...on siis tehtud.
Ja ei olnudki nii raske.
Vahepeal suutis Marleen teha poole oma koolitööst, milleks oli 16 sarnase sõna
tähestikulisse järjekorda seadmine ja üles kirjutamine. Jah, ta on alles 5 aastane.
Ja mitte ühtegi viga. Edasi aga hakkas viltu vedama ja emme kukkus õpetama ja
preilil nina viltu ja pisar jookseb. Oh, seda haledat nägu ja nuttu. Seletasin siis,
et olid väga tubli, aga las emme aitab lõpuni teha.
Muidugi, on televiisor huvitavam. Tänapäeva laste sõltuvus.
Ja kassi vaja kiusata ja koera taga ajada. Loomaaed meil siin tekkimas.
Lõpuks saime ikka tehtud suure kisa ja käraga pooleks.
Ma ei tea, kui oleks neid lapsi rohkem, mis siis saaks.
Aga siis tulidki mehe õde Kerli koos poja Josepiga külla ja läks madinaks.
Need kaks ikka suudavad elamise pea peale pöörata.
Mees jõudis ka trennist koju ja muidugi tema laste jooksmist ja kõvemat häält ei kannata,
lapsed möllasid meie voodi peal, ei kuulanud sõna ja mees tõmbas kohe püksirihma välja kah.
Selleks korraks oli siis rahu majas.
Homme jälle tööle ja kooli. Täna venitasin küll peale puhkust tööpäeva läbi patuga pooleks,
midagi ikka sain tehtud, aga muidugi vaja lobiseda kõigiga, mis vahepeal uudist jne.
Õnneks paljud on puhkusel, kuna lastel kevadvaheajad ja osad läksid üldse varem ära, eriti
naglad. Kogu kompanii on muidu ärevil riikliku auditi pärast, mis lähiajal tulemas. Ma rabelesin
enne puhkust nagu hull, et kõik korda saada, nüüd võin veitsa rahulikumalt võtta.
Ainuke asi, mille suhtes töö juures kurta ei saa, on inimesed, kes on enamus väga toredad.
Peab õnnelik olema, et üldse töökoht on praegusel ajal.
Õnneks see nädal lühike, reede vaba ja siis vaja hakata mune täitma. Justnimelt mune täitma.
Plastmassist värvilised munad topitakse komme täis ja need peidame maal aias igale poole laiali,
põõsaste ja kivide alla ning siis läheb lastel otsimiseks.
Peaks kodus ka miskit tegema, väheke pühade meeleolu, kuid ei jaksa igaks pühaks nii suurejooneliselt valmistuda. Tõesti, see on uskumatu, kuidas siin Usas on. Üks püha jõuab
vaevu lõppeda, kui juba järgmise teema poodides müügil. No kõige suuremad on jõulud, see hakkab vara, enne seda muidugi Halloween, ka suur kommipüha. Siis praktiliselt peale jõule tuleb kohe Valentinipäeva nänn müügile, peale seda kohe Easter ehk munadepühade nänn.
Kogu aeg on selline tunne, et pead midagi ostma ja tarbima. Oo, esimesed aastad võib täiesti selle õnge minna. Nüüd võtan vabamalt, sest muidu läheks pankrotti neid nänne ostes, pealegi ajaga nagu koguneb kah asju. Selles suhtes me jah tähistame siin kõiki suuremaid pühi ja sünnipäevi suure kärtsu ja pauguga, lauad on alati söökidest lookas, eriti muidugi lihast, tänu mu kallile abikaasale. Aga see on viis, kuidas hoida meie imeväikest eestlaste kogukonda siin elus.
Ja lastel ka lõbus.
Ok, aitab laterdamisest selleks korraks, lähen ka poen põhku, täna kella 5-st üleval hommikul.