Viimane proov...

... olen siia mitmeid korda kirjutama hakanud, kuid iga kord pooleli jätnud, kuna midagi vahele tulnud või siis leidnud, et ei olnudki nagu millestki kirjutada ja ära kustutanud...
Mõtlen, et kunagi sai kirjutatud päevikuid ja märkmikke täis hunnikute viisi ja kirjandite kirjutamine ei nõudnud ka suurt vaeva, kuid nüüd on nagu mingi tõke ees, millest ei saa üle ega ümber... Kindlasti on üks põhjus selles, et siin ei saa ikkagi päris kõigest ja hingelt ära kirjutada või on minu hing ja elu lihtsalt nii segased nähtused.
Alustan siis argipäevast, millest muust.
Täna tuli maha meil selle talve esimene lumi. Paar külmakraadi kah. Ilmamuutus on olnud suur, võrreldes et veel mõned nädalad tagasi oli päeval kohati kuni 18 kraadi sooja.
Saime eile lõpuks oma elutoa remondi valmis ja täna panime Marleeniga kuuse üles. Muidugi ikka plastmassist, kuid lapsele rõõmu sellestki.
Tegime küünlavalgus õhtu ja vaatasime filmi. Viimasel ajal on jälle elu nii kiireks läinud, et ei ole aega olnudki lihtsalt olla. Ei jõua ära oodata, millal tulevad jõulud ja saab jälle natuke rohkem puhata ehk ja niisama vedeleda. Ma hea meelega võtaks lihtsalt ühe nädala ja ei teeks mitte midagi. Lootust on saada aasta viimane nädal või vähemalt pool vabaks.
Ema on mul tulemas külla peale jõule, viimati nägin teda veebruaris 2009a.
Tegelt tahaks jõulud üldse vahele jätta, st mulle meeldib jõulumuusika, küünlavalgus ja jõulutoidud, aga mitte sellega kaasnev kohustuslik möll. Üritame see aasta rahulikumalt võtta, sest pole olnud kerge aasta ja ma arvan, et ega jõuluvanalgi midagi priisata ei ole.
Tahaks lihtsalt vaikselt kodus olla ja mitte midagi teha.
Laps on aga muutunud parajaks aktiivikuks. Koolis läheb tal hästi, mis on muidugi põhiline.
Areng on olnud tohutu ja tundub, et aina tublimaks ta läheb. Enam ei pea ma istuma temaga õhtuti mitu tundi ja järje peale aitama nagu esimesed aastad olid. Loeb vabalt ja kirjutab juba päevikuid, samuti tundub, et kunsti peale on väikestviisi annet. Ja laulmise muidugi.
Hetkel meil siis see Hannah Montana vaimustus peal. Kõik ta laulud on tal vist peas ja neid siis lauldakse ikka iga päev korra peegli ees läbi. Käib ujumisetrennis ja iluvõimlemises või gümnastikas, kuidas seda nimetatakse. Tahaks veel käia tantsimas, kuid igale poole ka ei jõua.
Mingi kahtlane puberteedieelne käitumine lööb ka aeg-ajalt välja, mis mind ajab täiesti hulluks, sest ma ei saa oma muidu suht hästi käituvast lapsest enam jagu. Üritan jääda rahulikuks ja seletada asju, kuigi tundub, et samu asju peab üle rääkima mitu korda päevas. Ja siis kõik need miks küsimused, oeh. Mõtlen, et kuskil peaks olema kool lastevanematele. Avastasin, et ma ei tea suuremate laste kasvatamisest mitte mõmmigi ja võtsin raamatukogust hunniku raamatuid. Seal päris häid nõuandeid. Ise jääks muidu päris hätta. Sest ei taha ju olla mingi närvihaige karjuv ema, ja samas ei taha, et ka lapsest kasvaks ärahellitatud printsess. Eks ühe lapsega tuleb see ärahellitamine kergemini. Mehe arvates olen ma lapse täiesti ära hellitanud, ma arvan, et annab veel päästa midagi.
Kell on pool üks öösel. Peaks minema vist magama.