Taas sajab valget lund...

...väljas ja toas on ehted haljal puul... nii vist oli see laul. Välja arvatud, et meil haljast puud ei ole.

Aga väljas on terve õhtu sadanud paksu lund ja nii ilus on. Käin koera välja laskmas ja muudkui imetlen. Tahaks joosta õue ja hullata ja kiljuda nagu väike laps. Ent ei viitsi riide panna.

Mu must auto enam varsti lume alt välja ei paista. Lumi on imeline, eriti jõulude ajal, kuid

viimased kaks nädalat olen nagu lehm libedal jääl sõitnud ja meie sissesõiduteele iga kord kinni jäänud. Üks päev pidin 5 korda üritama, enne kui läbi sain. Mees muidugi leidis, et viga on minus, mitte lumes või kummides. Kummid on mul vanad, ja vajaksid välja vahetamist. Talvekumme pole siin niikuinii. Eks on siin igasuguste oludega sõidetud, homme hommikul lubab jäävihma, mis on kõige hullem. Ent homme peaks veel kuidagi tööle saama, kuna täna ei viitsinud midagi eriti teha ja kolmapäeval vist ei lähegi, ülemus ütles, et kui midagi põlevat ei ole, siis pole vaja tulla. Kolmapäev on ka Marleenil viimane koolipäev ja neljapäev ja reede on vabad niikuinii. Oh seda rõõmu küll. Lõpuks saab natuke puhata ja hinge tõmmata.

Nädalavahetus oli üks möll teise otsa. Reedel käisin jõulukinke ostmas ja proovisin nii kiiresti poest ära saada, kui võimalik. See jõuluaegne shopping on jube väsitav, kui parkida kuhugi ei ole, kärusid ei ole ja kui oleks, siis poes liikuma ei pääse ja kassajärjekorras passid tund aega.

Mul on veel nipet-näpet jäänud, toidupeos käisime ka ära mehega ja varustasime end verivorstide, hapukapsa, sealihakäntsaka ja alkoholiga. Õhkõrn lootus on, et selle aastanumbri sees enam poodi minema ei pea...

Köögiremont on ka peaaegu valmis, vaja veel kapiuksed ette panna ja nipet-näpet siin-seal, kuid üldiselt võime öelda, et saime jõuludeks valmis. Köök näeb välja nagu uus, vähemalt minu jaoks, hoopis teine tunne on. Köök on minu jaoks oluline koht ja see peab olema hubane ja ruumikas.

Mul on nüüd selline remondituhin peal, et teeks veel midagi. Jube hea tunne on, kui oma kätega midagi teed paremaks enda jaoks, see annab mõnusa rahulolutunde. Ma sain ka värvimisega nn käe roheliseks ja mees väitis, et minust saab veel asja. Aga üldiselt pole talv õige aeg remondi tegemiseks. Lubasime mehega, et enne kevadet enam midagi ei tee.

Mina olen nii paha olnud see aasta, et ma pole ühtegi jõulukaarti posti saanud. Ikka lohutan ennast, et aega on, aga noh nüüd olen niikuinii Eestisse saatmisega hiljaks jäänud. Midagi pole teha, ma olen vilets kaardisaatja ja vilets kinkide tegija. Samas kaarti saada on hea tunne küll.

Põhiline, keda meeles tahan pidada, on mehe 86a vanaema, kes absoluutselt igaks sünnipäevaks ja tähtpäevaks saadab kaardi ja kirja ja ma ei ole talle midagi saatnud vist aasta aega...

Olen tahtnud teha perepilti stuudios juba aastaid, kuid kunagi pole jõudnud. Nii ka läks see aasta.

Tegin ise pildid Marleenist ja käivad kah.

Ilusat jõuluaega kõigile!