Rahu

ehk siis ihaldatud kodurahu.
Laps ja koerad maha rahunenud ja magavad, mees vahib telekast pokkerit, elamine puhas, küünlad põlevad, veiniklaas kõrval ( jälle, ma tean... ) ja on MINU AEG.
Minu aeg tuleb tavaliselt minu ööune arvelt. Ma ei lähe kunagi magama enne südaööd, nädalavahetusel veelgi hiljem. Tagajärg on see, et kotid on silmade all ja pidevalt on uni peal. Õnneks on elu liiga kiire, et oleks aega väsinud olla. Täna hommikul ärkasin selle peale, et Marleen seisis mu kõrval ja ütles, et emme, ära üles, kell on peaaegu üks. Kargasin voodist välja, haarasin oma telefoni ja ohates vajusin voodisse tagasi, kell oli "alles" 12. Proovisin meelde tuletada, mis meil päevakavas oli ja meenus, et pidime minema raamatukokku, mis kella 5-ni lahti, nii et kiiret ei olnud. Marleen oli ühtlasi poetanud mu öökapile paberilipiku, kuhu oli kirjutatud, et kas me ikka läheme raamatukokku ja et päkapikud ei tulnudki täna hommikul ja et ta on nälga suremas ja soovib pannkooke. Selline ema olen siis mina, jätan lapse nälga ja päkapikku unustasin ka mängida. Ja ma unustasin päkapikku mängida ka laupäeval, kuid seletasin, et küll nad tulevad hiljem ja meelitasin lapse issit kiusama meie voodisse ja üllatus, päkapikud tulidki. Marleen ei oleks mäletanudki vist, et päkad hakkavad käima detsembris, kuid mina tuletasin seda meelde, kasutades klassikalist ähvardust, et kui sa hea laps ei ole, siis päkapikud ei tulegi. Ja no kes siis ajas kalendrist näpuga järge ja teatas viimase novembri päeva õhtul, et homme ma ootan päkapikke, kuna olen olnud hea laps. Ja ega ma vastu vaielda ei saa, halb laps ta pole olnud. Kuigi vahest paneb mind proovile. Lapse kasvatamine ei ole kindlasti kergete killast ja mul vaid üks ja ei tohiks kurta. Kuid ega see sellepärast kergem ei ole. Kuid laps annab elumõtte, mis muidu puuduks. Sunnib end liigutama ja kokku võtma. Lapses on elurõõm ja elujõud, mis täiskasvanus muidu ära vajuks. Tihti muidugi ajab see ka kannatuse viimase piirini. Kuid laps on omaette isiksus ja oma iseloomuga, mida muuta ei saa.

Kokkuvõte meie vahepealsetest tegemistest.
Eelmine pühapäev avanes meil võimalus minna abikaasaga vaatama Indiana jalgpalli meeskonna Coltside võistlust linna suurimal väljakul nimega Lucas Oil Stadium. Piletid sain töökoha kaudu, kuna meie kompanii on nende üks sponsoritest. See oli minu teine spordiürituse kogemus siin. Esimene kord oli suvel, kui käisime samuti firmaga pesapalli vaatamas. Ainult et vihma sadas terve aja ja enamus inimesi tegeles rohkem baaris istumise ja joomisega, kui mängu vaatamisega. Seekord sadas ka vihma, kuid meil oli eraldi VIP sektsioon jookide ja söökidega ja hea vaade. Hümni laulmise ajaks laotati laiali väljakusuurune Ameerika lipp.

Kui ise nalja ei tee, kes siis ikka teeb.

Suurim "jalgpallur", keda mina näinud.

Ma ei ole suurem sprodifänn ja veel vähem fännan ma Ameerika jalgapalli, jah just nii ma seda kutsun, kuigi nende jaoks on see päris jalgpall ehk football ja eurooplaste oma on soccer. Ma ei kannata seda sõna soccer, see on kõlab nagu midagi suckiks. Aga midagi pole teha. Soccer siis soccer.

Indiana Coltside juures meeldib, et nende värvid on sinine ja valge, mis Eesti lipu värvid ja sain minagi selle särgi selga. Tegelt see oli Marleeni pluus, mille mees ostis naiste osakonnast, kuna laste omad olid otsas. Marleenile oli natuke suur, mulle ümber, aga käras kah. Muidugi ameeriklased on nõus kulutama üüratuid summasid, et kanda oma lemmikmeeskonna särke, jopesid, kindaid, mütse ja mida kõike iganes. Ja üldse ameeriklased kulutavad ikka tohutult raha meelelahutuse ja sellega kaasneva söögi-joogi peale. Mul mees juba ohkis 20 taalase parkimise peale, kuid see staadion mahutab oma 100 000 inimest ja kõik oli paksult täis, inimesed tulid peredega, kuigi keskmine pilet maksab oma 50 taala. Toit ja jook on sellistel üritustel alati meeletult kallis, kuid ometi igal pool olid järjekorrad. Ei näe, et oleks majanguslangus. Andke inimestele tsirkust ja leiba ja nad on õnnelikud.

Minu jaoks oli kogemus positiivne, kuid oma raha eest sinna ei kipuks. Kuna ma mängust niikuinii midagi ei jaga ja pidevalt õhutati mind karjuma ja kisama, kuigi ma ei teadnud, mille jaoks.

Kui huvi ei ole, siis ei jaga asja ka.

Eelmine nädal oli ka ajalooline sündmus, nimelt sai mehe poeg 18a. Ja käisime perekondlikult itaalia restoranis söömas. Siin ei olegi 18a nii oluline, kui pigem 16a, mil saab juhiload ja 21a, mil saab osta alkoholi ja baari ja kluppi minna. 18a saab osta suitsu. Fotoka unustasin järjekordselt koju.

Siin on kärgpered tavaline nähtus, meie ei olegi klassikaline kärgpere, kuna ei ole sinu, minu ja meie lapsi. On mehe lapsed ja meie laps. Mina olen siin ametlikus mõistes stepmom ja mehe lapsed mulle stepkids ja Marleenile stepsiblings ehk siis kasuõde ja kasuvend. Marleenist on nad alati vaimustuses olnud, eriti tütar ja neil on isegi sarnasusi. Sündinud on nad ka kahepäevase vahega.

Aga nüüd nad juba pea täiskasvanud ja hakkavad oma elu vaikselt elama, see on vanematele kindlasti üks keerulisemaid perioode, ma näen seda mehe laste pealt. Tahad, et laps oleks iseseisev, samas ei saa seda veel täielikult nõuda, kuna majanduslikult on vanemate toetus ikka veel väga oluline. Ning muretsed, kas laps ikka teeb õiged valikud ja otsused. Kuid lapse eest otsustada ju ka ei saa.

Eile käisime Marleeni klassiõe sünnipäeval RollerCaveis ehk siis siserulluisuringil.

See on populaarne koht sünnipäevade pidamiseks ja ka koolid korraldavad tihti seal üritusi.

Marleenist juba vaikselt hakkab asja saama.

Marleeni lemmikud, mänguautomaadid, koos klassiõdedega.





Kutsutud oli terve klass, 24 last, kuid kohale tulid vaid pooled, sama juhtus eelmise klassiõe sünnipäeval. Neil on koolis reegel, et kui kutseid jagatakse koolis, tuleb kutsuda terve klass.

Nagu näha, ei pea muretsema, et terve klass kohale vajub ja ehk teeme järgmine aasta ka Marleeni sünna esimest korda koos klassiga. Seni on see ära jäänud, kuna tema sünna suvel ja ajal, mil kõigil sada muud üritust. Mul on hea meel, et Marleen saab teistega hästi läbi ja tal tekivad oma tegemised ja sõbrannad.

Täna käisime nn keskraamatukogus kesklinnas, mis meie lemmik.

Kuid sellest järgmine kord.