Piibelehed

Avastasin täna, et piibelehed juba õitsevad.
Meil aia ääres on väikene lapikene, kus need kasvavad ja tavaliselt magan õige aja maha.

Piibelehed on mu lemmiklilled olnud lapsepõlvest saadik, maailma parim lõhn on neil.

Tekist ja muust

Kevad on täies hoos ja meie elu jälle ülikiire.
Marleenil algas esmaspäevast uuesti ujumisetrenn ja nüüd siis ujub kaks tundi päevas.
Siiani kenasti vastu pidanud. Kohustust ujuda kaks tundi ei ole, kes jõuab natuke hiljem, kes läheb varem ära. Aga programm peal on tihe terve kevad ja suvi, pea igal nädalavahetus on kas võistlus või mingi muu üritus.
Abikaasat ei näe pea üldse enam, kuna tal ka tööl kiired ajad ja nõnda on kogu taksojuhi mängimine ja kodune korraldus minu kanda. Õnneks saabub mu ema suve alguses ja siis saab natuke kergemalt hingata.
Laulukooris käib ka Marleen endiselt, veel on jäänud üks proov, siis tuleb peaesinemine kirikus ja selleks kooliaastaks on laulmine läbi. Suvel on võimalus minna laulukoori suvelaagrisse, kuid see hingehinnaga, eks näis. Kui Marleen aga järgmine aasta soovib laulmist jätkata, on sissesaamine juba katsetega ja proovid toimuksid meist palju kaugemal. Marleenile meeldib küll väga laulda, kuid lauljat ma temas ei näe.
ˇ
Sain kurva uudise, et mu vend ja isa ei saagi mulle külla tulla seekord, loodetavasti siis järgmine aasta.
Kuigi järgmine suvi tahaks juba ise Eestisse minna.

Suursündmus vahepeal oli see, et saime omale üleöö kaua oodatud ja planeeritud teki ehk terassi.
Kuna inglise keeles see deck siis mina ytlen tekk. Nuputasin tükk aega, et kuidas see eesti keeles on.
Mees oli naabripoistega ammu plaani pidanud õllepudeli taga, et ehitame meile terassi. Mina olin nagu ikka skeptiline, sest meeste suure suuga tehtud jutud on ju teada. Kuni järsku ükspäev joonistati plaan, võeti mõõdud ära ja järgmine päev juba ehitus käis.

Paari päeva pärast oli vaatepilt selline.

Ja veel paari päeva hiljem sai terass ka pidulikult sisse õnnistatud.

Naabripoisid tegid meile vägeva kingituse - tuleaseme...

... mis sai ka ära proovitud.

Lõpptulemus.

Kõik käis nii kähku, et mina ei saanud arugi, kui juba terass valmis. Midagi pole öelda, naabripoisid tegid tubli töö ja seda ilma ühegi sendita. Siin ei ole kombeks raha võtta, pigem aidatakse üksteist.

Mees aitas vastutasuks naabritel uut piirdeaeda ehitada.

Ja muidugi läks kastide kaupa õlut neile.

Minu tasuks oli igaõhtune kokkamine ja samuti küpsetasin elu esimese ehtsa ameerikapärase

juustukoogi nende tellimusel. Hakkasin mõtlema, et pea 6a olen siin elanud, kuid juustukooki pole teinud. Ikka alati seda poest ostetud. Kuid enda tehtud oli parem.





Arenguvestlus

Eile oli Marleenil koolis järjekordne arenguvestlus ehk Parent-Teacher conference.
Marleeni õpetaja vist fännab neid, sest see oli juba kolmas kord.
Ma enam-vahem teadsin, mida ta ütleb, sest kaks esimest korda oli tema jutt täpselt sama :)

Alguses siis ülevaade üleriigilistest tasemetestidest, mida siin tehakse ka mitmeid kordi kooliaasta jooksul. Marleen on alati skoorinud kõvasti üle keskmise ja sellega muret ei ole.
Alates kolmandast klassist teevad kõik lapsed ka ISTEP testi ja IREAD testi. Nende testitulemuste järgi pannakse koolid paremusjärjestusse. Vaatasin huvi pärast järgi, et umbes 1000 algkoolist kogu meie osariigi peale oli Marleeni kool eelmise aasta tulemuste põhjal täpselt keskel.

Siis alati Marleeni õpetaja kiidab, kui tubli Marleen on, kõige paremini käituv laps ja üldse igati toreda ja kihvti iseloomuga. Et võtab koolitööd tõsiselt, kuid oskab ka nalja teha.
Selles suhtes mulle siin Usas meeldib, et õpetaja ja laste vahel on selline familiaarne lõõpiv suhtlemine, kuid samas lapsed austavad õpetajat ja vastupidi. Vähemalt on see minu kogemus.
Samas vahest Marleen ikka räägib, kuidas õpetaja oli kõigi peale pahane ja karjus ja tema kartis.
Eks peabki natuke kartma, ma leian. Muidu ju lapsed astuvad pähe. Ei kujuta ette õpetajatööd päevad läbi umbes 20-25 erineva iseloomuga õpilasega.

Siin on iga aasta erinev õpetaja ja seega tuleb kevadel jälle hüvasti jätta. Kui on hea õpetaja, siis on kahju. Marleeni parimad õpetajad ongi olnud praegune vanem meesõpetaja ja esimeses klassis, kui oli ka vanem naisterahvas. Ma olen alati viinud õpetajatele lilled ja raamatupoe kinkekaardi, kuigi siin pole kombeks viia lilli. Aga õpetajatel on alati olnud väga hea meel.

Õpetaja kiitis ka meid, vanemaid ja ütles, et oleks rohkem nii huvitavaid ja toredaid.
Tõesti häbene silmad peast.
Ta on algusest peale olnud vaimustatud meist kui eurooplastest.

Kirjutan tool edasi, nonda tapitahti pole.

Yhesonaga et Marleen on nii tubli ja vahva ja ninnu-nannu, aga mina ei saanud ja ytlesin, et noh
see on vaid klassis opetajaga, et kodus naitab natuke teist iseloomu. Nagu varem maininud, kahtlane eelpuberteet valja loomas ja eks iseloom ka. Nimelt siis vastav "attitude" ehk ninatark suhtumine ja vaidlemine vanemate inimestega nagu naiteks emaga ehk minuga. Kusjuures issiga ei vaidle niimoodi.
Naiteks sain koolist paberi, kus ytles, et reedel tehakse munadepyhapiknik ja vanemad on ka oodatud.
Marleen vaidab, et see on jargmine reede, mitte see reede. Ma ytlesin, et paberi peal kirjas, et see reede. Ja laheb tuline vaidlus lahti, just tema poolt. Isegi paberit ei uskunud, sest opetaja olla vaitnud, et see on 13. aprill.  Ma olen juba nii palju targemaks saanud, et ei vaidle vastu, jaan rahulikuks ja ytlesin Marleenile, et mis me ikka vaidleme, kysime opetaja kaest koolis jargi.
Opetaja tegi suured silmad, kui kuulis, et Marleen ei uskunud mind, et see reede on piknik. Ja paberit ka ei uskunud. Kysis siis, et ei tea kummalt vanemalt see vaidlemine ja poikpaisus tuleb ja Marleen teatas, et isalt.
Lapse suu ei valeta :)

Siin link Marleeni koolilehele, kui kedagi huvitab.

http://www.ics-charter.org/ices

Moned pildid ka.
Marleeni klassi Spring Musical, teemaks piraadid. Marleen on keskel punase peapaela ja silmaklapiga.

Marleen enne jõulukontserti enda kapi ees.

Marleeni "lockeri" ehk kapi sisemus. Patrioot noh.

Marleeni klass.

Puhkus täies hoos

Ja mina ei puhka sugugi.

Võtsin ikkagi töö juurest terve nädala vabaks, ei hakanud poolitama ja hea meel, et nii tegin.

Kodus nii palju tegemist. Ausalt öeldes võiks siin paar nädalat järjest küürida, pesta ja asju ja riideid sorteerida.

Muidu meie väikene puhkus möödunud väga mõnusalt. Ilmad on olnud vahelduva eduga soojemad ja jahedamad, sellised parajad. Oleme käinud palju jalutamas ja väljas olnud, teisipäeval sai ka esimene ametlik grill ära tehtud. Marleen sai kauaoodatud elektrimootoriga tõukeratta endale, ning on nüüd pooled päevad tänaval ja kihutab sellega ringi, mul natsa hirm nahas, kuid sõnad peale loetud, et sõiduteele ei lähe ja oma tänavaotsast kaugemale ka mitte. Siin osad kihutavad isegi oma majade vahel nagu hullud, nii et peab olema ettevaatlik. Aga tundub, et ta väga hoolikalt jälgib autosid ja on ettevaatlik.

Pühapäeval käisime maal kogu perega, koerad ka kaasas ja mehe õepoeg. Lastel nagu alati oli seal lõbu laialt, ei mingit muret, iga seal ei hakka. Mees ja äi tegid seal metsa, vedasid puid saeveskisse, et saaksime laudu veranda ehitamiseks. Õhtuks olime kõik värskest õhust rammestunud.


Esmaspäeval oli jahedam ilm ja viisin lapsed väikesesse kohalikku veekeskusesse, mina vedelesin mullivannis.
Eile käis ämm lastega loomaaias, mina otsustasin, et pean ikka midagi kasulikku ka ära tegema.
Alustasin riidekapi sorteerimisega ja lõpetasin akende pesuga ja suurema puhastusega magamistoas.
Kaugemale ei jõudnudki, kuna iga nurga ja kapi tagant avanes päris kole vaatepilt.
Õhtul oli Marleenil laulukoor ja peale seda läksid ämm lastega maale ära, kuhu jäävad homseni.
Minul möll käib, ja lõppu pole näha.
Enam-vähem on alumine korrus tehtud, hea, et on pööning, kuhu kõik träni visata. Millalgi peab hakkama seal siis ka asju sorteerima ja koristama, oeh.

Üldiselt naudin kodus olemist ja toimetamist, see nagu omaette teraapia. Vaheldus ka tööl käimisele.

Vahepealsetest tähtsamatest sündmustest nii palju, et meil mehega täitus nädal tagasi 10a tutvumisest, mille auks käisime väljas istumas natukene. Tegime suhteinventuuri ja kokkuvõttes võib tõdeda, et kõige hullemini polegi läinud. Mehe sõnade järgi on minust saanud noore plika asemel täiskasvanud naine, vaat mis välja tuli. Vaatasime vanu pilte ja norisin meest, et näe, oli mul kena noormees, nüüd on vanamehenäss, 40 ikkagi ukse ees. Ta noris vastu, et ammugi aeg tal mind noorema vastu välja vahetada, ikkagi keskeakriis peaks peal olema. Tegelt on kriis pigem minul, kui temal. Tema on oma nn koha leidnud elus ja kõigega rahul, mina mitte.

Marleen sai aga oma ujumisklubi hooajalõpubanketil üllatuse osaliseks, nimelt valiti ta oma vanusegrupis tüdrukute seas kõige agaramaks, tublimaks ja mis kõik veel ja austati teda vägeva auhinnaga.

Hetkel on ujumises paus kuni aprilli keskpaigani, siis läheb uuesti lahti ja hakkab ujuma 2 tundi päevas ühe tunni asemel. Üle kolme päeva nädalas me siiski ujumas käima ei hakka, läheks liiga kreisiks.

Vahepealne update 1 .aprill

Üritasin rohkem pilte lisada, kuid millegipärast jookseb kokku, seega jäigi varasem postitus tegemata.

Sain elamise enam-vähem korda, kuid viimased päevad olen olnud laisk mis laisk. Ei viitsi enam midagi teha, kuigi siin majas ei lõppe tööd kunagi. Reedel tuli Marleen koju tagasi ja saime veel korra jalutamas ära käia, kui hakkas jubedat padukat sadama. Seega olime õhtul kodus ja ei teinud mitte midagi. Laupäeval käisime aga ta parima sõbranna ja emaga kinos vaatamas "Mirror, mirror", kaasaegne versioon Lumivalgukesest peaosas Julia Robertsiga.  Pärast tulime meile ja istusime siin pea südaööni, lapsed mänigisid ja arutasime sõbranna emaga elu ja asju. Peab paika, et teiste probleeme omale ei tahaks...

Täna meil endiselt vihmane ilm ja ma ei viitsi jällegi midagi teha, kuigi peaks aias natukene toimetama. Marleen on mänginud printsessi terve päeva ja mees möllab õues, hiljem pidi hakkama saslõkki küpsetama. Üritan end kokku võtta ja midagi kasulikku veel viimase puhkusepäevaga ära teha. Tööl käimine on juba ära unustatud, puhkaks veel nii kuu aega hea meelega.

Head esimest aprilli kõigile!!

Kevadest sai suvi

yleöö.

Viimased nädal aega on olnud temp üle 20 ja täna 26 kraadi sooja. Täielik suvi.
Mõnus ja ootamatu.
Sellist sooja märtsi siin ei mäletagi, vahest on veel lumi maas olnud sellel ajal.

Tegin ka mõned pildid meie kevad-suvest.

Meie võrratu magnooliapuu.

Kaadrisse jäi õhkutõusev lennuk.

Vastasmaja taha pandi paari päevaga püsti vägev garaaz. Maja värviti garaaziga sama värvi. Vaade on palju ilusam kui enne.

Ja ka teise maja taha ehitati kiiresti garaaz.
Nüüd peame oma garaazi ka yle värvima, et sobiks kokku.

Nagu sellelt pildilt näha, sai Marleen endale kõrva augud. Juhtus see üleöö ja üllatusena ka mulle.
Mees viis Marleeni auke tegema ja nüüd on üks sünnipäevakink käes.
Minu käest soovitakse batuuti.

Nühkisin maja seinu puhtaks, mille koerad mustaks hüppanud. Sellest ka segadus.
Meie tagasihoidliku veranda asemele peaks umbes kuu aja pärast tulema uus ilus puust veranda.
Ei jõua ära oodata.

Marleen üritab endale kiike ehitada.

Ühele lennukile lisandus teine ja korraks oli tunne, et nad põrkavad kokku.

Ja meil on kevad ( 29. veebruar )

voi isegi suvi. Tana naitab kraadiklass +18 kraadi sooja. Monus.
Jaaks see siis ka pysima.
Tegelt on see talv lainud kuidagi vaga kiiresti ja linnulennul.
Marleen hakkab lopetama kolmandat klassi, paar aastat veel ja ta on pohikoolis...
Meil saab kevadel siin oldud 6a. Mehel on ees tahtis synnipaev, mina saan juba 32a.
Tihti on tunne, et oleme vanaks jaanud, kuigi laias laastus vottes oleme ju ikkagi noored veel.
Ent keha alati nii ei arva. Vahe on sees, kas oled 20a voi 30a. Loodan, et mul on 40a sama palju energiat, kui mu mehel. Kuigi ta ka vahest ei tee mitte midagi. Viskab pikali ja ei touse tunde. Eks vahest nii peabki.

See nadalavahetus oli Marleenil molemal paeval voistlus, jalle hommikused, nii et pidin tousma 5.30.
Voistlused olid pikad ka, saime laupaeval alles 1 ajal koju, soime lounat, kaisime toidupoes ja ylejaanud paeva ei teinud mitte midagi. Koristamise lopetasin alles esmaspaeva ohtul. Kui vanasti olin jube pedant ja koik pidi kogu aeg laikima, siis nyyd olen leppinud, et see pole lihtsalt voimalik ja ei hakka ennast tapma. Kui ei jaksa ja ei joua, siis ei tee ka. Soogiga ma ka ei massaks nii palju, kuid mees ja laps tahavad ikka korralikumat toitu.
Voistlustel laks Marleenil hasti, kuid see oli suur voistlus ja eriti tydrukuid oli palju, tundub, et ujumine siin tydrukute ala rohkem. Onneks oli see viimane voistlus selleks hooajaks meile ja martsis-aprillis tuleb kuuajane paus ka trennis. Aprilli lopus algab suvehooaeg, eks nais, kas viitsime suvel ka trennides kaia, just see toolt koju ja otse trenni tormamine on mind ara vasitanud. Nyyd veel treener teatas, et Marleen on valmis liikuma edasi jargmisesse gruppi ja nemad treenivad 2 tundi paevas, 5 paeva nadalas, kella 5-7-ni. Mul on raske jouda kella 6-kski trenni, Marleen jouab koolist koju 4.30 ajal, siis ta koju sooma ei jouakski.
 Marleenile ujumine meeldib ja ta tahab trennis kaia. Ujumine on hea sport, kuid olympiasportlast ma ei kasvata ja ei ole kindel, kas tahan, et kogu elu keerleks ujumise ymber. Seal on vanemaid, kellel lapsed juba pubekad ja aastaid ujunud, nad ytlevad, et ujula on teine kodu. Natuke hirmutav. See nouab suurt pyhendumist.

Varsti on kevadvaheaeg ja ilmselt votan puhkuse valja. Tahaks siis ka kuhugi minna, kuid nagu alati on kysimus, palju raha ja kas yldse tahame kulutada ja kas mees saab toolt vabaks. Siin kaivad paljud kevadvaheajal Floridas, see on koige popim sihtpunkt. Meie oleme kainud korra, 2a tagasi. Kuna oli olnud kylm talv, siis oli martsi lopus veel vesi jahe ja suht tuuline Mehhiko lahe aares. Raha tuleb sinna puuga selga votta, sest iga liigutus maksab. Lisaks ju kulub bensiin ja hotell ja soomine. Mees mul ei ole reisija tyypi, talle ei meeldi nii pikka maad soita ( Floridasse 14-20 tundi, oleneb kuhu minna ) ja ega minagi pole harjunud nende pikkade vahemaadega. Lennukiga soita on koolivaheajal kallis, kui hinnad laes.

Update 3. marts

Paris suvi meil veel siiski pole, kuna vahepeal tuli lumi maha, enne seda laastasid meie kanti ja naaberosariike karmid tornaadod, siin onneks paasesime hullemast. Aga tuul oli kyll paar paeva nii kohutav, et ma ei saanud autoust lahti ja auto kiskus soites kogu aeg teelt valja. Yks paev sadas viinamarja suuruseid rahetykke alla. Kuid aias juba lumikellukesed oitsevad ja nartsissid ka pungitavad valja.

Kevadvaheaja suhtes otsustasime, et votan osad paevad vabaks ja lahme ehk eestlastest sopradele kylla Cincinnatisse, see siit paari tunni kaugusel. Seal on suur siseveekeskus ja loomaaed, kus pole kunagi kainud. Mehe vanemal tytrel on ka robotivoistlus samas linnas, et saaksime ka seda minna vaatama.
Mehe vanem tytar on meil nyyd mitu korda kylas kainud ja jaanud terveks nadalavahetuseks, tal yksi kodus igav ja Marleeniga nad klapivad ylihasti, kui pyhapaeval ta ara laks, Marleen nuttis. Vanusevahe on neil tapselt 8a, Kaijah saab 17a juunis ja Marleen 9a, syndinud kahepeavase vahega.
Nendevaheline suhe annab mulle aimu, mis oleks, kui saaksime veel yhe lapse, tundub, et vaiksemale vaga meeldib suurem ode ja vastupidi.

Palju onne, Eestimaa!!!

Elan kyll valismaal, kuid kodumaa on mulle kallis olnud alati.
Nagu varemgi olen kirjutanud, siis Eestimaa loodus ja ohk ja meri ja rannad ja mets jaavad mulle alati
koige ilusamateks ja armsamateks.

Kodumaa igatsusest vist ei saagi lahti kunagi.
See jalitab sind alati.
Ometigi mida kauem olen ara olnud, seda vooramaks tundub koik jaavat ja seda vooram tundun ise...
Valismaale kolinud eestlased ei ole enam need "oiged" eestlased mingi aja parast.
Sellel on nii haid kui halbu kylgi. Hea kylg on see, et silmaring avaneb tohutult, korvaklapid kaovad eest, tuled oma pisikesest keskkonnast valja ja naed maailma natuke laiemalt. Vahemalt minuga on nii lainud.
Ja selle yle on mul hea meel. Et silmaring on avanenud.
Hea meel ei ole selle yle, et ei tunne end paris nn kodus ei siin ega enam ka Eestis mitte.
Oled mingi vahepealne kahtlane olend.

Onneks meil on siiski siin piisavalt eestlasi ymber, et sailiks eesti keel ja meel.
Mis on yldse eesti meel?
Me ei kanna rahvariideid ega laula isamaalisi laule, nii nagu tegid siia tulnud eestlastest sojapogenikud II MS ajal. Neid on jargi veel kaputais ja tanu nendele on veel elus Indianapolise Eestlaste Selts.
Paljud nendest tulid siia kas noorukina voi lapsena, osad ka juba taiskasvanuna, nagu naiteks mu mehe vanaisa. Koik eestlased tootasid siin end yles, enamusel on korgharidus, paljud on lektorid ylikoolides, osad korged sojavaetegelased jne. Osad abiellusid omavahel, osad kohalikega. Koigil on sailinud eesti keele oskus. Enamus nendest on nyydseks mulla all, jareltulijad on abiellunud kohalikega ja nende lapsed enam eesti keelt ei raagi.

Yks 70-ndates eesti naine raakis mulle, kuidas ta oli noor tydruk, kui siia tuli ja kuidas neil oli oma rahvatantsuring, laulukoor ja muud ringid, koik keerles eestluse ymber. Tohutult kihvt mu meelest.
Tal on alati hea meel meid noori eestlasi naha ja ta ise kaib igal yritusel.

Yleeelmine suvi kaisime Lati majas jaanipaeval, kuhu olid kutsutud latlased, eestlased, leedukad, poolakad, rootslased, sotlased. Yks meeldejaavamaid yritusi siin yldse. Ehtne jaanipidu koos laulu, tantsu, lokke ja mangudega, lapsed ei tahtnud kuidagi ara minna.

Tavaliselt saavad eestlased kokku ( suurem ring siis ) joulude ajal ja vabariigi aastapaeval. Kuna meil ei ole siin oma "maja", toimuvad kokkusaamised kas Lati majas voi mones kirikus.
Siin leidub vanu eestlasei, kes kannavaid rahvaroivaid, mangivad kannelt ja raagivad puhast eesti keelt.
Paljud nendest eestlastest ei ole kunagi Eestisse tagasi lainud, isegi mitte kylla. Vene ajal kardeti minna ja hiljemgi oli kartus sees, kuid kindlasti oli ka muid pohjuseid. Liiga valus ja emotsionaalne.
Ma ei kujuta ette, et lahkutakse kodumaalt ja kunagi enam kodumaad ei nahta.
Olen moelnud, et kui mind pandaks valiku ette, kas minna tagasi kodumaale nyyd voi mitte kunagi, mis valiku ma teeks... saaks olema aaretult raske.

Ise tahan sidet Eestimaaga hoida tugevana nii endale kui lapsele ja loodame kylastada tihedamini!!
Eestimaa on eriline ja ilus.
Ja kallis.