Stress, stress, stress!!!

On reede ja jarjekordne stressav toonadal seljataga. Pea lohub otsas. Onneks reede ja saan moneks ajaks ennast sellest valja lylitada. Tegelt nagu polegi pohjust narveldada, lihtsalt
teadmatus, mis toimub jne, ajab vahest narvi. Meil too juures ikka paras kamp koos.
Kvaliteediosakonnas, kus ma tootan, enamus ylemused naised, valja arvatud peaboss, kes mees.
Need siis igayks kasutavad oma volusid, ja voistlevad omavahel. Samas peaksid nad olema suured sobrannad, kaivad koos lounal ja ohtuti baaris ja muidu itsitavad ja sadistavad koos.
Kuid nii kui selg keeratakse, hakkab klats ja ussitamine pihta. Vahest toesti tuleb naer peale, kuidas jargemooda kuuled koiki yksteist taga raakimas. Aga noh, see vist elu. Karmi elukooli olen siin kyll saanud. Aga ma olen ikka liialt pehmeke ja naiivne. Ei ole minus seda nn bitchy.
Otsekohene olen kyll liialt, kuid see on midagi muud. Klatsida meeldib ka, see on paha omadus.
Kuid kellelegi siga mangida ja syyd kellegi teise kaela veeretada, seda ma ei teeks. Ennast parema, oskuslikuma ja targemana naidata ma ka ei oska. Kuid olen tahele pannud, et need on vaga vajalikud omadused elus edasi joudmiseks. Ent ma olen lollakalt poikpaikne - ma tahan teha ise ja omada seda teadmist, et ma ise midagi tegin.
Ema helistas vahepeal. Raakisime udupilvest, mis enamus Euroopat katab. Ytlesin, et see pidi Eesti kohal ka olema, ema sattus pabinasse, et peab vennale helistama. Yks tuttav on Jaapanis kinni, ei saa koju Eestisse. Paris jube voib olla. Ytlesin, et meil on siin nii igav, et meil voib ainult haigutada, mitte midagi vapustavat ei juhtu. Siin suuri looduskatastroofe ei ole, valja arvatud tornaadod linnast valjas poldude peal ja siis ei ole midagi teha, kui papist majas elad.
Ning muidugi yleujutused joeaarsetel elanikel. Eelmine aasta oli mitmel tookaaslasel majasse juurdepaas ara loigatud, vaid paadiga paases ligi.
Ning tippsyndmuseks voib pidada siis eelmise suve California maavarina jareltouget, mis meieni joudis hommikul vara. Labi une oli selline tunne, nagu tramm voi rong oleks kihutades maja alt labi soitnud. Too juures saime ka seda veel paar korda tunda, kogu hoone rappus ja varises.
Ning muidugi millega ma kunagi ara ei harju siin, on metsikud aikesetormid, mis algavad kevadeti ja kestavad vahelduva eduga labi suve kuni sygiseni. Selliseid kargatusi polnud mina varem kuulnud. Vahest motlen, et kuidas inimesed julgevad elada kohtades, kus voivad toimuda looduskatastroofid, kuid ehk sellega harjub elu jooksul.
Lahme nyyd lapsega ujuma.