Posts
ehk siis meil kevad. Vahelduva eduga terve talve nii olnud ja nyyd juba teist paeva jarjest.
Paris monus, tuleks siis kevad pariselt ka. Oiget talve see aasta ilmselt ei tule ja selline koikumine
on ara tyytanud, ei liha ega kala.
Muidu elu nagu ikka.
Yritan end katte votta ja harrastada tervislikku toitumist ja liigutamist, laheb ka vahelduva eduga, nagu ikka nadalavahetused loovad koik segi. Pyhapaeval tuli mehe pere kylla, ema-isa ja ode perega, tegime
viimase rasvase joululaua, kuna meil oli verivorste ja kapsaid jargi, juurde sai kartulid ja sealihapraad.
Eile terve paeva mul koht valutas sellest.
Laupaeval oli Marleenil jarjekorde ujumisvoistlust, kell 6 hommikul hakkasime soitma paksu lumesajuga ja kell 11 kui voistlust labi, oli lumi lainud, paike paistis ja 10 kraadi sooja.
Seekord ei lainud nii hasti, olen tahele pannud, et kui hakkab nihu minema, lahebki lopuni nihu.
Aga pole hullu, Marleenil oli lobus sellegipoolest, sai teiste tydrukutega suurtele kaasa elada ja lobiseda ja tsillida. Veebruaris on veel kaks voistlust, yhele vist ei lahe, kuna seal toimub juba kvalifitseerumine suurtele ja tahtsatele voistlustele, millele me niikuinii ei paase. Marleen saab suvel 9a ja liigub edasi voistlema 9-10a gruppi, mis saab olema palju raskem, hetkel ta voistleb 8a ja nooremate grupis, kus on lapsed alates 5a. Nii et eelis on olemas. Aga trenn on kasuks tulnud, vahepealne suur kaalutous on seisma jaanud, pikkuseks sai moodetud 137 cm hiljuti ja kaalu umbes 35 kg.
See pyhapaev on meie linn Usas koige populaarsem, kuna toimub aasta spordisyndmus SuperBowl.
Tanu sellele yritusele tehti meie lahiymbrus, tanavad ja majad korda, ettevalmistused on kestnud juba aastaid. Linna vajub hunnik tahtsaid tegelasi ja kuulsaid inimesi, peaesineja on Madonna. Moll kaib kesklinnas juba praegu, yles on pandud terve suur nn kyla, kus iga ohtu erinevad esinejad. Plaanime tana minna ja vaadata, mis seal toimub, sest nadalavahetusel hoiame eemale. Selline yritus on siin hingehinnaga, piletid alates 3000 taala ( need siis koige odavamad ) ja parkimine alates 100 taala ja majutusest-soogist ei raagigi. Kuid siin on piisavaltr inimesi, kes on nous raha kulutama ja kellel on, et kulutada. Meie vaatame yritust oma kodus diivanil telekast.
Tuesday, January 31, 2012
Wednesday, January 18, 2012
Aasta 2011
oli hea aasta. Kokkuvottes.
Kyll juba jaanuari keskpaik ja pyhadetrall unustusteholma vajunud, siis motlesin, et tuletan ka ikka meelde, mis tahtsat juhtus ja panen kirja olulisema.
Aasta alguses oli mu ema meil kylas, mis on alati omaette syndmus, eriti Marleeni jaoks.
See aasta laks ta jaanuaris Eestisse ja tuleb meile kylla suvel.
Kevad moodus ylikiirelt, paberimajanduse tahe all, et saaksime passid Eestisse soiduks, samuti surfasin netis vahemalt kuu aega ja proovisin leida sobivaid lennupileteid. Kogu kevad mooduski ettevalmistuseks Eestisse minekuks, vaim ei olnudki lopuni valmis, koik oli nagu kuidagi unes.
Reis oli oudusunenagu, kuid kohale joudsime. Oppetund - mitte kunagi lennata Ameerika lennuliiniga Euroopasse, jargmine kord maksan rohkem ja lahen SAS-iga. Tagantjargi aga oli koik yks tore seiklus, mida meenutame kindlasti kaua aega. Meie jaoks oli Eestisse minek yle 5a midagi vaga erilist ja kaua oodatut. Kahju, et ei saanud kauemaks jaada, see kaks ja pool nadalat oli habematult lyhike aeg ja jargmine kord loodame minna kauemaks, ehk juba jargmine aasta.
Tagasi tulles oli kohe minu synna, mida ma eriliselt ei tahistanud, selles vanuses ei oota seda synnat enam nii vaga ohinaga ja kohe varsti peale seda algas Marleenil kool.
Lopetas ta teise klassi eelmine aasta katoliku erakoolis, kus kais kolm aastat, alates 5a.
Nii et nyyd laheb tal juba neljas kooliaasta, kuigi alles 8a. Uues koolis laheb Marleenil hasti, viimasel tunnistusel oli vaid yks 4, ylejaanud viied. Tundub, et ta on yks opetaja lemmikutest, vahemalt opetaja alati kiidab Marleeni agaralt.
Marleenil laheb hasti ka ujumises, mida ta alustas tosisemalt sygisel. Seni oleme kainud neljal voistlusel ja iga kord on ta oma tulemusi parandanud, st saanud parema aja. Talle meeldib ja see on hea fyysiline trenn. Ylejaanud trennidest me loobusime praeguseks, kuid ta vaga tahab uuesti minna iluvoimlemisse ja tantsutrenni. Ta on ehtne Kaksik, kes vajab pidevat actionit, uusi kogemusi ja elamusi, yritan temaga sammu pidada.
Kasvanud ta vaga ei ole viimase aastaga, kuid muidu on arenenud iseteadlikuks ja asjalikuks lapseks.
Suhtlemisoskus on tal vaga hea, ta saab enamus lastega hasti labi, on vaga seltskondlik ja ei habene midagi ega kedagi.
Tavaliselt teeb ta mitut asja korraga, naiteks vaatab telekat, kirjutab paevikut ja kuulab muusikat, vahepeal tantsib, siis joonistab, siis loeb. Voib nokitseda mingi asja kallal tunde, kuid siis jalle iga viie minuti tagant midagi uut teha.
Parima sobrannaga vanast koolist on nad hakanud aina tihedamalt suhtlema ja seni on ta jaanud ka ainsaks sobrannaks, kellega kaivad yksteisel kylas, rohkem kaib kyll Marleen seal.
Tooalaselt ei saa kurta, kuigi tood on liiga palju ja ei saa kuidagi jarje peale. Aasta lopp kujunes metsikuks, tegin 12-tunniseid toopaevi, kuid koik tasus ara, kuna saime lopuks yle pika aja palgalisa ja juba kevadel lubati veelgi palka tosta, kui myyk samal tasemel seisab.
Aasta lopp laks jah nii kiirelt, nagu niuhti. Koik jouludega seotud yritused moodusid toredalt ja ega eriti puhata saanudki voi joule nautida, valja arvatud palju haid sooke, mille tagajarg on nyyd naha.
Eile alustasin siis karmi dieedi ja trenniga, no ei kannata enam, et pyksinoop kinni ei lahe.
Mehel on ees 40a juubel kevadel ja temagi yritab vormi saada. Nii et tervislikud eluviisid jalle moes.
Kokkuvottes oli 2011a hea aasta. Proovile pani meid mehe ootamatu tookaotus kevadel, kuid see oli hea oppetund, ytleme nii. Saime kriisist yle ja voin oelda, et hetkel oleme heas kohas oma elu ja suhtega, st me ikka vaidleme ja tylitseme, sellest vist ei paase kahe nii kange inimese puhul, kuid me ei yrita nii meeleheitlikult yksteist enam muuta ja votame iseend ja teist nagu oleme.
Kindlasti oppisin ma asju rahulikumalt votma ja mitte nii vaga paanitsema ja podema. Eks arenemisruumi veel ole muidugi.
Suurematest muutustest veel nii palju, et saime omale uue pereliikme emase koera naol, kes on iseloomult taielikult isase vastand, elav ja nagu Durcelli janes, hoiab meid koiki hoos. Nyydseks on ta saanud "naiseks" ja meil on kriitiline periood, kuna ei soovi veel pojukesi. Yldiselt proovin mitte moelda selle peale, et yks paev meil on neid terve pesakond, aga noh see rohkem mehe ja lapse teema, nemad need koertehullud.
Ilmad on meil olnud see talv nagu oo ja paev, korralikku talve polegi tulnud, vaid tundub, et jaabki terveks talveks kehtima muster, et kaks paeva on 10 kraadi sooja ja sajab vihma ja siis kaks paeva on -10 ja lumetuisk. Vastik, vastik, vastik. Ei meeldi mulle see talv. Marleeni ikka sai natuke maal kelguga kynka otsast alla lasta, kuid sellega meie talveroomud on ka piirdunud, voiks juba kevad tulla, selline masendav novembriilm segamini lumetuiskudega ei ole mingi ilm.
Valjavaade selleks aastaks ei ole ka paha, tood jagub meil molemad rohkem kui jouame ara teha ja ka kodus on plaanid suured, jaguks vaid aega ja raha.
Kevadel on mulle kylla tulemas mu vend ja ilmselt ka isa ning suvel tuleb mu ema meile kylla.
Plaanis on minna natuke reisima Usa peale suvel ja loodame vaga jargmine suvi Eestisse minna kogu perega.
Seniks tuleb aga tood edasi rabada ja eesmarkidele kindlaks jaada!
Kyll juba jaanuari keskpaik ja pyhadetrall unustusteholma vajunud, siis motlesin, et tuletan ka ikka meelde, mis tahtsat juhtus ja panen kirja olulisema.
Aasta alguses oli mu ema meil kylas, mis on alati omaette syndmus, eriti Marleeni jaoks.
See aasta laks ta jaanuaris Eestisse ja tuleb meile kylla suvel.
Kevad moodus ylikiirelt, paberimajanduse tahe all, et saaksime passid Eestisse soiduks, samuti surfasin netis vahemalt kuu aega ja proovisin leida sobivaid lennupileteid. Kogu kevad mooduski ettevalmistuseks Eestisse minekuks, vaim ei olnudki lopuni valmis, koik oli nagu kuidagi unes.
Reis oli oudusunenagu, kuid kohale joudsime. Oppetund - mitte kunagi lennata Ameerika lennuliiniga Euroopasse, jargmine kord maksan rohkem ja lahen SAS-iga. Tagantjargi aga oli koik yks tore seiklus, mida meenutame kindlasti kaua aega. Meie jaoks oli Eestisse minek yle 5a midagi vaga erilist ja kaua oodatut. Kahju, et ei saanud kauemaks jaada, see kaks ja pool nadalat oli habematult lyhike aeg ja jargmine kord loodame minna kauemaks, ehk juba jargmine aasta.
Tagasi tulles oli kohe minu synna, mida ma eriliselt ei tahistanud, selles vanuses ei oota seda synnat enam nii vaga ohinaga ja kohe varsti peale seda algas Marleenil kool.
Lopetas ta teise klassi eelmine aasta katoliku erakoolis, kus kais kolm aastat, alates 5a.
Nii et nyyd laheb tal juba neljas kooliaasta, kuigi alles 8a. Uues koolis laheb Marleenil hasti, viimasel tunnistusel oli vaid yks 4, ylejaanud viied. Tundub, et ta on yks opetaja lemmikutest, vahemalt opetaja alati kiidab Marleeni agaralt.
Marleenil laheb hasti ka ujumises, mida ta alustas tosisemalt sygisel. Seni oleme kainud neljal voistlusel ja iga kord on ta oma tulemusi parandanud, st saanud parema aja. Talle meeldib ja see on hea fyysiline trenn. Ylejaanud trennidest me loobusime praeguseks, kuid ta vaga tahab uuesti minna iluvoimlemisse ja tantsutrenni. Ta on ehtne Kaksik, kes vajab pidevat actionit, uusi kogemusi ja elamusi, yritan temaga sammu pidada.
Kasvanud ta vaga ei ole viimase aastaga, kuid muidu on arenenud iseteadlikuks ja asjalikuks lapseks.
Suhtlemisoskus on tal vaga hea, ta saab enamus lastega hasti labi, on vaga seltskondlik ja ei habene midagi ega kedagi.
Tavaliselt teeb ta mitut asja korraga, naiteks vaatab telekat, kirjutab paevikut ja kuulab muusikat, vahepeal tantsib, siis joonistab, siis loeb. Voib nokitseda mingi asja kallal tunde, kuid siis jalle iga viie minuti tagant midagi uut teha.
Parima sobrannaga vanast koolist on nad hakanud aina tihedamalt suhtlema ja seni on ta jaanud ka ainsaks sobrannaks, kellega kaivad yksteisel kylas, rohkem kaib kyll Marleen seal.
Tooalaselt ei saa kurta, kuigi tood on liiga palju ja ei saa kuidagi jarje peale. Aasta lopp kujunes metsikuks, tegin 12-tunniseid toopaevi, kuid koik tasus ara, kuna saime lopuks yle pika aja palgalisa ja juba kevadel lubati veelgi palka tosta, kui myyk samal tasemel seisab.
Aasta lopp laks jah nii kiirelt, nagu niuhti. Koik jouludega seotud yritused moodusid toredalt ja ega eriti puhata saanudki voi joule nautida, valja arvatud palju haid sooke, mille tagajarg on nyyd naha.
Eile alustasin siis karmi dieedi ja trenniga, no ei kannata enam, et pyksinoop kinni ei lahe.
Mehel on ees 40a juubel kevadel ja temagi yritab vormi saada. Nii et tervislikud eluviisid jalle moes.
Kokkuvottes oli 2011a hea aasta. Proovile pani meid mehe ootamatu tookaotus kevadel, kuid see oli hea oppetund, ytleme nii. Saime kriisist yle ja voin oelda, et hetkel oleme heas kohas oma elu ja suhtega, st me ikka vaidleme ja tylitseme, sellest vist ei paase kahe nii kange inimese puhul, kuid me ei yrita nii meeleheitlikult yksteist enam muuta ja votame iseend ja teist nagu oleme.
Kindlasti oppisin ma asju rahulikumalt votma ja mitte nii vaga paanitsema ja podema. Eks arenemisruumi veel ole muidugi.
Suurematest muutustest veel nii palju, et saime omale uue pereliikme emase koera naol, kes on iseloomult taielikult isase vastand, elav ja nagu Durcelli janes, hoiab meid koiki hoos. Nyydseks on ta saanud "naiseks" ja meil on kriitiline periood, kuna ei soovi veel pojukesi. Yldiselt proovin mitte moelda selle peale, et yks paev meil on neid terve pesakond, aga noh see rohkem mehe ja lapse teema, nemad need koertehullud.
Ilmad on meil olnud see talv nagu oo ja paev, korralikku talve polegi tulnud, vaid tundub, et jaabki terveks talveks kehtima muster, et kaks paeva on 10 kraadi sooja ja sajab vihma ja siis kaks paeva on -10 ja lumetuisk. Vastik, vastik, vastik. Ei meeldi mulle see talv. Marleeni ikka sai natuke maal kelguga kynka otsast alla lasta, kuid sellega meie talveroomud on ka piirdunud, voiks juba kevad tulla, selline masendav novembriilm segamini lumetuiskudega ei ole mingi ilm.
Valjavaade selleks aastaks ei ole ka paha, tood jagub meil molemad rohkem kui jouame ara teha ja ka kodus on plaanid suured, jaguks vaid aega ja raha.
Kevadel on mulle kylla tulemas mu vend ja ilmselt ka isa ning suvel tuleb mu ema meile kylla.
Plaanis on minna natuke reisima Usa peale suvel ja loodame vaga jargmine suvi Eestisse minna kogu perega.
Seniks tuleb aga tood edasi rabada ja eesmarkidele kindlaks jaada!
Friday, January 6, 2012
Identiteedikriis ( kirjutatud see postitus novembris )
Motlesin tykk aega, et kas ikka kirjutasin pealkirja oigesti. Ei oska enam eesti keeles kirjutada...
Mida teha, kui koigest on kopp ees.
Oi, kuidas mulle see ytlus meeldib.
Kui selle valja ytled, hakkab kohe kergem.
Olen aru saanud, et see kaib periooditi. Yles ja alla. Kord on koik oki-doki ja elu nagu lill ja siis
yks paev kaib koik narvidele, kaasa arvatud sina ise.
Maletan, et lapsena joonistasin kogu aeg seinale paevakavasid ja kirjutasin yles eesmarke. Kuskil mul peaks isegi midagi alles olema. Meenuvad lubadused nagu olla parem inimene, aidata ema-isa rohkem, hoida tuba korras, voimelda iga paev, syya tervislikult, oppida rohkem, olla parem inimene jne jne. Ikka needsamad pohilubadused.
Ja kus olen ma siis nyyd 31a?
Tundub, et saavutanud pole midagi. Kuna pole seadnud piisavalt korgeid eesmarke ilmselt.
Yks asi, mis mul puudub, on pysivus. Ma olen voimeline end kokku votma, kui kindel siht silme ees
ja end pingutama - ajutiselt - kuid et ka jaadavalt end ja harjumusi muuta, seda ei juhtu, ikka langed tagasi vanasse rutiini. Ei ole iseloomu. Ja alati on ju midagi, mis loob plaanid segi, nagu naiteks kiired ajad tool, haigused, erinevad yritused jne jne. Alati on vabandus. Ja alati motled, et homme hakkan uuesti pihta.
Oeldakse, et kui inimene toesti midagi tahab, siis ta selle ka saavutab.
Igayhele tema tahtmiste jargi. Kui inimene midagi ei saa voi tal midagi ei ole, siis jarelikult ta ikka nii vaga ei taha seda voi ei ole selleks valmis veel. Elu annab inimestele nende voimete jargi.
Iga saamisega kaasneb millestki loobumine. Koike korraga ei saa. Ometigi osadel inimestel on koik.
Vahemalt nii tundub. Kuidas nemad saavad ja jouavad? On neil rohkem tahtmist, energiat, elujoudu?
Voi on nad rohkem kahe jalaga maa peal? Oskavad oma elu paremini organiseerida, teiste inimeste abi paremini ara kasutada, on nupukamad ja tegutsejad? On neil keegi, kes neid toetab ja tagant utsitab?
Milline inimene saab oelda, et ta on koik ISE saavutanud, ilma kellegi teise abita?
On see voimalik ja vajalik? Voib-olla hada selles ongi, et alati loodame kellegi teise peale.
Vahemalt mina kyll. Kas saaksin ma hakkama naiteks yksikemana? Ilmselt saaksin, kuid mis hinnaga.
Ma ei ole veel ikka joudnud valja moelda, kuidas yhendada tood, pere, kodu nii et koik oleksid puhanud, rahul ja onnelikud. Naistena me teeme nii palju rohkem. Naised on voimelised tegema viite asja korraga ja saavad sellega hakkama. Naised reeglina ei virise, vaid teevad, kuna nad on harjunud.
Kuid kas on naised rahul sellise eluga? Kuidas saab naine pyhenduda enda arendamisele ja arengule ja oma hobidele ja huvidele, kui kodused ja toised kohustused kuhjuvad-kuhjuvad-kuhjuvad.
Kuidas saab naine yldse kunagi midagi rohkemat saavutada, kui iga paev vaatavad otsa naljased naod ja pesemata pesu hunnikud ja tolmurullid? Kas naine saabki lapi ja kulbi liigutamisest kaugemale jouda? Loeme yles naise rollid: naine, ema, abikaasa, tytar, ode, minia, sugulane, sober, tootaja, koristaja, pesunaine, opetaja, kasvataja, raamatupidaja, sekretar, INIMENE. Koige vahem on naised hinnatud inimestena ma arvan. Koike muud eeldatakse meilt voi votame ise need kohustused endale.
Pole ime, et tanapaeva suhted ei toimi. Naine pyyab olla koike. Kuid on meil valikut? See on vist labi aegade nii olnudki.
Imekombel saavad ju enamus naised koigega hakkama nii yksi kui abielus olles. Mehed enamuses ei kannata yksi olla, kuna ei suuda ilma naisolevuseta elada mitmel pohjusel.
Ja ikkagi nuputan ma, kuidas osad naised oskavad oma elu organiseerida nii, et see oleks ilusti tasakaalus - aeg perele ja lastele, aeg toole ja kodustele toodele, aeg mehele, aeg iseendale. Oopaevas on liiga vahe tunde ja inimesl energiavarudel piirid.
Midagi on vaga valesti. Tean tapselt, mis on valesti.
Ma ei ole oma normaalses elukeskkonnas. Mul ei ole ymber sopru, oma pere, normaalset ringi, mis igal inimesel on ja peaks olema. Kogu minu elu keerleb mooda sama trajektoori: too-kodu-laps-toidupood. Ma ei kai kuskil ilma lapseta, mul ei ole oma tegemisi voi kaimisi peale too ja poe ja vahest juuksuris. Kui laps on vahest sobranna juures voi vanavanemate juures, ei oska ma oma ajaga mitte midagi peale hakata moistlikku. Ikka teed neidsamu toimetusi. Ma olen sellise eluga harjunud, kuid aastatega on see mind aina rohkem hakanud hairima. Kogu aeg motled et igatsus soprade ja pere jargi Eestis laheb yle, et ei igatse seda elu, mis oli Eestis. Ja et kyll siin tulevad uued tuttavad ja tegemised ja kaimised. Kuid ei tule. Inimesed siin on erinevad, mina olen erinev, ma ei leia oma kohta.
Eestis oli meil elu koigele vaatama kihvt. Meil olid oma sobrad, kaimised, tegemised, me olime nn omad inimesed.
Ehk on see yks pohjus, miks ma aeg-ajal masendusse langen. Mees tuletab mulle siis meelde, et Eestis olid meil jalle teised mured, nagu pidev rahamure ja ebakindlus. Sobrad sinu arveid ei maksa. Kuid ega siingi pole saavutanud seda American Dreami, jah, koik vajalik on olemas, kuid - teenid rohkem, kulutad ka rohkem. Koik, kes ihkavad valismaale - see tuleb oma hinnaga ja parem majanduslik jarg ei too onne taevast alla. Muru on alati rohelisem teisel pool.
Muidugi ma naen ka vigu endas. Ma tahan koike ise teha. Ma ei ole tahtnud palgata naiteks voorast inimest, lapsehoidjat, et saaksin ise oma asju teha. Kuid mulle on oluline, et ma ise oma lapsega oleksin ja last ise kasvataksin. Olen ma taielik kanaema? Laps on ju suur ja saab ise ilusti hakkama,
iga paev on ta umbes pool tundi yksi kodus, kuni ma koju jouan ja ta taiesti naudib seda iseseisvust.
Kui ma helistan kodu poole soites, et kysida, kuidas koolis laks ja kas ta syya sai endale midagi, siis
tal tavaliselt pole aega minuga raakida ja viskab karsitult toru ara. Paris tundideks teda yksi veel jatta ei taha ja mitte et ta hakkama ei saaks, vaid ma kardan sadat muud asja, mis voib juhtuda.
See on minu teine hada. Pidev kartus, et midagi juhtub. Ja see on mul olnud vaikesest peale. Maletan, kuidas koolusin alati akna peal ja vaatasin, kas ema ikka tuli selle rongiga toolt, millega ta tavaliselt, kui ei tulnud, oli mul kohe paanikaosakond.
Olen vahest moelnud, et kus ma tahaksin olla naiteks 5-10a parast. Kunagi sai ju endale neid eesmarke seatud. Maletan, et ma alati noorena teadasin, et hiljemalt 25a olen ma abielus ja mul on laps. Nii see lakski. Mida ma aga kindlasti ei arvanud ega plaaninud, et ma kolin teise maailma otsa elama ja et mu haridustee jaab poolikuks. Koige suurem unistus hetkel on minna oppima. Mitte paberi voi kraadi parast vaid kuna ma tahan oppida, areneda, teha midagi enda jaoks. Vaja vaid valja moelda, mida minna oppima ja valja nuputada, kuidas koolis kaimine oma ellu mahutada. Ja muidugi rahaline pool.
Koige kergem on syydistada teisi inimesi, ymbritsevat yhiskonda, saatust, tahtedeseisu ja tont teab mida veel, et elu ei ole lainud nii nagu tahaksime. Kuid toelisus on, et igayks me teeme oma valikud ja teeme nende valikute juures vigu. Niikaua kuni on uus paev, on meil uus voimalus. Keegi meist ei saa muuta meie elu, vaid meie ise. Ma sisendan endale seda iga paev ja imetlen inimesi, kes vaatamata raskustele on end yles tootanud ja saavutanud oma eesmargid.
Olen eluaeg olnud unistaja ja vahest kardan, et jaangi unistama. Kuid niikaua kuni me unistame, on voimalus, et ka oma unistuse taide viime. Lootus sureb viimasena :)
Mida teha, kui koigest on kopp ees.
Oi, kuidas mulle see ytlus meeldib.
Kui selle valja ytled, hakkab kohe kergem.
Olen aru saanud, et see kaib periooditi. Yles ja alla. Kord on koik oki-doki ja elu nagu lill ja siis
yks paev kaib koik narvidele, kaasa arvatud sina ise.
Maletan, et lapsena joonistasin kogu aeg seinale paevakavasid ja kirjutasin yles eesmarke. Kuskil mul peaks isegi midagi alles olema. Meenuvad lubadused nagu olla parem inimene, aidata ema-isa rohkem, hoida tuba korras, voimelda iga paev, syya tervislikult, oppida rohkem, olla parem inimene jne jne. Ikka needsamad pohilubadused.
Ja kus olen ma siis nyyd 31a?
Tundub, et saavutanud pole midagi. Kuna pole seadnud piisavalt korgeid eesmarke ilmselt.
Yks asi, mis mul puudub, on pysivus. Ma olen voimeline end kokku votma, kui kindel siht silme ees
ja end pingutama - ajutiselt - kuid et ka jaadavalt end ja harjumusi muuta, seda ei juhtu, ikka langed tagasi vanasse rutiini. Ei ole iseloomu. Ja alati on ju midagi, mis loob plaanid segi, nagu naiteks kiired ajad tool, haigused, erinevad yritused jne jne. Alati on vabandus. Ja alati motled, et homme hakkan uuesti pihta.
Oeldakse, et kui inimene toesti midagi tahab, siis ta selle ka saavutab.
Igayhele tema tahtmiste jargi. Kui inimene midagi ei saa voi tal midagi ei ole, siis jarelikult ta ikka nii vaga ei taha seda voi ei ole selleks valmis veel. Elu annab inimestele nende voimete jargi.
Iga saamisega kaasneb millestki loobumine. Koike korraga ei saa. Ometigi osadel inimestel on koik.
Vahemalt nii tundub. Kuidas nemad saavad ja jouavad? On neil rohkem tahtmist, energiat, elujoudu?
Voi on nad rohkem kahe jalaga maa peal? Oskavad oma elu paremini organiseerida, teiste inimeste abi paremini ara kasutada, on nupukamad ja tegutsejad? On neil keegi, kes neid toetab ja tagant utsitab?
Milline inimene saab oelda, et ta on koik ISE saavutanud, ilma kellegi teise abita?
On see voimalik ja vajalik? Voib-olla hada selles ongi, et alati loodame kellegi teise peale.
Vahemalt mina kyll. Kas saaksin ma hakkama naiteks yksikemana? Ilmselt saaksin, kuid mis hinnaga.
Ma ei ole veel ikka joudnud valja moelda, kuidas yhendada tood, pere, kodu nii et koik oleksid puhanud, rahul ja onnelikud. Naistena me teeme nii palju rohkem. Naised on voimelised tegema viite asja korraga ja saavad sellega hakkama. Naised reeglina ei virise, vaid teevad, kuna nad on harjunud.
Kuid kas on naised rahul sellise eluga? Kuidas saab naine pyhenduda enda arendamisele ja arengule ja oma hobidele ja huvidele, kui kodused ja toised kohustused kuhjuvad-kuhjuvad-kuhjuvad.
Kuidas saab naine yldse kunagi midagi rohkemat saavutada, kui iga paev vaatavad otsa naljased naod ja pesemata pesu hunnikud ja tolmurullid? Kas naine saabki lapi ja kulbi liigutamisest kaugemale jouda? Loeme yles naise rollid: naine, ema, abikaasa, tytar, ode, minia, sugulane, sober, tootaja, koristaja, pesunaine, opetaja, kasvataja, raamatupidaja, sekretar, INIMENE. Koige vahem on naised hinnatud inimestena ma arvan. Koike muud eeldatakse meilt voi votame ise need kohustused endale.
Pole ime, et tanapaeva suhted ei toimi. Naine pyyab olla koike. Kuid on meil valikut? See on vist labi aegade nii olnudki.
Imekombel saavad ju enamus naised koigega hakkama nii yksi kui abielus olles. Mehed enamuses ei kannata yksi olla, kuna ei suuda ilma naisolevuseta elada mitmel pohjusel.
Ja ikkagi nuputan ma, kuidas osad naised oskavad oma elu organiseerida nii, et see oleks ilusti tasakaalus - aeg perele ja lastele, aeg toole ja kodustele toodele, aeg mehele, aeg iseendale. Oopaevas on liiga vahe tunde ja inimesl energiavarudel piirid.
Midagi on vaga valesti. Tean tapselt, mis on valesti.
Ma ei ole oma normaalses elukeskkonnas. Mul ei ole ymber sopru, oma pere, normaalset ringi, mis igal inimesel on ja peaks olema. Kogu minu elu keerleb mooda sama trajektoori: too-kodu-laps-toidupood. Ma ei kai kuskil ilma lapseta, mul ei ole oma tegemisi voi kaimisi peale too ja poe ja vahest juuksuris. Kui laps on vahest sobranna juures voi vanavanemate juures, ei oska ma oma ajaga mitte midagi peale hakata moistlikku. Ikka teed neidsamu toimetusi. Ma olen sellise eluga harjunud, kuid aastatega on see mind aina rohkem hakanud hairima. Kogu aeg motled et igatsus soprade ja pere jargi Eestis laheb yle, et ei igatse seda elu, mis oli Eestis. Ja et kyll siin tulevad uued tuttavad ja tegemised ja kaimised. Kuid ei tule. Inimesed siin on erinevad, mina olen erinev, ma ei leia oma kohta.
Eestis oli meil elu koigele vaatama kihvt. Meil olid oma sobrad, kaimised, tegemised, me olime nn omad inimesed.
Ehk on see yks pohjus, miks ma aeg-ajal masendusse langen. Mees tuletab mulle siis meelde, et Eestis olid meil jalle teised mured, nagu pidev rahamure ja ebakindlus. Sobrad sinu arveid ei maksa. Kuid ega siingi pole saavutanud seda American Dreami, jah, koik vajalik on olemas, kuid - teenid rohkem, kulutad ka rohkem. Koik, kes ihkavad valismaale - see tuleb oma hinnaga ja parem majanduslik jarg ei too onne taevast alla. Muru on alati rohelisem teisel pool.
Muidugi ma naen ka vigu endas. Ma tahan koike ise teha. Ma ei ole tahtnud palgata naiteks voorast inimest, lapsehoidjat, et saaksin ise oma asju teha. Kuid mulle on oluline, et ma ise oma lapsega oleksin ja last ise kasvataksin. Olen ma taielik kanaema? Laps on ju suur ja saab ise ilusti hakkama,
iga paev on ta umbes pool tundi yksi kodus, kuni ma koju jouan ja ta taiesti naudib seda iseseisvust.
Kui ma helistan kodu poole soites, et kysida, kuidas koolis laks ja kas ta syya sai endale midagi, siis
tal tavaliselt pole aega minuga raakida ja viskab karsitult toru ara. Paris tundideks teda yksi veel jatta ei taha ja mitte et ta hakkama ei saaks, vaid ma kardan sadat muud asja, mis voib juhtuda.
See on minu teine hada. Pidev kartus, et midagi juhtub. Ja see on mul olnud vaikesest peale. Maletan, kuidas koolusin alati akna peal ja vaatasin, kas ema ikka tuli selle rongiga toolt, millega ta tavaliselt, kui ei tulnud, oli mul kohe paanikaosakond.
Olen vahest moelnud, et kus ma tahaksin olla naiteks 5-10a parast. Kunagi sai ju endale neid eesmarke seatud. Maletan, et ma alati noorena teadasin, et hiljemalt 25a olen ma abielus ja mul on laps. Nii see lakski. Mida ma aga kindlasti ei arvanud ega plaaninud, et ma kolin teise maailma otsa elama ja et mu haridustee jaab poolikuks. Koige suurem unistus hetkel on minna oppima. Mitte paberi voi kraadi parast vaid kuna ma tahan oppida, areneda, teha midagi enda jaoks. Vaja vaid valja moelda, mida minna oppima ja valja nuputada, kuidas koolis kaimine oma ellu mahutada. Ja muidugi rahaline pool.
Koige kergem on syydistada teisi inimesi, ymbritsevat yhiskonda, saatust, tahtedeseisu ja tont teab mida veel, et elu ei ole lainud nii nagu tahaksime. Kuid toelisus on, et igayks me teeme oma valikud ja teeme nende valikute juures vigu. Niikaua kuni on uus paev, on meil uus voimalus. Keegi meist ei saa muuta meie elu, vaid meie ise. Ma sisendan endale seda iga paev ja imetlen inimesi, kes vaatamata raskustele on end yles tootanud ja saavutanud oma eesmargid.
Olen eluaeg olnud unistaja ja vahest kardan, et jaangi unistama. Kuid niikaua kuni me unistame, on voimalus, et ka oma unistuse taide viime. Lootus sureb viimasena :)
Thursday, December 15, 2011
Joulutrall
on taiega peal. Loppu pole naha enne kui ehk aasta lopus.
Koik need yritused ja kokkusaamised ja soomised on tohutult toredad, kuid ettevalmistus selleks ja ajakulu ei ole nii tore, eriti kui oled surmani vasinud ja tahaks vaid magada ja puhata ja vedeleda.
Pole ime ka, sest oiget puhkust pole mul olnud aastaid. Sellist, kus kohe paar nadalat puhkad ja midagi ei tee. Eestis kaiguga kasutasin ara koik oma puhkusepaevad kuni jargmise suveni ja puhkuseks seda reisi nimetada ei saa.
Viimane nadalavahetus ytles minu tervis yles ja olin sunnitud aja maha votma. Mida oli ka vaga vaja.
Kui oled nii haige, siis polegi muud voimalust, kui vaid voodis olla ja kasutasin ka seda voimalust ara.
Marleenil oli laupaeval ujumisvoistlus, kohal pidime olema 6.45, onneks toimus seekord nende ujulas, mis meile lahedal. Mina panin end kirja volunteerina nagu enamus vanemaid ja kuidagi ikka votsin end kokku ja kobisin kohale. Kuigi reede ohtul hakkas mul sees keerama ja syda laikis nagu Tootsil "Kevades" peale lati patsi tyhjendamist. Mis tobi mul kyljes oli, on siiani moistatus. Pidasin lopuni vastu, kell 11 hommikul oli koik labi. Olin yks ajavotjatest ja kogemus oli kihvt, sain olla kogu actioni sees ja lastele kaasa elada. Marleen tegi vaga hasti, sai kolmanda koha nii liblikas kui kroolis oma vanuseryhmas. Konnast ta diskvalifitseeriti vale jalgadeliigutuse tottu, kuid see juhtus paljude lastega.
Pidime minema ka jargmine paev, kuid koju joudes vajusin ma voodisse ja sinna ka jain kuni pyhapaevani. Kylmavarinad, norkus, iiveldus. Nyyd tana hakkan end juba inimese moodi tundma.
Oli plaan minna joulukinke ostma, mul ei ole veel mitte midagi ostetud, vaga minulik, iga aasta viimasel minuti. Poed on inimesi tais, koik ostavad, ostavad, ostavad. Toeline ostuhullus voiks oelda.
Laste soovid lahevad iga aasta aina suuremaks ja kallimaks, kuid meie majas on selgeks tehtud, et igasugused kallid tehnikaroogatused nagu Ipod touchid ja mis koik veel ei kuulu joulusoovide nimekirja. Lapsed voiksid ikka veel manguasjadest ka roomu tunda. Aga noh, nagu oeldakse, can't stop the progress, tehnikaareng on paratamatu ja meie lapsed kasvavad yles arvutite ja lapakate ja Iphoneidega ja oskavad neid ilmselt ka paremini kasutada kui meie.
Marleenil oli joulukontsert koolis ara juba eelmine nadal, laulsid oma laulud ara ja kojuminek.
Votsin video peale ka, kuid video pealt arvutisse saamisega tekkis probleeme.
Tana on neil klassijoulupidu ja veel mingi all-school singing, kuid sinna ma minema ei hakka, kuna see keset paeva ja ei saa toolt ara, kuna homme hakkab Marleenil jouluvaheaeg ja ma kysisin paeva vabaks.
Ohtul on minek meie osakonna joulupeole minu ylemuse majja, kuhu lahme ilmselt terve perega, yllatusena avaldas abikaasa soovi yhineda, tavaliselt kain ma lapsega kahekesi nagu yksikema.
Laupaeval on minek sobranna synnale, kust lapsehoidja leian, pole orna aimugi ja pyhapaeval on igaaastane Indianapolise eestlaste joulupidu kirikus koos jouluvanaga. Lapsed jagasid juba muidugi ammu ara, et jouluvana teeb yks suure kohuga vanem mees, kes enne kone peab ja siis kaob kuhugi ja ilmub valja jouluvanana. Marleen teatas mulle yks paev ka, et ta arvab, et tegelikult ei kai meil paris pakapikud, vaid hoopis emme on pakapikk. Toesti, tanapaeva lapsed on liiga arukad selleks, et seda jouluvana ja pakapikku juttu vaga kaua uskuda.
Jargmine nadal on veel meie kogu kompanii joululouna uhkes hotellis, kus peaksime ka oma jouluboonuse katte saama.
Ja siis tulevad paris joulud koos koige namma toiduga. Verivorstide ja syldi ja muu hea-parema nimel olen nous selle joulutralli kaasa tegema. Minu jaoks seostuvad joulud hea soogi ja perega koos olemisega. Lapsepolvejoulud olid minu jaoks ehtne jouluidyll - koik on puhas ja korras, koogist tulevad isuaratavad soogilohnad, elutoas on ehtsate kyynaldega kuusepuu, taustaks mangivad Karavani joululaulud. Ning muidugi ootusarevus terve paeva, mis kohus kodistas. Ja lopuks siis suur onn, kui leidsime vennaga naiteks rodult koti kinkidega. Me ei saanud palju kinke voi kalleid kinke, kuid ometigi olime onnejunnis ja arevust jatkus paevadeks.
Mul ei ole muid soove, kui et koik saaksid olla koos kallite inimestega ja nautida koosolemist.
Sellised peaksid joulud olema.
Koik need yritused ja kokkusaamised ja soomised on tohutult toredad, kuid ettevalmistus selleks ja ajakulu ei ole nii tore, eriti kui oled surmani vasinud ja tahaks vaid magada ja puhata ja vedeleda.
Pole ime ka, sest oiget puhkust pole mul olnud aastaid. Sellist, kus kohe paar nadalat puhkad ja midagi ei tee. Eestis kaiguga kasutasin ara koik oma puhkusepaevad kuni jargmise suveni ja puhkuseks seda reisi nimetada ei saa.
Viimane nadalavahetus ytles minu tervis yles ja olin sunnitud aja maha votma. Mida oli ka vaga vaja.
Kui oled nii haige, siis polegi muud voimalust, kui vaid voodis olla ja kasutasin ka seda voimalust ara.
Marleenil oli laupaeval ujumisvoistlus, kohal pidime olema 6.45, onneks toimus seekord nende ujulas, mis meile lahedal. Mina panin end kirja volunteerina nagu enamus vanemaid ja kuidagi ikka votsin end kokku ja kobisin kohale. Kuigi reede ohtul hakkas mul sees keerama ja syda laikis nagu Tootsil "Kevades" peale lati patsi tyhjendamist. Mis tobi mul kyljes oli, on siiani moistatus. Pidasin lopuni vastu, kell 11 hommikul oli koik labi. Olin yks ajavotjatest ja kogemus oli kihvt, sain olla kogu actioni sees ja lastele kaasa elada. Marleen tegi vaga hasti, sai kolmanda koha nii liblikas kui kroolis oma vanuseryhmas. Konnast ta diskvalifitseeriti vale jalgadeliigutuse tottu, kuid see juhtus paljude lastega.
Pidime minema ka jargmine paev, kuid koju joudes vajusin ma voodisse ja sinna ka jain kuni pyhapaevani. Kylmavarinad, norkus, iiveldus. Nyyd tana hakkan end juba inimese moodi tundma.
Oli plaan minna joulukinke ostma, mul ei ole veel mitte midagi ostetud, vaga minulik, iga aasta viimasel minuti. Poed on inimesi tais, koik ostavad, ostavad, ostavad. Toeline ostuhullus voiks oelda.
Laste soovid lahevad iga aasta aina suuremaks ja kallimaks, kuid meie majas on selgeks tehtud, et igasugused kallid tehnikaroogatused nagu Ipod touchid ja mis koik veel ei kuulu joulusoovide nimekirja. Lapsed voiksid ikka veel manguasjadest ka roomu tunda. Aga noh, nagu oeldakse, can't stop the progress, tehnikaareng on paratamatu ja meie lapsed kasvavad yles arvutite ja lapakate ja Iphoneidega ja oskavad neid ilmselt ka paremini kasutada kui meie.
Marleenil oli joulukontsert koolis ara juba eelmine nadal, laulsid oma laulud ara ja kojuminek.
Votsin video peale ka, kuid video pealt arvutisse saamisega tekkis probleeme.
Tana on neil klassijoulupidu ja veel mingi all-school singing, kuid sinna ma minema ei hakka, kuna see keset paeva ja ei saa toolt ara, kuna homme hakkab Marleenil jouluvaheaeg ja ma kysisin paeva vabaks.
Ohtul on minek meie osakonna joulupeole minu ylemuse majja, kuhu lahme ilmselt terve perega, yllatusena avaldas abikaasa soovi yhineda, tavaliselt kain ma lapsega kahekesi nagu yksikema.
Laupaeval on minek sobranna synnale, kust lapsehoidja leian, pole orna aimugi ja pyhapaeval on igaaastane Indianapolise eestlaste joulupidu kirikus koos jouluvanaga. Lapsed jagasid juba muidugi ammu ara, et jouluvana teeb yks suure kohuga vanem mees, kes enne kone peab ja siis kaob kuhugi ja ilmub valja jouluvanana. Marleen teatas mulle yks paev ka, et ta arvab, et tegelikult ei kai meil paris pakapikud, vaid hoopis emme on pakapikk. Toesti, tanapaeva lapsed on liiga arukad selleks, et seda jouluvana ja pakapikku juttu vaga kaua uskuda.
Jargmine nadal on veel meie kogu kompanii joululouna uhkes hotellis, kus peaksime ka oma jouluboonuse katte saama.
Ja siis tulevad paris joulud koos koige namma toiduga. Verivorstide ja syldi ja muu hea-parema nimel olen nous selle joulutralli kaasa tegema. Minu jaoks seostuvad joulud hea soogi ja perega koos olemisega. Lapsepolvejoulud olid minu jaoks ehtne jouluidyll - koik on puhas ja korras, koogist tulevad isuaratavad soogilohnad, elutoas on ehtsate kyynaldega kuusepuu, taustaks mangivad Karavani joululaulud. Ning muidugi ootusarevus terve paeva, mis kohus kodistas. Ja lopuks siis suur onn, kui leidsime vennaga naiteks rodult koti kinkidega. Me ei saanud palju kinke voi kalleid kinke, kuid ometigi olime onnejunnis ja arevust jatkus paevadeks.
Mul ei ole muid soove, kui et koik saaksid olla koos kallite inimestega ja nautida koosolemist.
Sellised peaksid joulud olema.
Sunday, December 4, 2011
Rahu
ehk siis ihaldatud kodurahu.
Laps ja koerad maha rahunenud ja magavad, mees vahib telekast pokkerit, elamine puhas, küünlad põlevad, veiniklaas kõrval ( jälle, ma tean... ) ja on MINU AEG.
Minu aeg tuleb tavaliselt minu ööune arvelt. Ma ei lähe kunagi magama enne südaööd, nädalavahetusel veelgi hiljem. Tagajärg on see, et kotid on silmade all ja pidevalt on uni peal. Õnneks on elu liiga kiire, et oleks aega väsinud olla. Täna hommikul ärkasin selle peale, et Marleen seisis mu kõrval ja ütles, et emme, ära üles, kell on peaaegu üks. Kargasin voodist välja, haarasin oma telefoni ja ohates vajusin voodisse tagasi, kell oli "alles" 12. Proovisin meelde tuletada, mis meil päevakavas oli ja meenus, et pidime minema raamatukokku, mis kella 5-ni lahti, nii et kiiret ei olnud. Marleen oli ühtlasi poetanud mu öökapile paberilipiku, kuhu oli kirjutatud, et kas me ikka läheme raamatukokku ja et päkapikud ei tulnudki täna hommikul ja et ta on nälga suremas ja soovib pannkooke. Selline ema olen siis mina, jätan lapse nälga ja päkapikku unustasin ka mängida. Ja ma unustasin päkapikku mängida ka laupäeval, kuid seletasin, et küll nad tulevad hiljem ja meelitasin lapse issit kiusama meie voodisse ja üllatus, päkapikud tulidki. Marleen ei oleks mäletanudki vist, et päkad hakkavad käima detsembris, kuid mina tuletasin seda meelde, kasutades klassikalist ähvardust, et kui sa hea laps ei ole, siis päkapikud ei tulegi. Ja no kes siis ajas kalendrist näpuga järge ja teatas viimase novembri päeva õhtul, et homme ma ootan päkapikke, kuna olen olnud hea laps. Ja ega ma vastu vaielda ei saa, halb laps ta pole olnud. Kuigi vahest paneb mind proovile. Lapse kasvatamine ei ole kindlasti kergete killast ja mul vaid üks ja ei tohiks kurta. Kuid ega see sellepärast kergem ei ole. Kuid laps annab elumõtte, mis muidu puuduks. Sunnib end liigutama ja kokku võtma. Lapses on elurõõm ja elujõud, mis täiskasvanus muidu ära vajuks. Tihti muidugi ajab see ka kannatuse viimase piirini. Kuid laps on omaette isiksus ja oma iseloomuga, mida muuta ei saa.
Kokkuvõte meie vahepealsetest tegemistest.
Eelmine pühapäev avanes meil võimalus minna abikaasaga vaatama Indiana jalgpalli meeskonna Coltside võistlust linna suurimal väljakul nimega Lucas Oil Stadium. Piletid sain töökoha kaudu, kuna meie kompanii on nende üks sponsoritest. See oli minu teine spordiürituse kogemus siin. Esimene kord oli suvel, kui käisime samuti firmaga pesapalli vaatamas. Ainult et vihma sadas terve aja ja enamus inimesi tegeles rohkem baaris istumise ja joomisega, kui mängu vaatamisega. Seekord sadas ka vihma, kuid meil oli eraldi VIP sektsioon jookide ja söökidega ja hea vaade. Hümni laulmise ajaks laotati laiali väljakusuurune Ameerika lipp.
Kui ise nalja ei tee, kes siis ikka teeb.
Indiana Coltside juures meeldib, et nende värvid on sinine ja valge, mis Eesti lipu värvid ja sain minagi selle särgi selga. Tegelt see oli Marleeni pluus, mille mees ostis naiste osakonnast, kuna laste omad olid otsas. Marleenile oli natuke suur, mulle ümber, aga käras kah. Muidugi ameeriklased on nõus kulutama üüratuid summasid, et kanda oma lemmikmeeskonna särke, jopesid, kindaid, mütse ja mida kõike iganes. Ja üldse ameeriklased kulutavad ikka tohutult raha meelelahutuse ja sellega kaasneva söögi-joogi peale. Mul mees juba ohkis 20 taalase parkimise peale, kuid see staadion mahutab oma 100 000 inimest ja kõik oli paksult täis, inimesed tulid peredega, kuigi keskmine pilet maksab oma 50 taala. Toit ja jook on sellistel üritustel alati meeletult kallis, kuid ometi igal pool olid järjekorrad. Ei näe, et oleks majanguslangus. Andke inimestele tsirkust ja leiba ja nad on õnnelikud.
Minu jaoks oli kogemus positiivne, kuid oma raha eest sinna ei kipuks. Kuna ma mängust niikuinii midagi ei jaga ja pidevalt õhutati mind karjuma ja kisama, kuigi ma ei teadnud, mille jaoks.
Eelmine nädal oli ka ajalooline sündmus, nimelt sai mehe poeg 18a. Ja käisime perekondlikult itaalia restoranis söömas. Siin ei olegi 18a nii oluline, kui pigem 16a, mil saab juhiload ja 21a, mil saab osta alkoholi ja baari ja kluppi minna. 18a saab osta suitsu. Fotoka unustasin järjekordselt koju.
Laps ja koerad maha rahunenud ja magavad, mees vahib telekast pokkerit, elamine puhas, küünlad põlevad, veiniklaas kõrval ( jälle, ma tean... ) ja on MINU AEG.
Minu aeg tuleb tavaliselt minu ööune arvelt. Ma ei lähe kunagi magama enne südaööd, nädalavahetusel veelgi hiljem. Tagajärg on see, et kotid on silmade all ja pidevalt on uni peal. Õnneks on elu liiga kiire, et oleks aega väsinud olla. Täna hommikul ärkasin selle peale, et Marleen seisis mu kõrval ja ütles, et emme, ära üles, kell on peaaegu üks. Kargasin voodist välja, haarasin oma telefoni ja ohates vajusin voodisse tagasi, kell oli "alles" 12. Proovisin meelde tuletada, mis meil päevakavas oli ja meenus, et pidime minema raamatukokku, mis kella 5-ni lahti, nii et kiiret ei olnud. Marleen oli ühtlasi poetanud mu öökapile paberilipiku, kuhu oli kirjutatud, et kas me ikka läheme raamatukokku ja et päkapikud ei tulnudki täna hommikul ja et ta on nälga suremas ja soovib pannkooke. Selline ema olen siis mina, jätan lapse nälga ja päkapikku unustasin ka mängida. Ja ma unustasin päkapikku mängida ka laupäeval, kuid seletasin, et küll nad tulevad hiljem ja meelitasin lapse issit kiusama meie voodisse ja üllatus, päkapikud tulidki. Marleen ei oleks mäletanudki vist, et päkad hakkavad käima detsembris, kuid mina tuletasin seda meelde, kasutades klassikalist ähvardust, et kui sa hea laps ei ole, siis päkapikud ei tulegi. Ja no kes siis ajas kalendrist näpuga järge ja teatas viimase novembri päeva õhtul, et homme ma ootan päkapikke, kuna olen olnud hea laps. Ja ega ma vastu vaielda ei saa, halb laps ta pole olnud. Kuigi vahest paneb mind proovile. Lapse kasvatamine ei ole kindlasti kergete killast ja mul vaid üks ja ei tohiks kurta. Kuid ega see sellepärast kergem ei ole. Kuid laps annab elumõtte, mis muidu puuduks. Sunnib end liigutama ja kokku võtma. Lapses on elurõõm ja elujõud, mis täiskasvanus muidu ära vajuks. Tihti muidugi ajab see ka kannatuse viimase piirini. Kuid laps on omaette isiksus ja oma iseloomuga, mida muuta ei saa.
Kokkuvõte meie vahepealsetest tegemistest.
Eelmine pühapäev avanes meil võimalus minna abikaasaga vaatama Indiana jalgpalli meeskonna Coltside võistlust linna suurimal väljakul nimega Lucas Oil Stadium. Piletid sain töökoha kaudu, kuna meie kompanii on nende üks sponsoritest. See oli minu teine spordiürituse kogemus siin. Esimene kord oli suvel, kui käisime samuti firmaga pesapalli vaatamas. Ainult et vihma sadas terve aja ja enamus inimesi tegeles rohkem baaris istumise ja joomisega, kui mängu vaatamisega. Seekord sadas ka vihma, kuid meil oli eraldi VIP sektsioon jookide ja söökidega ja hea vaade. Hümni laulmise ajaks laotati laiali väljakusuurune Ameerika lipp.
Kui ise nalja ei tee, kes siis ikka teeb.
Suurim "jalgpallur", keda mina näinud.
Ma ei ole suurem sprodifänn ja veel vähem fännan ma Ameerika jalgapalli, jah just nii ma seda kutsun, kuigi nende jaoks on see päris jalgpall ehk football ja eurooplaste oma on soccer. Ma ei kannata seda sõna soccer, see on kõlab nagu midagi suckiks. Aga midagi pole teha. Soccer siis soccer.
Indiana Coltside juures meeldib, et nende värvid on sinine ja valge, mis Eesti lipu värvid ja sain minagi selle särgi selga. Tegelt see oli Marleeni pluus, mille mees ostis naiste osakonnast, kuna laste omad olid otsas. Marleenile oli natuke suur, mulle ümber, aga käras kah. Muidugi ameeriklased on nõus kulutama üüratuid summasid, et kanda oma lemmikmeeskonna särke, jopesid, kindaid, mütse ja mida kõike iganes. Ja üldse ameeriklased kulutavad ikka tohutult raha meelelahutuse ja sellega kaasneva söögi-joogi peale. Mul mees juba ohkis 20 taalase parkimise peale, kuid see staadion mahutab oma 100 000 inimest ja kõik oli paksult täis, inimesed tulid peredega, kuigi keskmine pilet maksab oma 50 taala. Toit ja jook on sellistel üritustel alati meeletult kallis, kuid ometi igal pool olid järjekorrad. Ei näe, et oleks majanguslangus. Andke inimestele tsirkust ja leiba ja nad on õnnelikud.
Minu jaoks oli kogemus positiivne, kuid oma raha eest sinna ei kipuks. Kuna ma mängust niikuinii midagi ei jaga ja pidevalt õhutati mind karjuma ja kisama, kuigi ma ei teadnud, mille jaoks.
Kui huvi ei ole, siis ei jaga asja ka.
Eelmine nädal oli ka ajalooline sündmus, nimelt sai mehe poeg 18a. Ja käisime perekondlikult itaalia restoranis söömas. Siin ei olegi 18a nii oluline, kui pigem 16a, mil saab juhiload ja 21a, mil saab osta alkoholi ja baari ja kluppi minna. 18a saab osta suitsu. Fotoka unustasin järjekordselt koju.
Siin on kärgpered tavaline nähtus, meie ei olegi klassikaline kärgpere, kuna ei ole sinu, minu ja meie lapsi. On mehe lapsed ja meie laps. Mina olen siin ametlikus mõistes stepmom ja mehe lapsed mulle stepkids ja Marleenile stepsiblings ehk siis kasuõde ja kasuvend. Marleenist on nad alati vaimustuses olnud, eriti tütar ja neil on isegi sarnasusi. Sündinud on nad ka kahepäevase vahega.
Aga nüüd nad juba pea täiskasvanud ja hakkavad oma elu vaikselt elama, see on vanematele kindlasti üks keerulisemaid perioode, ma näen seda mehe laste pealt. Tahad, et laps oleks iseseisev, samas ei saa seda veel täielikult nõuda, kuna majanduslikult on vanemate toetus ikka veel väga oluline. Ning muretsed, kas laps ikka teeb õiged valikud ja otsused. Kuid lapse eest otsustada ju ka ei saa.
Eile käisime Marleeni klassiõe sünnipäeval RollerCaveis ehk siis siserulluisuringil.
See on populaarne koht sünnipäevade pidamiseks ja ka koolid korraldavad tihti seal üritusi.
Marleenist juba vaikselt hakkab asja saama.
Marleeni lemmikud, mänguautomaadid, koos klassiõdedega.
Kutsutud oli terve klass, 24 last, kuid kohale tulid vaid pooled, sama juhtus eelmise klassiõe sünnipäeval. Neil on koolis reegel, et kui kutseid jagatakse koolis, tuleb kutsuda terve klass.
Nagu näha, ei pea muretsema, et terve klass kohale vajub ja ehk teeme järgmine aasta ka Marleeni sünna esimest korda koos klassiga. Seni on see ära jäänud, kuna tema sünna suvel ja ajal, mil kõigil sada muud üritust. Mul on hea meel, et Marleen saab teistega hästi läbi ja tal tekivad oma tegemised ja sõbrannad.
Täna käisime nn keskraamatukogus kesklinnas, mis meie lemmik.
Kuid sellest järgmine kord.
Sunday, November 27, 2011
Friday, November 25, 2011
Tänupühad ja Must Reede
Nüüd siis lõpuks hetk aega ka mõni rida kirjutada.
Tegelikult olen mitu korda juba kirjutamist alustanud, kuid iga kord on midagi vahele tulnud.
Enne pühi on alati kiire, lisaks töö juures kuu lõpp ka.
Nüüd on kõik möll möödas ja istun siin üksinda küünlavalgel, kuulan Karavani jõululaule ja joon veini.
Mees läks tööle ja Marleen sõbranna juurde, hea vaikne ja rahulik.
Enne tegime ajalugu ja käisime shoppimas või toppimas nagu äiapapa ütleb.
Täna on Black Friday ehk Must Reede ja suurim shoppamispäev aastas. Inimesed lähevad lolliks.
Üks asi, mida ameeriklased teha oskavad, on shoppamine. Teine asi siis söömine. Aga seda
oskavad ka eestlased teha. Töö juures just keegi küsis, et kas meil on ka sarnast püha nagu Thanksgiving siin ja ütlesin, et ei ole, aga võiks olla, sest eestlastele meeldib süüa teha ja süüa.
Vähemalt meie perele küll.
Ühesõnaga võtsime siis ette teekonna suurde malli ehk kaubakeskusesse. Nii hull ei olnudki.
Eks hullemad olid juba varakult pihta hakanud ja koju ära läinud magama.
See aasta esimest korda avati osad poed juba eile õhtul, kuigi tavaliselt Thanksgivingul lind ka ei lenda. Osad poed avasid südaööl ja ülejäänud siis kell 4-5 hommikul. Meil oli ka meheõega suur plaan minna südaööl shoppima, kui mehed ja lapsed magavad, kuid ma jäin juba kell 11 diivanile magama ja ärkasin kell 6 hommikul, prillid veel ees, Marleen oli ikka teleka kinni pannud.
Ma ei kannata rahvamasse ja seda, kui peab parkimiskohta otsima pool tundi, aga noh elas üle.
Läksime vaid ühte poodi, mis oli piisavalt suur, et seal kolm korda ära eksida, Marleen valis endale kaks ülemist otsa, mees valis kaks panni ja nad olid valmis koju minema. Kupatasin nad pingi peale istuma ja läksin ka endale midagi valima. Ei ole mina hea shoppaja. Ei ole mul kannatust ega viitsimist. Käisin ringiratast nagu peata kana, kuhjasin hunniku asju käe peale, istusin proovikabiini uke taga igaviku, proovisin kõik asjad ära ja viisin kõik tagasi. Otsustasin, et midagi pean ikka ostma, muidu läheb käik tühja ja võtsin ühed kõrvarõngad, piduliku pluusi ja mustad püksid, küll need ikka ära kuluvad.
Vahepeal helistas ema ja jäime lobisema skypes, pidime rääkima kümme minutit, kuid rääkisime poolteist tundi. Nagu näha, jään ka seda postitust kirjutama. Koerad voorivad sisse-välja ja ajavad mind hulluks. Tegelt mul on hea meel, et nad on olemas, sest päris üksi suures majas olla oleks kõle.
Tänupüha möödus meil see aasta rahulikult ja vaikselt. Õhtune osa siis. Päeval mässasime ja madistasime söögiga. Meie poolt oli kaks kalkunit. Ma saan iga aasta töö juurest kalkuni ja selle küpsetas mees ploomi ja õunatäidisega. Teise tellis mees suitsetatult. Mõlemad olid head.
Kahjuks pilte ei jõudnud teha.
Koos võtsime ette esimese pasteedi tegemise see aasta. Peaaegu otsas juba.
Samuti tegin ameerikapärase green bean casserole, mis siin väga traditsiooniline ja Marleeniga küpsetasime sokolaaditykkidega muffineid. Toidulaud oli vägev, teiste poolt olid salatid ja kartulid ja kapsad. Meie perele vaieldamatult meeldib söömine ja söögi tegemine. See annab tõelise pühadetunde ja kodutunde.
Kella 10 ajal olid kõik kõhud pungis täis ja sättisime vaatama otseülekannet Lady Gaga kontserdist New Yorgis, kuid ükshaaval hakkasid kõik lahkuma ja läksime meiegi.
Pidime Marleeniga täna hakkama jõulukaunistusi üles panema, kuid eks siis homme. Jõulutunne on küll juba peal, selline rahustav ja mõnus. Kuigi ilm on täiesti vastupidine. Nimelt oli meil täna 17 kraadi sooja ja päike paistis, pigem meenutas kevadilma.
Mõni aeg tagasi tuli meil maha esimene lumekirme, kuid siis läks soojaks ja vihmaseks. Järgmine nädal lubab miinuskraade ja lund.
Täna õhtul on meil kesklinnas üritus nimega Circle of Lights. See on iga aasta, kuid ma ei ole seal kunagi käinud. Kuigi see meist vaid 5 minuti kaugusel. Kuid kuuldavasti pidi sinna kokku tulema ligi 100 000 inimest ja ma parem hoian eemale. Polnud kellegagi minna ka. Pildi pealt tundub päris ilus.
http://www.indydt.com/COLeventinfo.cfm
Tegelikult olen mitu korda juba kirjutamist alustanud, kuid iga kord on midagi vahele tulnud.
Enne pühi on alati kiire, lisaks töö juures kuu lõpp ka.
Nüüd on kõik möll möödas ja istun siin üksinda küünlavalgel, kuulan Karavani jõululaule ja joon veini.
Mees läks tööle ja Marleen sõbranna juurde, hea vaikne ja rahulik.
Enne tegime ajalugu ja käisime shoppimas või toppimas nagu äiapapa ütleb.
Täna on Black Friday ehk Must Reede ja suurim shoppamispäev aastas. Inimesed lähevad lolliks.
Üks asi, mida ameeriklased teha oskavad, on shoppamine. Teine asi siis söömine. Aga seda
oskavad ka eestlased teha. Töö juures just keegi küsis, et kas meil on ka sarnast püha nagu Thanksgiving siin ja ütlesin, et ei ole, aga võiks olla, sest eestlastele meeldib süüa teha ja süüa.
Vähemalt meie perele küll.
Ühesõnaga võtsime siis ette teekonna suurde malli ehk kaubakeskusesse. Nii hull ei olnudki.
Eks hullemad olid juba varakult pihta hakanud ja koju ära läinud magama.
See aasta esimest korda avati osad poed juba eile õhtul, kuigi tavaliselt Thanksgivingul lind ka ei lenda. Osad poed avasid südaööl ja ülejäänud siis kell 4-5 hommikul. Meil oli ka meheõega suur plaan minna südaööl shoppima, kui mehed ja lapsed magavad, kuid ma jäin juba kell 11 diivanile magama ja ärkasin kell 6 hommikul, prillid veel ees, Marleen oli ikka teleka kinni pannud.
Ma ei kannata rahvamasse ja seda, kui peab parkimiskohta otsima pool tundi, aga noh elas üle.
Läksime vaid ühte poodi, mis oli piisavalt suur, et seal kolm korda ära eksida, Marleen valis endale kaks ülemist otsa, mees valis kaks panni ja nad olid valmis koju minema. Kupatasin nad pingi peale istuma ja läksin ka endale midagi valima. Ei ole mina hea shoppaja. Ei ole mul kannatust ega viitsimist. Käisin ringiratast nagu peata kana, kuhjasin hunniku asju käe peale, istusin proovikabiini uke taga igaviku, proovisin kõik asjad ära ja viisin kõik tagasi. Otsustasin, et midagi pean ikka ostma, muidu läheb käik tühja ja võtsin ühed kõrvarõngad, piduliku pluusi ja mustad püksid, küll need ikka ära kuluvad.
Vahepeal helistas ema ja jäime lobisema skypes, pidime rääkima kümme minutit, kuid rääkisime poolteist tundi. Nagu näha, jään ka seda postitust kirjutama. Koerad voorivad sisse-välja ja ajavad mind hulluks. Tegelt mul on hea meel, et nad on olemas, sest päris üksi suures majas olla oleks kõle.
Tänupüha möödus meil see aasta rahulikult ja vaikselt. Õhtune osa siis. Päeval mässasime ja madistasime söögiga. Meie poolt oli kaks kalkunit. Ma saan iga aasta töö juurest kalkuni ja selle küpsetas mees ploomi ja õunatäidisega. Teise tellis mees suitsetatult. Mõlemad olid head.
Kahjuks pilte ei jõudnud teha.
Koos võtsime ette esimese pasteedi tegemise see aasta. Peaaegu otsas juba.
Samuti tegin ameerikapärase green bean casserole, mis siin väga traditsiooniline ja Marleeniga küpsetasime sokolaaditykkidega muffineid. Toidulaud oli vägev, teiste poolt olid salatid ja kartulid ja kapsad. Meie perele vaieldamatult meeldib söömine ja söögi tegemine. See annab tõelise pühadetunde ja kodutunde.
Kella 10 ajal olid kõik kõhud pungis täis ja sättisime vaatama otseülekannet Lady Gaga kontserdist New Yorgis, kuid ükshaaval hakkasid kõik lahkuma ja läksime meiegi.
Pidime Marleeniga täna hakkama jõulukaunistusi üles panema, kuid eks siis homme. Jõulutunne on küll juba peal, selline rahustav ja mõnus. Kuigi ilm on täiesti vastupidine. Nimelt oli meil täna 17 kraadi sooja ja päike paistis, pigem meenutas kevadilma.
Mõni aeg tagasi tuli meil maha esimene lumekirme, kuid siis läks soojaks ja vihmaseks. Järgmine nädal lubab miinuskraade ja lund.
Täna õhtul on meil kesklinnas üritus nimega Circle of Lights. See on iga aasta, kuid ma ei ole seal kunagi käinud. Kuigi see meist vaid 5 minuti kaugusel. Kuid kuuldavasti pidi sinna kokku tulema ligi 100 000 inimest ja ma parem hoian eemale. Polnud kellegagi minna ka. Pildi pealt tundub päris ilus.
http://www.indydt.com/COLeventinfo.cfm
Subscribe to:
Posts (Atom)
