Posts
on ainus soov, et saaks terveks.
Olen nadal aega yritanud ignoreerida, et olen tobine ja vindunud, kuid laheb aina hullemaks.
Mees ytles, et kui homseks mul parem ei ole, viib mu arstile. Ei saa AB-d otse apteegist, peab minema arstile
ja maksma 150 taala ja siis saad retsepti. Kaelast ylevalpool ei ole mul kohta, mis ei valutaks ja suudan vaid sosistades raakida.
Onneks ei ole aega kogu aeg sellele tahelepanu poorata, kuna elu seisma ju ei jaa.
Ylemus ytles kyll, et mingu ma ara koju, aga tood on palju ja ei taha, et see kuhjub.
Kuigi voib-olla on see minu keha viis oelda, et slow down.
Reedel olimegi ohtul Marleeniga kodus, soojas toas ja vaatasime filme, jain diivani peale tukastama kell 6, mida minuga kunagi muidu ei juhtu.
Laupaeval oli mul juuksuriaeg ja kaisime toidupoes.
Ohtul tuli mehe ode kylla kahe poisiga ja hea, et ma enne ei koristanud. Poisid mangisid soda ja tagaajamist ja siis mangisid nad koik peitust. Mollu terve maja tais, aga no peaasi, et lapsed saavad end valja elada. Mangisime Scrabble yle hulga aja, ja kui tavaliselt mehe ode voidab, siis seekord jaime viiki. Mees tuli toolt koju, toi naabripoisi kaasa ja soime minu tehtud ahjukana ja kartulipudru.
Haal on mul ka selleparast ara, et laksime vaidlema lastekasvatamise teemadel. Nii mottetu teema, millel vaielda, sest igayks kasvatab oma last, nii nagu ise heaks arvab ja teistel pole midagi oelda. Aga meil tuleb see teema pea alati seltskonnas paevakorda ja nagu alati on koige tulisemad vaidlejad mees ja ta ode. Neil on samavanad tytred, 16a molemad, syndinud kahenadalase vahega. Selline vaga kriitiline iga. Mina ei tahtnud eriti sona votta, kuna minu tytar alles 8a ja eks nais, kuidas siis asjad ja arusaamad on kujunenud. Minu arvamus on kyll, et ajad ja ilm on muutunud ja tydrukud on kergelt haavatavad ja peavad oskama vaadata, kellega ja kus ja mismoodi suhtlevad. Ma tahaks naha seda julget poissi, kes meie tytrega tahab valja minna, sest usun, et mu mees peletab ukselt koik kiirelt minema.
Mehed on ikka vaga kaitsvad oma tytarde suhtes. Maletan, kuidas minu vend ja isa vahest laksid uksele jarjekordsele longusele vastu ja otse ytlesid, et mind ei ole kodus. Mojus kyll. Enam tagasi ei tuldud.
Maletan, et ykskord 17a tahtsin minna kella 9 ajal rongiga linna sopradega kokku saama ja isa ja vend hakkasid paanitsema, et mind kindlasti roovitakse, vagistatakse ja tapetakse ara. Tollal ma naersin nende yle ja laksin ikka, kuid nyyd saan aru nende kartustest. Aga noh, nagu ytlesin, et see on selline teema, kus iga vanem ise otsustab, kuidas teeb.
Ega last saa ju ka loputult piirata ja kinni hoida, ykskord tuleb ikka see paev, kui laps peab saama iseseisvaks ja ise hakkama saama ja oma otsuseid tegema ja jaab yle vaid loota, et laps votab vastu oiged otsused. Uuh, see tundub hirmutav, ainult selle peale motlemine. Minusugusel kanaemal saab kindlasti raske olema oma lapsest lahtilaskmine. Loodan, et ma ei muutu mingiks ahistavaks ja piiravaks emaks, vaid suudame leida lapsega moistlikud kompromissid ja lahendused. Aga kes meist poleks teinud vigu ja siis nendest oppinud, see on ka osa elust.
Meil keerati kellad tagasi see nadalavahetus ja seetottu voitsime tunni pyhapaeva hommikul, mis kulus vagagi ara. Ohtupoole kaisime kontserdil Marleeni ja ta parima sobranna perega, oigemini oli tegemist Disney live showga, mis pohines siin kuulsaks saanud cartoonil "Phineas and Ferb". Showsid nad siin oskavad teha, ja Marleenile vaga meeldis, tantsis ja laulis kaasa.
Kuid nagu alati sellistel yritustel, tahetakse inimesi hirmsasti roovida. Toidu ja sookide hinnad on meeletud ja lisaks koik muu nann, mis seal myyakse. Vaike kott suhkruvatti oli 10 taala, mille Marleenile ostsime ja kui siis Marleen kysis veel mingit jaamagustoitu, mis maksis 12 taala, siis oli mehel piir ees. Aga ometigi oli jarjekord ja inimesed ostsid. Inimesed on nous ikka kulutama meeletuid summasid igast tinni ja nanni peale.
Peab paika, et anna inimestele tsirkust ja leiba.
Me oleme seni olnud kitsid meelelahutuse peale kulutamisega, kuid otsustasime, et korra kuus voiks mingil etendusel voi kontserdil kaia perega. Seni oleme enamasti piirdunud kinoga.
Jargmine kord peame enne kokku leppima, et lahme kontserdile, mitte tarbima ja ostma :)
Monday, November 7, 2011
Thursday, November 3, 2011
Kuidas saada printsessiks
Milline vaike tydruk ei tahaks olla printsess. Kanda ilusat kleiti ja krooni, panna jalga kontsakingad, ehtida
ja meikida ja keerelda peegli ees ja nautida koikide imetlust ja tahelepanu. Ja ehk ka erilist kohtlemist.
Kuid muinasjuttude printsessid ei ole ainult valiselt ilusad, vaid ka sisemiselt. Nad on lahked, heasydamlikud, sobralikud ja hoolitsevad. Nad naevad enda ninaalusest kaugemale. Nende missioon ja
too on teiste teenimine ja selle maailma paremaks muutmine, kuigi ka neid teenindatakse ja nende elu
tehakse kergemaks. Paris printsessid on ju olemas ka tanapaeval.
Olen tahele pannud, et printsessiks saamiseks ei pea olema tingimata kuninglikust soost ja kandma ilusat kleiti. Piisab jargnevast:
Kes tahab saada printsessiks?
ja meikida ja keerelda peegli ees ja nautida koikide imetlust ja tahelepanu. Ja ehk ka erilist kohtlemist.
Kuid muinasjuttude printsessid ei ole ainult valiselt ilusad, vaid ka sisemiselt. Nad on lahked, heasydamlikud, sobralikud ja hoolitsevad. Nad naevad enda ninaalusest kaugemale. Nende missioon ja
too on teiste teenimine ja selle maailma paremaks muutmine, kuigi ka neid teenindatakse ja nende elu
tehakse kergemaks. Paris printsessid on ju olemas ka tanapaeval.
Olen tahele pannud, et printsessiks saamiseks ei pea olema tingimata kuninglikust soost ja kandma ilusat kleiti. Piisab jargnevast:
- uskumisest, et oled parem, ilusam, targem, osavam ja yldse igati teistest ees
- esimese uskumise pidevast kuulutamisest ja moista andmisest ka teistele
- moto " tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse " jargimisest
- enda pettumuse kovahaalselt valjendamisest, kui ka teised sama motot jargivad
Kes tahab saada printsessiks?
Monday, October 31, 2011
Mitte-meeleheitel koduperenaine
... yheks paevaks.
On monus. Vaga monus.
Ja nae nii blond olen, et tapitahti toole ei saa. Nii et vabandan jarjekordselt.
Marleenil juba eile oli nina kinni ja tana hommikul arkas yles koha ja tatise ninaga. Otsustasin ta koju jatta. Muidugi tekkis kohe draama, et aga siis ta ei saa ohtul minna trick or treati, aga ytlesin, et vaatame, kuidas end ohtul tunneb. Ma pooldan haiguste ennetamist ja leian, et parem jatta vinduv laps koju, kui et tarida kooli ja loota, et laheb paremaks. Tavaliselt ei lahe, laheb hullemaks.
Meil oli jah ta parima sobranna emaga kokku lepitud, et lahme Marleeni vanasse kooli Halloweeni yritusele, kus eelmine aastagi kaisime. Eks nais, mis ohtu poole saab. Eelmine nadalavahetus kaisid nad loomaaias Halloweeni-teemalisel yritusel ja yldse selline tunne, et see Halloweeni trall on kestnud juba terve igaviku.
Aga nii see on siin. Yhele pyhale ja tahtpaevale jargneb teine ja kui yks labi saab, hakatakse kohe jargmiseks valmistuma. Nii kui joulud labi, tuleb myyki Valentinipaeva nann, siis tulevad munadepyhad, siis tuleb juulis Ameerika iseseisvuspaev ja siis Halloween ning joulud. Need on nagu pohipyhad, kus tarbitakse palju ja tehakse nalja. Ma ka ikka olen siin yritanud kaunistada ja ehtida, kuid alati ei joua ja ei ole viitsimist. Tegelt mulle meeldib, kui on elamine ja maja ara dekoreeritud, eriti Halloweeni teema on kihvt. Kahjuks ei ela me piirkonnas, kus sellele tahelepanu poorataks. Ainuke pyha, mil ma kaunistan hoolega, on joulud. Joulutuled ripuvad meil maja ees aastaringselt yleval juba kolmandat aastat, paljudel juba praegu on joulutuled yleval ja polevas taies ilus. Milleks aega raisata.
Aga kodus olla on toesti monus.
Sain rahulikult kohvi juua ja sooja voileiba syya. Eelmise ohtu pesud kuivatist valja votta ja ara lapata.
Lapsega niisama voodis vedeleda ja telekast uudiseid vaadata.
Ja ikka on veel terve paev ees.
Kasutasin juhust, et mees on ka kodus tana hommikul ja orgunnisin ta kana-klimbi suppi tegema, mis on Marleeni lemmiksook ja haigele lapsele ka hea.
Meie peres on mees supimeister. Minul ei ole kannatust ja oskust. Tema teeb suppi, siis korralikult.
St et supiliha peab korralikult ara keetma, et saada oige puljong. Mina tavaliselt teen suppi juba valmis lihast ja panen puljongikuubiku juurde. Tema ytleb, et see pole oige supp.
Hetkel mees laks powernapi tegema, ehk siis end toopaevaks valja puhkama, kuna ta arkab iga hommik kell 6 ja laheb sobraga kange kangutama ja toopaev algab kell 10, siis ta peab vahepeal puhkama. Mina ei saa paeval magada ja ma imetlen inimese voimet lihtsalt pikali visata igal suvalisel ajal ja natuke puhata.
Marleenil onnestus vahepeal mehe sormekyyned salaja metallroosaks varvida.
Nuputan, mida siis ylejaanud paevaga teha. Alati voiks riideid sorteerida ja pesu pesta.
Vaja oleks ara sorteerida kogu paberimajandus, mida ma olen juba kuid edasi lykanud. Samuti peaks arvemajandusele pilgu peale heitma, kuid see ei ole vaga ahvatlev.
Mida rohkem motlen, seda rohkem meeldib mulle mote kodusest elust. Vahelduseks kuluks see taitsa ara. Aeg, mil olin Marleeniga kodune, oli yks mu elu parimaid. Esimene aasta oli muidugi raske ja eriti me kuhugi ei saanud, elu keerles magamiste, sootmiste ja jalutamiste ymber. Elasime Stroomi ranna kandis ja kaisin pea iga paev seal jalutamas. Kui vahegi ilma oli. Kuna mees oli pikad paevad tool, olin palju yksi. Minu sobrannadest polnud kellegil veel siis last, valja arvatud yhel vanal klassioel. Temal sai ikka paar korda kylas kaidud. Kui Marleen oli aastane, kolisime Oismaele ja siis sai alguse toeline titemammatamise periood. Tanu Perekoolile tutvusin paljude titemammadega, kellest moned on siiani head sobrad ja kelle lastega Marleen suvel Eestis mangis, nagu polekski vahepeal 5a eemal olnud. See titemammatamise aeg oli tore aeg. Kaisime mangutubades, ujumas, parkides, jalutamas, kaltsukates, yksteisel kylas, loomaaias, linna peal. Koike seda jala voi yhistransporti kylastades. Olin oma elu parimas vormis tanu sellele ja voisin syya, mida tahtsin.
Praegu motlen, et oli ikka energia ja viitsimine ja jaksamine. Enam ei tea, kas suudaks lumevallides vankriga ryseleda iga paev, raske toidukott karu pakikas. Kuni Marleeni aastaseks saamiseni elasime neljandal korrusel ilma liftita majas ja iga paev tassisin last ja karu ja toidukotti yles. Minu praegune elu on ikka vaga mugav vorreldes selle eluga. Kuid - me olime noored, reipad ja onnelikud. Kindlasti muretumad kui praegu.
Marleeni esimestel eluaastatel olin temaga koos 99.9 % ajast. Suvel, kui ta 2a sai, hakkas olema ka rohkem issiga ja sygisel tuli muutus, kus ta pidi soime minema ja mina toole tagasi. Ei tahtnud ta seal yldse olla, kuid onneks tundide kaupa ei nutnud ka nagu moned lapsed. Kuna mina laksin algul toole poole kohaga ja mees kais vahetustega, oli ta aias vaid paar paeva nadalas. Kevadel tulime siia, kui ta kolm sai ja siis sain veel aasta kodune olla. Ylejaanu on ajalugu.
Kell on 12 paeval ja vahepeal sai paris palju tehtud. Kaks laari pesu pestud. Kaks korda nousid pestud.
Supp valmis tehtud ja pere poolt ka ara degusteeritud ja heaks kiidetud. Marleeniga Wii Just Dance2 mangitud pool tundi, kuni ma enam ei jaksanud. Nii palju siis haigest lapsest.
To be continued...
On monus. Vaga monus.
Ja nae nii blond olen, et tapitahti toole ei saa. Nii et vabandan jarjekordselt.
Marleenil juba eile oli nina kinni ja tana hommikul arkas yles koha ja tatise ninaga. Otsustasin ta koju jatta. Muidugi tekkis kohe draama, et aga siis ta ei saa ohtul minna trick or treati, aga ytlesin, et vaatame, kuidas end ohtul tunneb. Ma pooldan haiguste ennetamist ja leian, et parem jatta vinduv laps koju, kui et tarida kooli ja loota, et laheb paremaks. Tavaliselt ei lahe, laheb hullemaks.
Meil oli jah ta parima sobranna emaga kokku lepitud, et lahme Marleeni vanasse kooli Halloweeni yritusele, kus eelmine aastagi kaisime. Eks nais, mis ohtu poole saab. Eelmine nadalavahetus kaisid nad loomaaias Halloweeni-teemalisel yritusel ja yldse selline tunne, et see Halloweeni trall on kestnud juba terve igaviku.
Aga nii see on siin. Yhele pyhale ja tahtpaevale jargneb teine ja kui yks labi saab, hakatakse kohe jargmiseks valmistuma. Nii kui joulud labi, tuleb myyki Valentinipaeva nann, siis tulevad munadepyhad, siis tuleb juulis Ameerika iseseisvuspaev ja siis Halloween ning joulud. Need on nagu pohipyhad, kus tarbitakse palju ja tehakse nalja. Ma ka ikka olen siin yritanud kaunistada ja ehtida, kuid alati ei joua ja ei ole viitsimist. Tegelt mulle meeldib, kui on elamine ja maja ara dekoreeritud, eriti Halloweeni teema on kihvt. Kahjuks ei ela me piirkonnas, kus sellele tahelepanu poorataks. Ainuke pyha, mil ma kaunistan hoolega, on joulud. Joulutuled ripuvad meil maja ees aastaringselt yleval juba kolmandat aastat, paljudel juba praegu on joulutuled yleval ja polevas taies ilus. Milleks aega raisata.
Aga kodus olla on toesti monus.
Sain rahulikult kohvi juua ja sooja voileiba syya. Eelmise ohtu pesud kuivatist valja votta ja ara lapata.
Lapsega niisama voodis vedeleda ja telekast uudiseid vaadata.
Ja ikka on veel terve paev ees.
Kasutasin juhust, et mees on ka kodus tana hommikul ja orgunnisin ta kana-klimbi suppi tegema, mis on Marleeni lemmiksook ja haigele lapsele ka hea.
Meie peres on mees supimeister. Minul ei ole kannatust ja oskust. Tema teeb suppi, siis korralikult.
St et supiliha peab korralikult ara keetma, et saada oige puljong. Mina tavaliselt teen suppi juba valmis lihast ja panen puljongikuubiku juurde. Tema ytleb, et see pole oige supp.
Hetkel mees laks powernapi tegema, ehk siis end toopaevaks valja puhkama, kuna ta arkab iga hommik kell 6 ja laheb sobraga kange kangutama ja toopaev algab kell 10, siis ta peab vahepeal puhkama. Mina ei saa paeval magada ja ma imetlen inimese voimet lihtsalt pikali visata igal suvalisel ajal ja natuke puhata.
Marleenil onnestus vahepeal mehe sormekyyned salaja metallroosaks varvida.
Nuputan, mida siis ylejaanud paevaga teha. Alati voiks riideid sorteerida ja pesu pesta.
Vaja oleks ara sorteerida kogu paberimajandus, mida ma olen juba kuid edasi lykanud. Samuti peaks arvemajandusele pilgu peale heitma, kuid see ei ole vaga ahvatlev.
Mida rohkem motlen, seda rohkem meeldib mulle mote kodusest elust. Vahelduseks kuluks see taitsa ara. Aeg, mil olin Marleeniga kodune, oli yks mu elu parimaid. Esimene aasta oli muidugi raske ja eriti me kuhugi ei saanud, elu keerles magamiste, sootmiste ja jalutamiste ymber. Elasime Stroomi ranna kandis ja kaisin pea iga paev seal jalutamas. Kui vahegi ilma oli. Kuna mees oli pikad paevad tool, olin palju yksi. Minu sobrannadest polnud kellegil veel siis last, valja arvatud yhel vanal klassioel. Temal sai ikka paar korda kylas kaidud. Kui Marleen oli aastane, kolisime Oismaele ja siis sai alguse toeline titemammatamise periood. Tanu Perekoolile tutvusin paljude titemammadega, kellest moned on siiani head sobrad ja kelle lastega Marleen suvel Eestis mangis, nagu polekski vahepeal 5a eemal olnud. See titemammatamise aeg oli tore aeg. Kaisime mangutubades, ujumas, parkides, jalutamas, kaltsukates, yksteisel kylas, loomaaias, linna peal. Koike seda jala voi yhistransporti kylastades. Olin oma elu parimas vormis tanu sellele ja voisin syya, mida tahtsin.
Praegu motlen, et oli ikka energia ja viitsimine ja jaksamine. Enam ei tea, kas suudaks lumevallides vankriga ryseleda iga paev, raske toidukott karu pakikas. Kuni Marleeni aastaseks saamiseni elasime neljandal korrusel ilma liftita majas ja iga paev tassisin last ja karu ja toidukotti yles. Minu praegune elu on ikka vaga mugav vorreldes selle eluga. Kuid - me olime noored, reipad ja onnelikud. Kindlasti muretumad kui praegu.
Kell on 12 paeval ja vahepeal sai paris palju tehtud. Kaks laari pesu pestud. Kaks korda nousid pestud.
Supp valmis tehtud ja pere poolt ka ara degusteeritud ja heaks kiidetud. Marleeniga Wii Just Dance2 mangitud pool tundi, kuni ma enam ei jaksanud. Nii palju siis haigest lapsest.
To be continued...
Friday, October 28, 2011
Spanish?
Oleme siin nyyd elanud yle 5a. Kuid jaanud ikka eestlasteks. See tahendab, et omavahel raagime eesti keeles. Avalikes kohtades aga tekitab see alati tahelepanu ja kysimusi. Naiteks iganadalane toidupoes kaik.
Viimasel ajal kain enamasti yksi, kuid vahest ka mehega. Iga kord kysib kassapidaja, mis keelt me raagime.
Pooltel kordadel kysitakse, kas raagime hispaania keelt. Jareldused:
1. keskmise ameeriklase jaoks eksisteerib vaid kaks keelt: inglise ja hispaania.
2. hoolimata meie blondidest juustest ja sinistest silmadest peetakse meid mehhiklasteks.
Kui esimese voib veel andestada, siis teisest mina aru ei saa.
Siin on palju mehhiklasi, kuid nad on koik lyhikesed, pruunide silmade ja mustade juustega.
Eredamad naited:
See oli kohe esimesel aastal, kui laksime panka endale pangakontot avama. Teenindas meid suurt kasvu sobralik must naisterahvas. Raakisime midagi omavahel ja ta kysis, et kas oleme mehhiklased ja raagime hispaania keelt. Mees mul muidugi otsekohene eestlane ja kohe pani tadi paika, et kas ma naen mehhiklase moodi valja voi. Seda lauset oleme hiljem pidanud kordi kasutama, sest meid on mehhiklasteks peetud tihti.
Paar nadalat tagasi olime jalle toidupoes kassjarjekorras, meie ees mees kolme lapsega. Tundis huvi, mis keelt raagime ja kust oleme parit. Pakkus Ukrainat ja kui ytlesime, et ei, from Estonia, siis ytles, et ma arvasin, et kuskilt Aasiast??? Mees tegi pika nao selle peale ja ytles, me ei ole Aasiast. No kuidas sa ytled
inimesele nakku, et ei Ukraina ega Eesti ei asu Aasia mandril. No pool Venemaad jah, kuid Venemaa on suur ja lai. Oeh. See mees oli kunagi olnud noorena Saksamaal sojavaes ja teadis natuke Euroopast.
Viimane kild oli siis tana. Jagan kontorit kutiga Filipiinidelt. Talle meeldib Eesti muusika.
Kuulasime Youtubest Merlyn Uuskyla, kui yks tootaja jalutab sisse ja kysib, et mida sa kuulad, kas see on sinu keeles. Kontorikaaslane vastu, et ei ole minu keel. Tootaja vastu, et no see on ju hispaania keel ???
Ma siis ytlesin, et see on minu keeles. Siis ta ei saanud yldse aru. Ytles, et see on ju hispaania keel. Ma ytlesin, et ma ei raagi hispaania keelt ja olen from Estonia.
\
Ega enamus inimestele ei ytle Estonia ilmselt midagi, kuid enamus noogutavad pead, et ahah. Osad kysivad, et kuskandis see on. Tavaliselt ma ytlen, et olen Euroopast ja paljud jaavad selle vastusega rahule. Teadlikumad uurivad, et kustkandist Euroopast ja kui seletan, et nae, seal pohja pool, Skandinaavia kandis, Soome ja Rootsi lahedal, siis ikka teatakse nagu. Vahest mainin, et Venemaa korval, kuid siis kohe seostatakse Venemaaga ja vene keelega.
Olen teinud palju selgitustood, et eesti keel ei ole kohe yldse mitte sarnane vene keelega ja et meil on taiesti erinev alfabeetki.
Siis kysitakse, et aga miks te venelasi vihkate. Ei vihka venelasi, kuid neil on erinev kultuur ja keel ja
ajaloos on pohjusi, miks me neid ma ytleks kardame natuke. Aga no see juba teema, mis siin inimestele kaib
yle jou. Kuigi on ka yksikuid inimesi, kes teavad vaga hasti Euroopa ajalugu, ja mis juhtus maailmasodade ajal ja Balti riikidest ja Laulvast Revolutsioonist jne.
Vaat, mida inimene peab labi elama, kui ta on parit pisikest riigikesest.
Ja vaat, kui eriline ma olen :)
Viimasel ajal kain enamasti yksi, kuid vahest ka mehega. Iga kord kysib kassapidaja, mis keelt me raagime.
Pooltel kordadel kysitakse, kas raagime hispaania keelt. Jareldused:
1. keskmise ameeriklase jaoks eksisteerib vaid kaks keelt: inglise ja hispaania.
2. hoolimata meie blondidest juustest ja sinistest silmadest peetakse meid mehhiklasteks.
Kui esimese voib veel andestada, siis teisest mina aru ei saa.
Siin on palju mehhiklasi, kuid nad on koik lyhikesed, pruunide silmade ja mustade juustega.
Eredamad naited:
See oli kohe esimesel aastal, kui laksime panka endale pangakontot avama. Teenindas meid suurt kasvu sobralik must naisterahvas. Raakisime midagi omavahel ja ta kysis, et kas oleme mehhiklased ja raagime hispaania keelt. Mees mul muidugi otsekohene eestlane ja kohe pani tadi paika, et kas ma naen mehhiklase moodi valja voi. Seda lauset oleme hiljem pidanud kordi kasutama, sest meid on mehhiklasteks peetud tihti.
Paar nadalat tagasi olime jalle toidupoes kassjarjekorras, meie ees mees kolme lapsega. Tundis huvi, mis keelt raagime ja kust oleme parit. Pakkus Ukrainat ja kui ytlesime, et ei, from Estonia, siis ytles, et ma arvasin, et kuskilt Aasiast??? Mees tegi pika nao selle peale ja ytles, me ei ole Aasiast. No kuidas sa ytled
inimesele nakku, et ei Ukraina ega Eesti ei asu Aasia mandril. No pool Venemaad jah, kuid Venemaa on suur ja lai. Oeh. See mees oli kunagi olnud noorena Saksamaal sojavaes ja teadis natuke Euroopast.
Viimane kild oli siis tana. Jagan kontorit kutiga Filipiinidelt. Talle meeldib Eesti muusika.
Kuulasime Youtubest Merlyn Uuskyla, kui yks tootaja jalutab sisse ja kysib, et mida sa kuulad, kas see on sinu keeles. Kontorikaaslane vastu, et ei ole minu keel. Tootaja vastu, et no see on ju hispaania keel ???
Ma siis ytlesin, et see on minu keeles. Siis ta ei saanud yldse aru. Ytles, et see on ju hispaania keel. Ma ytlesin, et ma ei raagi hispaania keelt ja olen from Estonia.
\
Ega enamus inimestele ei ytle Estonia ilmselt midagi, kuid enamus noogutavad pead, et ahah. Osad kysivad, et kuskandis see on. Tavaliselt ma ytlen, et olen Euroopast ja paljud jaavad selle vastusega rahule. Teadlikumad uurivad, et kustkandist Euroopast ja kui seletan, et nae, seal pohja pool, Skandinaavia kandis, Soome ja Rootsi lahedal, siis ikka teatakse nagu. Vahest mainin, et Venemaa korval, kuid siis kohe seostatakse Venemaaga ja vene keelega.
Olen teinud palju selgitustood, et eesti keel ei ole kohe yldse mitte sarnane vene keelega ja et meil on taiesti erinev alfabeetki.
Siis kysitakse, et aga miks te venelasi vihkate. Ei vihka venelasi, kuid neil on erinev kultuur ja keel ja
ajaloos on pohjusi, miks me neid ma ytleks kardame natuke. Aga no see juba teema, mis siin inimestele kaib
yle jou. Kuigi on ka yksikuid inimesi, kes teavad vaga hasti Euroopa ajalugu, ja mis juhtus maailmasodade ajal ja Balti riikidest ja Laulvast Revolutsioonist jne.
Vaat, mida inimene peab labi elama, kui ta on parit pisikest riigikesest.
Ja vaat, kui eriline ma olen :)
Tuesday, October 18, 2011
Vaikne tund
Oi, kui mõnus on olla kodus, soojas toas ja mitte midagi teha.
Väljas läks üleöö külmaks ja nüüd on see aeg, kui võib ilma süütundeta toas kamina ees passida, telekat vahtida ja midagi head näksida.
Nüüd on ka rohkem aega, et piltide ja blogide ja muuga tegeleda.
Ma ei teinud vahepeal üldse pilte, kuna kogu aeg olid kaameral patakad tühjad. Jah, mul on igivana Sony fotokas, vist esimesel aastal siin ostetud, no mitte nii igivana, 5a ja natuke peale. Aga laetavat akut ei ole ja no see juba näitab, et aeg on edasi liikuda. See suvi enne Eestisse minekut muretsesin uue fotokas, seekord Canoni, kuna Sonys pettusin. Aga see jäi Eestisse maha mu vennale. Nüüd otsustasin, et muretsen järgmise seebikarbi. Sest kallimat fotokat hetkel ei raatsi osta.
Marleeni ujumisvõistlusel sain aru, et olen täiesti ajast maha jäänud. Kõigil on sellised uhked aparaadid, nagu profi omad. Mina oma pisikese seebikaga siis üritasin ka seal pilte teha.
Tulid, mis tulid.
Kokkuvõttes läks kõik hästi. Elamus oli omaette. Kihvt oli ja mulle meeldis. Lastele ka meeldis.
Lõpparvestuses sai Marleen siiski 8nda koha kroolis ja 11nda selili 16-st ujujast. Arvestades, et alguse asi, polnudki nii hull. Kuid tegelt see pole üldse oluline. Oluline, et laps sai osaleda ja tundis sellest rõõmu. Kuna siin koolimajad nii suured ( umbes 5 korda nii suured kui üks keskmine koolimaja Eestis ) oli tegemist, et leida üles õige uks, kust sisse saada ja siis õige koht, kus end kirja panna ja siis leida üles riietusruum ja Marleeni tiim ja treener. Paras möll käis seal. Iga lapsevanem pidi tooma midagi süüa või juua kaasa, hunnikutes oli näkse ja kastide kaupa vett ja jooke, enamus jäi järgi. Kuigi vaatasin, et puhkepausidel Marleen muudkui mugis seal ja ilmselgelt nautis kokku üritust.
Alguses oli passimist, niikaua kuni nad soojendasid ja treenerid juhtnööre jagasid, kuid siiski läks Marleeni esimene võistlus kohe valestardiga lahti. Ei olnud ikka lastele hästi seletatud, kuidas ja miks. Kes ei teadnud, kuhu astuda või mismoodi olla, kellel ei olnud prille ees, natuke oleks oodanud rohkem juhendamist nii väikeste puhul, kellest paljud olid seal esimest korda. Kõik treenerid vilistasid, et valestart ja karjusid stop-stop, kuid mitte ükski 8-st lapsest ei jäänud seisma, kõik ujusid lõpuni ja Marleen kõige ees. Kahjuks ei läinud see arvesse. Ju lapsed mõtlesid, et kõik elasid neile kaasa.
Neile anti teine võimalus ja Marleen jäi stardiga paar sekundit toppama. Aga polnud hullu.
Marleen ujus vaid kaks võistlust ja sellest piisas. Meil vanematel oli ka päris lõbus seal, istusime ja jutustasime ja ka mugisime snäkke. Kuna mehe õepoeg samas tiimis, siis mehe õde ja õemees olid ka, ja no kes olid kõige lärmakamad, ikka eestlased. Pärast keegi vanem oli küsinud mehe õe käest, et mis keelt te rääkisite, et vene keel see ei olnud, hispaania keel ka mitte. Tavaliselt neid pakutakse kusjuures.
Ülejäänud päeva olime kodus, tegin kartulisalati, mees sussutas kana oma suitsuahjus ja riisusime natuke lehti Marleeniga.
Väljas läks üleöö külmaks ja nüüd on see aeg, kui võib ilma süütundeta toas kamina ees passida, telekat vahtida ja midagi head näksida.
Nüüd on ka rohkem aega, et piltide ja blogide ja muuga tegeleda.
Ma ei teinud vahepeal üldse pilte, kuna kogu aeg olid kaameral patakad tühjad. Jah, mul on igivana Sony fotokas, vist esimesel aastal siin ostetud, no mitte nii igivana, 5a ja natuke peale. Aga laetavat akut ei ole ja no see juba näitab, et aeg on edasi liikuda. See suvi enne Eestisse minekut muretsesin uue fotokas, seekord Canoni, kuna Sonys pettusin. Aga see jäi Eestisse maha mu vennale. Nüüd otsustasin, et muretsen järgmise seebikarbi. Sest kallimat fotokat hetkel ei raatsi osta.
Marleeni ujumisvõistlusel sain aru, et olen täiesti ajast maha jäänud. Kõigil on sellised uhked aparaadid, nagu profi omad. Mina oma pisikese seebikaga siis üritasin ka seal pilte teha.
Tulid, mis tulid.
Vaade, mis avanes vanematele tribüünilt.
Marleen valmistumas soojendushüppeks.
Marleen arutab midagi oma treeneriga.
Grupikas.
Võistlus täies hoos.
Puhkepaus.
Ootavad oma järge.
Marleen on valmis.
Selili ujumine.
Marleen esimeses reas.
Kokkuvõttes läks kõik hästi. Elamus oli omaette. Kihvt oli ja mulle meeldis. Lastele ka meeldis.
Lõpparvestuses sai Marleen siiski 8nda koha kroolis ja 11nda selili 16-st ujujast. Arvestades, et alguse asi, polnudki nii hull. Kuid tegelt see pole üldse oluline. Oluline, et laps sai osaleda ja tundis sellest rõõmu. Kuna siin koolimajad nii suured ( umbes 5 korda nii suured kui üks keskmine koolimaja Eestis ) oli tegemist, et leida üles õige uks, kust sisse saada ja siis õige koht, kus end kirja panna ja siis leida üles riietusruum ja Marleeni tiim ja treener. Paras möll käis seal. Iga lapsevanem pidi tooma midagi süüa või juua kaasa, hunnikutes oli näkse ja kastide kaupa vett ja jooke, enamus jäi järgi. Kuigi vaatasin, et puhkepausidel Marleen muudkui mugis seal ja ilmselgelt nautis kokku üritust.
Alguses oli passimist, niikaua kuni nad soojendasid ja treenerid juhtnööre jagasid, kuid siiski läks Marleeni esimene võistlus kohe valestardiga lahti. Ei olnud ikka lastele hästi seletatud, kuidas ja miks. Kes ei teadnud, kuhu astuda või mismoodi olla, kellel ei olnud prille ees, natuke oleks oodanud rohkem juhendamist nii väikeste puhul, kellest paljud olid seal esimest korda. Kõik treenerid vilistasid, et valestart ja karjusid stop-stop, kuid mitte ükski 8-st lapsest ei jäänud seisma, kõik ujusid lõpuni ja Marleen kõige ees. Kahjuks ei läinud see arvesse. Ju lapsed mõtlesid, et kõik elasid neile kaasa.
Neile anti teine võimalus ja Marleen jäi stardiga paar sekundit toppama. Aga polnud hullu.
Marleen ujus vaid kaks võistlust ja sellest piisas. Meil vanematel oli ka päris lõbus seal, istusime ja jutustasime ja ka mugisime snäkke. Kuna mehe õepoeg samas tiimis, siis mehe õde ja õemees olid ka, ja no kes olid kõige lärmakamad, ikka eestlased. Pärast keegi vanem oli küsinud mehe õe käest, et mis keelt te rääkisite, et vene keel see ei olnud, hispaania keel ka mitte. Tavaliselt neid pakutakse kusjuures.
Ülejäänud päeva olime kodus, tegin kartulisalati, mees sussutas kana oma suitsuahjus ja riisusime natuke lehti Marleeniga.
Naabripoisid tegid meie kutsudele kuudi.
Friday, October 14, 2011
Sister Wives
Ameerikas leidub koike. Siin on esindatud koik rahvused, usud, liikumised, grupeeringud, eluviisid jne jne. Selles ju Ameerika idee seisnebki - piiramatu vabadus otsustada, kuidas elada, mida uskuda, mis arusaamu jargida. Demokraatia ja usuvabadus. Yhesonaga yks suur kompott inimestest ja nende eelistustest.
Eile ohtul sattusin vaatama saadet "Sister Wives". Tegemist on polygaamia jargijatega, pohiliselt elavad nad Utah osariigis Salt Lake City kandis. Paljud nendest on mormoonid.
Siin mees oma kolme esimese naisega http://www.huffingtonpost.com/2011/10/13/sister-wives-talk-polygam_n_1008993.html
Praeguseks koosneb see pere mehest ja neljast naisest ning nende lastest. Igal naisel oli 3-4 last ja kokku oli neid lapsi 16, alates beebidest kuni pubekateni valja. Esimese naisega oli mees olnud koos juba yle 20a, ja iga natukese aja tagant on votnud siis naise juurde.
Koige huvitavam oli see, et nad ei elanud yhe katuse all. Olen enne ka nainud saateid polygaamide peredest, kuid nad elavad koik yhe katuse all ja naised teevad koike koos - syya, koristavad, kasvatavad lapsi.
Need naised elasid koik eraldi majades oma lastega, samas piirkonnas, kuid siiski suht eraldi.
Nii et mees veetis iga naisega paar paeva ja siis laks edasi jargmise juurde. Koige naljakam oli, kui ta vahest yhe paeva jooksul mitu korda mitme majapidamise vahet jooksis, kuna ei leidnud oigeid riideid voi vajalikke tooriistu ja ei maletanud, millises majas tal need olid. See oli nii koomiline mu meelest. Mees ise oli hasti agar ja rahulik koige selle juures, koikidel naistel aitas ta syya teha ja nousid pesta, tegeles lastega ja naistega oli vaga hea labisaamine. Naised omavahel said ka hasti labi, viskasid nalja ja suhtusid koike vaga rahulikult ja moistvalt. Ega vist muudmoodi saakski. Vaid yks naine tunnistas, et ta ei tunne ennast enam erilisena. Mulle tundus, et koige rohkem tahelepanu sai koige viimane ja koige ilusam ja saledam ja noorem naine.
Imestasin veel, et kuidas see mees jaksab pidada yleval 4 majapidamist. Mis nipiga? Keegi ei tundunud tool kaivat. Kaks naist olid hiljuti oma tookohast ilma jaanud, samuti mees ise. Nad arutasid, et teeks pereari. Siis selgus, et esimene naine oli finantsanalyytik ja pere raamatupidaja ja rahaasjade korraldaja. Siis tuligi valja, et ka teised naised on koik haritud ja voimelised ise end yleval pidama. Nii et hakkasin motlema, et no on ikka mehel hea elu. Motle, 4 naist, kes ootavad sind pikisilmi ja langevad sulle kaela ja on valmis sinu jaoks koike tegema. Kui neid kysitleti, et miks te nii tahate elada, siis noorem naine vastas, et aga nii ma ei tydine kunagi mehest ara, me ei tylitse ja meil on alati ponev ja huvitav, kui me kohtume. No nagu ikka veel oleks see kohtamise periood. Et nagu oled suhtes, aga ei ole ka. Ok, sellest saan veel aru, aga kui vaatasin, kuidas mees laks yhest majast teise ja igas majas suudles erinevat naist ja kes teab mida veel tegi, siis laks syda pahaks. Midagi peaks olema ikkagi intiimset vaid kahe inimese vahel. Ma ei tahaks suudelda meest, kes eelmine voi sama paev on suudelnud teist naist ja enne seda veel mitut erinevat. Mina ei suudaks jagada oma meest.
Mulle tundus, et need naised ise oigustasid end liiga ja kuigi pealtnaha oli koik ilus ja tore, siis pinna all vois aimata vaikest konkurentsi ja pinget. Mees muidugi monules koige selle keskel.
Midagi on ikka mada sellises elukorralduses ja koige hullem - mis eeskuju naitavad need naised oma tytardele???
See mees tunnistas ise ka, et vahest on tunne, et koik kaib ylejou, kuid samas kes meist nii ei tunneks ka oma tavaelus ja tavasuhtes. Siin koik neli naist, viimane ja noorim neist lapseootel, kellest saab jarjekorras 17-nes.
http://blog.zap2it.com/frominsidethebox/2011/10/sister-wives-robyn-and-kody-are-having-a.html
Ja siin kogu pere koos vaatamas UH videot, kus naha kohus kasvava uue pereliikme sugu
http://www.dailymail.co.uk/tvshowbiz/article-2047698/Sister-Wives-children-discover-set-baby-brother-new-episode-polygamy-reality-show.html
Nagu naha, on nende pere saanud ylima kriitika osaliseks, kuid nae - see myyb ja oma reality-showiga panevad kindlasti monusa papi kokku. Nii see kaib tanapaeval. Meil pole siin millegagi valja paista.
Eile ohtul sattusin vaatama saadet "Sister Wives". Tegemist on polygaamia jargijatega, pohiliselt elavad nad Utah osariigis Salt Lake City kandis. Paljud nendest on mormoonid.
Siin mees oma kolme esimese naisega http://www.huffingtonpost.com/2011/10/13/sister-wives-talk-polygam_n_1008993.html
Praeguseks koosneb see pere mehest ja neljast naisest ning nende lastest. Igal naisel oli 3-4 last ja kokku oli neid lapsi 16, alates beebidest kuni pubekateni valja. Esimese naisega oli mees olnud koos juba yle 20a, ja iga natukese aja tagant on votnud siis naise juurde.
Koige huvitavam oli see, et nad ei elanud yhe katuse all. Olen enne ka nainud saateid polygaamide peredest, kuid nad elavad koik yhe katuse all ja naised teevad koike koos - syya, koristavad, kasvatavad lapsi.
Need naised elasid koik eraldi majades oma lastega, samas piirkonnas, kuid siiski suht eraldi.
Nii et mees veetis iga naisega paar paeva ja siis laks edasi jargmise juurde. Koige naljakam oli, kui ta vahest yhe paeva jooksul mitu korda mitme majapidamise vahet jooksis, kuna ei leidnud oigeid riideid voi vajalikke tooriistu ja ei maletanud, millises majas tal need olid. See oli nii koomiline mu meelest. Mees ise oli hasti agar ja rahulik koige selle juures, koikidel naistel aitas ta syya teha ja nousid pesta, tegeles lastega ja naistega oli vaga hea labisaamine. Naised omavahel said ka hasti labi, viskasid nalja ja suhtusid koike vaga rahulikult ja moistvalt. Ega vist muudmoodi saakski. Vaid yks naine tunnistas, et ta ei tunne ennast enam erilisena. Mulle tundus, et koige rohkem tahelepanu sai koige viimane ja koige ilusam ja saledam ja noorem naine.
Imestasin veel, et kuidas see mees jaksab pidada yleval 4 majapidamist. Mis nipiga? Keegi ei tundunud tool kaivat. Kaks naist olid hiljuti oma tookohast ilma jaanud, samuti mees ise. Nad arutasid, et teeks pereari. Siis selgus, et esimene naine oli finantsanalyytik ja pere raamatupidaja ja rahaasjade korraldaja. Siis tuligi valja, et ka teised naised on koik haritud ja voimelised ise end yleval pidama. Nii et hakkasin motlema, et no on ikka mehel hea elu. Motle, 4 naist, kes ootavad sind pikisilmi ja langevad sulle kaela ja on valmis sinu jaoks koike tegema. Kui neid kysitleti, et miks te nii tahate elada, siis noorem naine vastas, et aga nii ma ei tydine kunagi mehest ara, me ei tylitse ja meil on alati ponev ja huvitav, kui me kohtume. No nagu ikka veel oleks see kohtamise periood. Et nagu oled suhtes, aga ei ole ka. Ok, sellest saan veel aru, aga kui vaatasin, kuidas mees laks yhest majast teise ja igas majas suudles erinevat naist ja kes teab mida veel tegi, siis laks syda pahaks. Midagi peaks olema ikkagi intiimset vaid kahe inimese vahel. Ma ei tahaks suudelda meest, kes eelmine voi sama paev on suudelnud teist naist ja enne seda veel mitut erinevat. Mina ei suudaks jagada oma meest.
Mulle tundus, et need naised ise oigustasid end liiga ja kuigi pealtnaha oli koik ilus ja tore, siis pinna all vois aimata vaikest konkurentsi ja pinget. Mees muidugi monules koige selle keskel.
Midagi on ikka mada sellises elukorralduses ja koige hullem - mis eeskuju naitavad need naised oma tytardele???
See mees tunnistas ise ka, et vahest on tunne, et koik kaib ylejou, kuid samas kes meist nii ei tunneks ka oma tavaelus ja tavasuhtes. Siin koik neli naist, viimane ja noorim neist lapseootel, kellest saab jarjekorras 17-nes.
http://blog.zap2it.com/frominsidethebox/2011/10/sister-wives-robyn-and-kody-are-having-a.html
Ja siin kogu pere koos vaatamas UH videot, kus naha kohus kasvava uue pereliikme sugu
http://www.dailymail.co.uk/tvshowbiz/article-2047698/Sister-Wives-children-discover-set-baby-brother-new-episode-polygamy-reality-show.html
Nagu naha, on nende pere saanud ylima kriitika osaliseks, kuid nae - see myyb ja oma reality-showiga panevad kindlasti monusa papi kokku. Nii see kaib tanapaeval. Meil pole siin millegagi valja paista.
Tuesday, October 11, 2011
Vananaistesuvi
Meil on olnud viimane nadal aega iga paev ligi 30 kraadi sooja. Taielik suvi. Kuigi vahepeal kippus paris talviseks, siis nyyd tuli jalle suvegarderoob valja kiskuda, mille ma juba ara olin pakkinud. Ohtud ja hommikud eriti on siiski jahedad, kohati oli hommikuse ja paevase temperatuuri vahe 20 kraadi, hommikul 7 kraadi sooja, paevaks 27 kraadi. Selle tottu paljud ka haiged.
Marleenil oli juba sygisvaheaeg ara, amm kais teda hoidmas paar paeva linnas, et ta saaks trennides edasi kaia ja siis laksid paariks paevaks maale. Motlesin, et teen miskit asjalikku ara, kui last pole, aga mitte midagi ei teinud.
Reedel sain lapse tagasi ja Marleen tahtis minna open gymi. See on suur voimla, kus ta kaib iluvoimlemise trennis ja iga reede on seal nn avatud voimla koigile soovijatele. Viid lapse sinna kaheks tunniks, maksad 7 taala ja laps voib seal mangida, ise lahed teed oma asju. Ma tavaliselt kain toidupoes ara selle ajaga. See on hea voimalus lastele ronida, turnida, joosta, hypata ja mangida omavahel, Marleen leiab sealt alati palju sopru.
Hakkasime siis koju sattima ja mehe ode veel kutsus enda juures labi, kuid olin vasinud eelmisest ohtust ja otsustasin koju minna. Kuid oleksin pidanud mehe oe juurde minema, siis oleks vastav intsident jaanud olemata. Nimelt kui hakkasin toidukotte autost tuppa tassima, paasesid koerad aiast valja ja muidugi meie rumal emane kutsikas tormas kohe tanaval jalutanud kahe naise ja nende isase koera poole. Ning muidugi meie suur isane koer kohe sabas.
Meil ei ole kunagi olnud probleeme isase koeraga ja ta kuulab vaga hasti sona, samuti ei ole ta teiste koerte vastu agressiivne ega tee valjagi, kui just teda torkima ei tulda. Kuid seekord oli ju tema girlfriend mangus ja eks ta pidi naitama, kesse mees on. Oi jummel, mis siis jargnes, oli hullumaja. Vastasnaabrid tulid onneks valja ja olid mulle tunnistajaks. Need naised karjusid ja rookisid ja soimasid mind nagu ratta peal, nagu keegi tapaks neid. Ropendasid, ja ahvardasid politsei kutsuda. Mina muidugi laksin ka narvi ja mida ma oskasin teha, kui oma koera proovida tuppa ajada. Kuid naabrite koer pani kapates ees ja minu suur koer jargi ja no katsu katte saada liikuvat koera. Igal juhul mu koer kuulas mind ja tagantjargi ei maletagi, mis keeles ta peale karjusin, sest ta kuuletub vaid eestikeelsetele kasklustele. No mu koer ei teinud midagi, kui ajas taga nende koera, kuid nad vist arvasid, et soob ta elusalt ara. Loppes asi sellega, et sain suure koera aeda tagasi, naabrimees tuli vottis vaikse padariku sylle, ja naabrid tormasid rookides ja ahvardades minema, vabandasin miljon korda, kysisin, kas teie koer ok ( tundus ok ) ja ytlesin, et olen nous hyvitama arstikulud, kui vaja. Ei piisanud. Kutsusid politsei. See minu teinekordne kokkupuude elus politseiga yldse. Marleen oli muidugi hysteerias ja nuttis, ja just nagu nimme ei olnud naabripoisse ka too ohtu kodus. Rahustasin Marleeni ja laksin siis politseiga raakima, kes oli onneks vaga tore mees. Mehe kutsusin ka koju toolt. Kuid teda polnud vajagi. Politsei yritas meid naabritega klapitada, kuid nad kukkusid mind soimama ja syydistama, et ma kasvatan oma koeri kurjadeks. Kuigi meie koerad kunagi ei haugu moodakaijate peale, ei tee valjagi.
Kirusin ennast ja koeri ja naabreid ja mida iganes. Haal mul sellest kisamisest ja vaidlemisest siiani ara.
Lisaks sai meie paharatt Brunette veel teise vagitooga hakkama, mis nagu filmist parit. Nimelt meeldib talle hirmsasti paber. Muidu hoiame neid vaid yhes ruumis, kui nad toas on, kuid seekord olid nad kuidagi Marleeni tuppa end nihverdanud ja sealtkaudu vannituppa. Terve Marleeni toa porand oli tais pisikesteks tykkideks naritud wc-paberit. Ja Marleeni voodi oli tais veel ara naritud paberit. Hakkasin lahemalt vaatama ja see oli Marleeni koolifolder, kus koik tahtsad paberid siis. Koige tipuks oli ta voodisse pissinud. Ma ei teadnud, kas nutta voi naerda.
Vottis aega, et koik ara koristada ja nyydsest on pisikene padarik meil puuris kinni, kui me kodust ara laheme ja koerad toas on. Kuid ma veel ei oppinud oma vigadest. Eile lugesin yhte raamatukogust voetud raamatut ja laksin korra elutuppa midagi arvutist vaatama. Jatsin raamatu voodile. Mees laks samal ajal dusi alla. Natuke hiljem lahen magamistuppa tagasi ja mees imeliku naoga. Raagime juttu ja mees ikka kahtlase naoga. Hakkan raamatut otsima ja markan, et raamat ookapil, kuid esikaas puudu. Mees ytles, et koer sai juba keretaie kirja.
Seekord saime ikka omale paraja tegelinski kyll. Ega midagi teha, kui raamat tuleb kinni maksta.
Eile pidin siis Marleeni opetajale meilima, mis juhtus Marleeni folderi ja kodutooga. Ta ytles, et see oli parim nali. No hea seegi.
Muidu oli ilus nadalavahetus, Marleen oli sobranna juures terve laupaevase paeva ja meil oli mehega jalle kahekesi olemise paev. Kaisime niisama ringi, ja ohtul mees suitsetas lohe ja tegime kyynlavalgus ohtu aias. Pyhapaeval kaisime synnipaeval. Eilsest laks elu jalle tavalist rada mooda edasi. Marleenil on see laupaev siis esimene ujumisvoistlust ja avastasin, et ta on pandud 11-12a yhte voistlusgruppi ja muuta seda enam ei saa. Meie apardused ei loppegi. Kuid treener lohutas, et ta nii tubli ujuja, et saab hakkama. Ma ikkagi pabistan. Eks nais. Need voistlused on onneks vaid poole tunni soidu kaugusel, jargmised on 2 tunni soidu kaugusel ja sinna ma teda kirja ei pannud.
Marleenil oli juba sygisvaheaeg ara, amm kais teda hoidmas paar paeva linnas, et ta saaks trennides edasi kaia ja siis laksid paariks paevaks maale. Motlesin, et teen miskit asjalikku ara, kui last pole, aga mitte midagi ei teinud.
Reedel sain lapse tagasi ja Marleen tahtis minna open gymi. See on suur voimla, kus ta kaib iluvoimlemise trennis ja iga reede on seal nn avatud voimla koigile soovijatele. Viid lapse sinna kaheks tunniks, maksad 7 taala ja laps voib seal mangida, ise lahed teed oma asju. Ma tavaliselt kain toidupoes ara selle ajaga. See on hea voimalus lastele ronida, turnida, joosta, hypata ja mangida omavahel, Marleen leiab sealt alati palju sopru.
Hakkasime siis koju sattima ja mehe ode veel kutsus enda juures labi, kuid olin vasinud eelmisest ohtust ja otsustasin koju minna. Kuid oleksin pidanud mehe oe juurde minema, siis oleks vastav intsident jaanud olemata. Nimelt kui hakkasin toidukotte autost tuppa tassima, paasesid koerad aiast valja ja muidugi meie rumal emane kutsikas tormas kohe tanaval jalutanud kahe naise ja nende isase koera poole. Ning muidugi meie suur isane koer kohe sabas.
Meil ei ole kunagi olnud probleeme isase koeraga ja ta kuulab vaga hasti sona, samuti ei ole ta teiste koerte vastu agressiivne ega tee valjagi, kui just teda torkima ei tulda. Kuid seekord oli ju tema girlfriend mangus ja eks ta pidi naitama, kesse mees on. Oi jummel, mis siis jargnes, oli hullumaja. Vastasnaabrid tulid onneks valja ja olid mulle tunnistajaks. Need naised karjusid ja rookisid ja soimasid mind nagu ratta peal, nagu keegi tapaks neid. Ropendasid, ja ahvardasid politsei kutsuda. Mina muidugi laksin ka narvi ja mida ma oskasin teha, kui oma koera proovida tuppa ajada. Kuid naabrite koer pani kapates ees ja minu suur koer jargi ja no katsu katte saada liikuvat koera. Igal juhul mu koer kuulas mind ja tagantjargi ei maletagi, mis keeles ta peale karjusin, sest ta kuuletub vaid eestikeelsetele kasklustele. No mu koer ei teinud midagi, kui ajas taga nende koera, kuid nad vist arvasid, et soob ta elusalt ara. Loppes asi sellega, et sain suure koera aeda tagasi, naabrimees tuli vottis vaikse padariku sylle, ja naabrid tormasid rookides ja ahvardades minema, vabandasin miljon korda, kysisin, kas teie koer ok ( tundus ok ) ja ytlesin, et olen nous hyvitama arstikulud, kui vaja. Ei piisanud. Kutsusid politsei. See minu teinekordne kokkupuude elus politseiga yldse. Marleen oli muidugi hysteerias ja nuttis, ja just nagu nimme ei olnud naabripoisse ka too ohtu kodus. Rahustasin Marleeni ja laksin siis politseiga raakima, kes oli onneks vaga tore mees. Mehe kutsusin ka koju toolt. Kuid teda polnud vajagi. Politsei yritas meid naabritega klapitada, kuid nad kukkusid mind soimama ja syydistama, et ma kasvatan oma koeri kurjadeks. Kuigi meie koerad kunagi ei haugu moodakaijate peale, ei tee valjagi.
Kirusin ennast ja koeri ja naabreid ja mida iganes. Haal mul sellest kisamisest ja vaidlemisest siiani ara.
Lisaks sai meie paharatt Brunette veel teise vagitooga hakkama, mis nagu filmist parit. Nimelt meeldib talle hirmsasti paber. Muidu hoiame neid vaid yhes ruumis, kui nad toas on, kuid seekord olid nad kuidagi Marleeni tuppa end nihverdanud ja sealtkaudu vannituppa. Terve Marleeni toa porand oli tais pisikesteks tykkideks naritud wc-paberit. Ja Marleeni voodi oli tais veel ara naritud paberit. Hakkasin lahemalt vaatama ja see oli Marleeni koolifolder, kus koik tahtsad paberid siis. Koige tipuks oli ta voodisse pissinud. Ma ei teadnud, kas nutta voi naerda.
Vottis aega, et koik ara koristada ja nyydsest on pisikene padarik meil puuris kinni, kui me kodust ara laheme ja koerad toas on. Kuid ma veel ei oppinud oma vigadest. Eile lugesin yhte raamatukogust voetud raamatut ja laksin korra elutuppa midagi arvutist vaatama. Jatsin raamatu voodile. Mees laks samal ajal dusi alla. Natuke hiljem lahen magamistuppa tagasi ja mees imeliku naoga. Raagime juttu ja mees ikka kahtlase naoga. Hakkan raamatut otsima ja markan, et raamat ookapil, kuid esikaas puudu. Mees ytles, et koer sai juba keretaie kirja.
Seekord saime ikka omale paraja tegelinski kyll. Ega midagi teha, kui raamat tuleb kinni maksta.
Eile pidin siis Marleeni opetajale meilima, mis juhtus Marleeni folderi ja kodutooga. Ta ytles, et see oli parim nali. No hea seegi.
Muidu oli ilus nadalavahetus, Marleen oli sobranna juures terve laupaevase paeva ja meil oli mehega jalle kahekesi olemise paev. Kaisime niisama ringi, ja ohtul mees suitsetas lohe ja tegime kyynlavalgus ohtu aias. Pyhapaeval kaisime synnipaeval. Eilsest laks elu jalle tavalist rada mooda edasi. Marleenil on see laupaev siis esimene ujumisvoistlust ja avastasin, et ta on pandud 11-12a yhte voistlusgruppi ja muuta seda enam ei saa. Meie apardused ei loppegi. Kuid treener lohutas, et ta nii tubli ujuja, et saab hakkama. Ma ikkagi pabistan. Eks nais. Need voistlused on onneks vaid poole tunni soidu kaugusel, jargmised on 2 tunni soidu kaugusel ja sinna ma teda kirja ei pannud.
Subscribe to:
Posts (Atom)
