Aasta 2011

oli hea aasta. Kokkuvottes.

Kyll juba jaanuari keskpaik ja pyhadetrall unustusteholma vajunud, siis motlesin, et tuletan ka ikka meelde, mis tahtsat juhtus ja panen kirja olulisema.

Aasta alguses oli mu ema meil kylas, mis on alati omaette syndmus, eriti Marleeni jaoks.
See aasta laks ta jaanuaris Eestisse ja tuleb meile kylla suvel.

Kevad moodus ylikiirelt, paberimajanduse tahe all, et saaksime passid Eestisse soiduks, samuti surfasin netis vahemalt kuu aega ja proovisin leida sobivaid lennupileteid. Kogu kevad mooduski ettevalmistuseks Eestisse minekuks, vaim ei olnudki lopuni valmis, koik oli nagu kuidagi unes.
Reis oli oudusunenagu, kuid kohale joudsime. Oppetund - mitte kunagi lennata Ameerika lennuliiniga Euroopasse, jargmine kord maksan rohkem ja lahen SAS-iga. Tagantjargi aga oli koik yks tore seiklus, mida meenutame kindlasti kaua aega. Meie jaoks oli Eestisse minek yle 5a midagi vaga erilist ja kaua oodatut. Kahju, et ei saanud kauemaks jaada, see kaks ja pool nadalat oli habematult lyhike aeg ja jargmine kord loodame minna kauemaks, ehk juba jargmine aasta.

Tagasi tulles oli kohe minu synna, mida ma eriliselt ei tahistanud, selles vanuses ei oota seda synnat enam nii vaga ohinaga ja kohe varsti peale seda algas Marleenil kool.

Lopetas ta teise klassi eelmine aasta katoliku erakoolis, kus kais kolm aastat, alates 5a.
Nii et nyyd laheb tal juba neljas kooliaasta, kuigi alles 8a. Uues koolis laheb Marleenil hasti, viimasel tunnistusel oli vaid yks 4, ylejaanud viied. Tundub, et ta on yks opetaja lemmikutest, vahemalt opetaja alati kiidab Marleeni agaralt.
Marleenil laheb hasti ka ujumises, mida ta alustas tosisemalt sygisel. Seni oleme kainud neljal voistlusel ja iga kord on ta oma tulemusi parandanud, st saanud parema aja. Talle meeldib ja see on hea fyysiline trenn. Ylejaanud trennidest me loobusime praeguseks, kuid ta vaga tahab uuesti minna iluvoimlemisse ja tantsutrenni. Ta on ehtne Kaksik, kes vajab pidevat actionit, uusi kogemusi ja elamusi, yritan temaga sammu pidada.
Kasvanud ta vaga ei ole viimase aastaga, kuid muidu on arenenud iseteadlikuks ja asjalikuks lapseks.
Suhtlemisoskus on tal vaga hea, ta saab enamus lastega hasti labi, on vaga seltskondlik ja ei habene midagi ega kedagi.
Tavaliselt teeb ta mitut asja korraga, naiteks vaatab telekat, kirjutab paevikut ja kuulab muusikat, vahepeal tantsib, siis joonistab, siis loeb. Voib nokitseda mingi asja kallal tunde, kuid siis jalle iga viie minuti tagant midagi uut teha.
Parima sobrannaga vanast koolist on nad hakanud aina tihedamalt suhtlema ja seni on ta jaanud ka ainsaks sobrannaks, kellega kaivad yksteisel kylas, rohkem kaib kyll Marleen seal.

Tooalaselt ei saa kurta, kuigi tood on liiga palju ja ei saa kuidagi jarje peale. Aasta lopp kujunes metsikuks, tegin 12-tunniseid toopaevi, kuid koik tasus ara, kuna saime lopuks yle pika aja palgalisa ja juba kevadel lubati veelgi palka tosta, kui myyk samal tasemel seisab.

Aasta lopp laks jah nii kiirelt, nagu niuhti. Koik jouludega seotud yritused moodusid toredalt ja ega eriti puhata saanudki voi joule nautida, valja arvatud palju haid sooke, mille tagajarg on nyyd naha.
Eile alustasin siis karmi dieedi ja trenniga, no ei kannata enam, et pyksinoop kinni ei lahe.
Mehel on ees 40a juubel kevadel ja temagi yritab vormi saada. Nii et tervislikud eluviisid jalle moes.

Kokkuvottes oli 2011a hea aasta. Proovile pani meid mehe ootamatu tookaotus kevadel, kuid see oli hea oppetund, ytleme nii. Saime kriisist yle ja voin oelda, et hetkel oleme heas kohas oma elu ja suhtega, st me ikka vaidleme ja tylitseme, sellest vist ei paase kahe nii kange inimese puhul, kuid me ei yrita nii meeleheitlikult yksteist enam muuta ja votame iseend ja teist nagu oleme.
Kindlasti oppisin ma asju rahulikumalt votma ja mitte nii vaga paanitsema ja podema. Eks arenemisruumi veel ole muidugi.

Suurematest muutustest veel nii palju, et saime omale uue pereliikme emase koera naol, kes on iseloomult taielikult isase vastand, elav ja nagu Durcelli janes, hoiab meid koiki hoos. Nyydseks on ta saanud "naiseks" ja meil on kriitiline periood, kuna ei soovi veel pojukesi. Yldiselt proovin mitte moelda selle peale, et yks paev meil on neid terve pesakond, aga noh see rohkem mehe ja lapse teema, nemad need koertehullud.

Ilmad on meil olnud see talv nagu oo ja paev, korralikku talve polegi tulnud, vaid tundub, et jaabki terveks talveks kehtima muster, et kaks paeva on 10 kraadi sooja ja sajab vihma ja siis kaks paeva on -10 ja lumetuisk. Vastik, vastik, vastik. Ei meeldi mulle see talv. Marleeni ikka sai natuke maal kelguga kynka otsast alla lasta, kuid sellega meie talveroomud on ka piirdunud, voiks juba kevad tulla, selline masendav novembriilm segamini lumetuiskudega ei ole mingi ilm.

Valjavaade selleks aastaks ei ole ka paha, tood jagub meil molemad rohkem kui jouame ara teha ja ka kodus on plaanid suured, jaguks vaid aega ja raha.
Kevadel on mulle kylla tulemas mu vend ja ilmselt ka isa ning suvel tuleb mu ema meile kylla.
Plaanis on minna natuke reisima Usa peale suvel ja loodame vaga jargmine suvi Eestisse minna kogu perega.

Seniks tuleb aga tood edasi rabada ja eesmarkidele kindlaks jaada!