Wednesday, April 20, 2011

Reisipalavik

Passid. Check. Piletid. Check. Kohvrid. Null. Eesti ilmastikule vastavad riided. Null. Tööl otsad kokku tõmmatud. Null. Vaim valmis. Null...
Ma pole 5a lennukiga sõitnud ja ega enne sedagi polnud mingi tihe reisija.
Lisaks nii pikka reisi polegi enne olnud. Läbi 4 lennujaama... Ning lapsega kahekesi.
Tahaksin jätta vahele kõik pakkimise ja lennureisi ja olla kohal.
Närv on sees juba praegu, nii et öösiti magada vahest ei saa.
Meenutan ikka imestusega, kuidas me siia tulime. Idee siia tulla tekkis üleöö.
Umbes 2 kuud enne sõitu. Selle jooksul oli vaja organiseerida viisad, töö juures asjad korda ajada nii, et jääks ka võimalus tagasi minna. Lisaks kõik paberimajandus korraldada, et siin saaks alustada. Marleen oli esimest korda elus angiinis, siis jäin mina haigeks, siis jäi Marleen uuesti haigeks. Mul pole elus olnud sellist köha, nagu siis. Läksin arsti juurde ja nõudsin antibiotse, mida noor tore meesarst mulle välja keeldus kirjutamast. Nädal aega oli minekuni aega, mul oli vaja kokku pakkida terve meie elamine, iga viimne kui asi, et kolida need ümber mu ema korterisse.
Kolisime 2 päeva enne minekut. Ühe päevaga kolisime Õismäelt 9-ndalt korruselt Koplisse 4-ndale korrusele. Viimases ei olnud lifti... Abiks olid meile kaks tellitud kolimismeest ja kolimisauto. Viimane 2 päeva oli aega, et kõigiga hüvasti jätta. Ja pakkida asjad siiatulekuks.
Pakkisin vaid hädavajaliku, kuna läksime maikuus ja mees väitis, et siin juba sügav suvi ja kõik odavam jne. Jõudsime siia, oli siin 14 kraadi sooja. Praegu tundub see kõik kauge kauge unenäona. Naljakas on mõelda, kui palju võib muutuda 5a jooksul. Väliselt nagu ei olegi midagi muutunud nii väga, välja arvatud, et näen vanem välja. Kuid sisemiselt arvan, et see kogemus on mulle väga kasuks tulnud.
Esimesed aastad pakkisin oma asju iga päev ja plaanisin Eestisse tagasitulekut. Selline koduigatsus oli peal, et jube. Õnneks sain aasta pärast paberid korda ja tööle.
Nüüd pean tunnistama, et ei kipu niiväga enam Eestisse...
Tunnen, et olen võõraks jäänud ja see on segadust tekitav ja kurb.
Et kes ma siis olen ja kuhu kuulun.
Kohusetunne ja patriotism ütlevad mulle, et mu koht on Eestis.
Samas lahkuvad nii paljud mujale.
Aga nagu mu vend ütleb, et kui kõik ära lähevad, kes siis Eestisse jäävad, ainult venelased ja pensionärid.
Tunnen, et kõik on oma eludega Eestis edasi läinud, mina peaks aga nullist alustama jälle.
Olen juba nii kaua ära olnud, et olen hakanud ära unustama, kuidas Eestis elu on.
Ootan ärevuses, et mis tunded mind valdavad. Üks on kindel, et üliemotsionaalne saab see reis olema, eriti vanaema maakodu ja tema hauda külastades...
Kardan, et kui sinna jõuan, ei taha enam tagasi tulla... Ei taha uuesti seda läbi elada.
Samas Marleeni pärast pean minema. Tema kahjuks mäletab väga vähe, kuigi oli pea 3a kui lahkusime. Tahan, et tal oleks ikka oma kodumaaga mingi seos.
Lohutab see, et tean siin sündinud eestlaste järeltulijaid, kes räägivad puhast eesti keelt ja kes nüüdseks elavad Eestis.
Eesti, siit me tuleme, loodan, et meid oodatakse!!!

3 comments:

  1. Oot, juba tuled või? Millal? Rõõm on igatahes minupoolne :D

    ReplyDelete
  2. olen kohal 22.juuni ja 10-ndal juulil tagasi.
    tahaks jah koigiga kokku saada ja koik kohad labi kaia, kahjuks aeg on piiratud, aga loodetavasti trehvame!!!

    ReplyDelete
  3. ohjah, siis oled tõesti vähe aega siin :D Loodan, et kohtud enda jaoks kõige tähtsamate ja kallimate inimestega, ylejäänud ootavad oma järge :D

    ReplyDelete