Thursday, December 15, 2011

Joulutrall

on taiega peal. Loppu pole naha enne kui ehk aasta lopus.
Koik need yritused ja kokkusaamised ja soomised on tohutult toredad, kuid ettevalmistus selleks ja ajakulu ei ole nii tore, eriti kui oled surmani vasinud ja tahaks vaid magada ja puhata ja vedeleda.
Pole ime ka, sest oiget puhkust pole mul olnud aastaid. Sellist, kus kohe paar nadalat puhkad ja midagi ei tee. Eestis kaiguga kasutasin ara koik oma puhkusepaevad kuni jargmise suveni ja puhkuseks seda reisi nimetada ei saa.
Viimane nadalavahetus ytles minu tervis yles ja olin sunnitud aja maha votma. Mida oli ka vaga vaja.
Kui oled nii haige, siis polegi muud voimalust, kui vaid voodis olla ja kasutasin ka seda voimalust ara.
Marleenil oli laupaeval ujumisvoistlus, kohal pidime olema 6.45, onneks toimus seekord nende ujulas, mis meile lahedal. Mina panin end kirja volunteerina nagu enamus vanemaid ja kuidagi ikka votsin end kokku ja kobisin kohale. Kuigi reede ohtul hakkas mul sees keerama ja syda laikis nagu Tootsil "Kevades" peale lati patsi tyhjendamist. Mis tobi mul kyljes oli, on siiani moistatus. Pidasin lopuni vastu, kell 11 hommikul oli koik labi. Olin yks ajavotjatest ja kogemus oli kihvt, sain olla kogu actioni sees ja lastele kaasa elada. Marleen tegi vaga hasti, sai kolmanda koha nii liblikas kui kroolis oma vanuseryhmas. Konnast ta diskvalifitseeriti vale jalgadeliigutuse tottu, kuid see juhtus paljude lastega.
Pidime minema ka jargmine paev, kuid koju joudes vajusin ma voodisse ja sinna ka jain kuni pyhapaevani. Kylmavarinad, norkus, iiveldus. Nyyd tana hakkan end juba inimese moodi tundma.
Oli plaan minna joulukinke ostma, mul ei ole veel mitte midagi ostetud, vaga minulik, iga aasta viimasel minuti. Poed on inimesi tais, koik ostavad, ostavad, ostavad. Toeline ostuhullus voiks oelda.
Laste soovid lahevad iga aasta aina suuremaks ja kallimaks, kuid meie majas on selgeks tehtud, et igasugused kallid tehnikaroogatused nagu Ipod touchid ja mis koik veel ei kuulu joulusoovide nimekirja. Lapsed voiksid ikka veel manguasjadest ka roomu tunda. Aga noh, nagu oeldakse, can't stop the progress, tehnikaareng on paratamatu ja meie lapsed kasvavad yles arvutite ja lapakate ja Iphoneidega ja oskavad neid ilmselt ka paremini kasutada kui meie.
Marleenil oli joulukontsert koolis ara juba eelmine nadal, laulsid oma laulud ara ja kojuminek.
Votsin video peale ka, kuid video pealt arvutisse saamisega tekkis probleeme.
Tana on neil klassijoulupidu ja veel mingi all-school singing, kuid sinna ma minema ei hakka, kuna see keset paeva ja ei saa toolt ara, kuna homme hakkab Marleenil jouluvaheaeg ja ma kysisin paeva vabaks.
Ohtul on minek meie osakonna joulupeole minu ylemuse majja, kuhu lahme ilmselt terve perega, yllatusena avaldas abikaasa soovi yhineda, tavaliselt kain ma lapsega kahekesi nagu yksikema.
Laupaeval on minek sobranna synnale, kust lapsehoidja leian, pole orna aimugi ja pyhapaeval on igaaastane Indianapolise eestlaste joulupidu kirikus koos jouluvanaga. Lapsed jagasid juba muidugi ammu ara, et jouluvana teeb yks suure kohuga vanem mees, kes enne kone peab ja siis kaob kuhugi ja ilmub valja jouluvanana. Marleen teatas mulle yks paev ka, et ta arvab, et tegelikult ei kai meil paris pakapikud, vaid hoopis emme on pakapikk. Toesti, tanapaeva lapsed on liiga arukad selleks, et seda jouluvana ja pakapikku juttu vaga kaua uskuda.
Jargmine nadal on veel meie kogu kompanii joululouna uhkes hotellis, kus peaksime ka oma jouluboonuse katte saama.
Ja siis tulevad paris joulud koos koige namma toiduga. Verivorstide ja syldi ja muu hea-parema nimel olen nous selle joulutralli kaasa tegema. Minu jaoks seostuvad joulud hea soogi ja perega koos olemisega. Lapsepolvejoulud olid minu jaoks ehtne jouluidyll - koik on puhas ja korras, koogist tulevad isuaratavad soogilohnad, elutoas on ehtsate kyynaldega kuusepuu, taustaks mangivad Karavani joululaulud. Ning muidugi ootusarevus terve paeva, mis kohus kodistas. Ja lopuks siis suur onn, kui leidsime vennaga naiteks rodult koti kinkidega. Me ei saanud palju kinke voi kalleid kinke, kuid ometigi olime onnejunnis ja arevust jatkus paevadeks.
Mul ei ole muid soove, kui et koik saaksid olla koos kallite inimestega ja nautida koosolemist.
Sellised peaksid joulud olema.

Sunday, December 4, 2011

Rahu

ehk siis ihaldatud kodurahu.
Laps ja koerad maha rahunenud ja magavad, mees vahib telekast pokkerit, elamine puhas, küünlad põlevad, veiniklaas kõrval ( jälle, ma tean... ) ja on MINU AEG.
Minu aeg tuleb tavaliselt minu ööune arvelt. Ma ei lähe kunagi magama enne südaööd, nädalavahetusel veelgi hiljem. Tagajärg on see, et kotid on silmade all ja pidevalt on uni peal. Õnneks on elu liiga kiire, et oleks aega väsinud olla. Täna hommikul ärkasin selle peale, et Marleen seisis mu kõrval ja ütles, et emme, ära üles, kell on peaaegu üks. Kargasin voodist välja, haarasin oma telefoni ja ohates vajusin voodisse tagasi, kell oli "alles" 12. Proovisin meelde tuletada, mis meil päevakavas oli ja meenus, et pidime minema raamatukokku, mis kella 5-ni lahti, nii et kiiret ei olnud. Marleen oli ühtlasi poetanud mu öökapile paberilipiku, kuhu oli kirjutatud, et kas me ikka läheme raamatukokku ja et päkapikud ei tulnudki täna hommikul ja et ta on nälga suremas ja soovib pannkooke. Selline ema olen siis mina, jätan lapse nälga ja päkapikku unustasin ka mängida. Ja ma unustasin päkapikku mängida ka laupäeval, kuid seletasin, et küll nad tulevad hiljem ja meelitasin lapse issit kiusama meie voodisse ja üllatus, päkapikud tulidki. Marleen ei oleks mäletanudki vist, et päkad hakkavad käima detsembris, kuid mina tuletasin seda meelde, kasutades klassikalist ähvardust, et kui sa hea laps ei ole, siis päkapikud ei tulegi. Ja no kes siis ajas kalendrist näpuga järge ja teatas viimase novembri päeva õhtul, et homme ma ootan päkapikke, kuna olen olnud hea laps. Ja ega ma vastu vaielda ei saa, halb laps ta pole olnud. Kuigi vahest paneb mind proovile. Lapse kasvatamine ei ole kindlasti kergete killast ja mul vaid üks ja ei tohiks kurta. Kuid ega see sellepärast kergem ei ole. Kuid laps annab elumõtte, mis muidu puuduks. Sunnib end liigutama ja kokku võtma. Lapses on elurõõm ja elujõud, mis täiskasvanus muidu ära vajuks. Tihti muidugi ajab see ka kannatuse viimase piirini. Kuid laps on omaette isiksus ja oma iseloomuga, mida muuta ei saa.

Kokkuvõte meie vahepealsetest tegemistest.
Eelmine pühapäev avanes meil võimalus minna abikaasaga vaatama Indiana jalgpalli meeskonna Coltside võistlust linna suurimal väljakul nimega Lucas Oil Stadium. Piletid sain töökoha kaudu, kuna meie kompanii on nende üks sponsoritest. See oli minu teine spordiürituse kogemus siin. Esimene kord oli suvel, kui käisime samuti firmaga pesapalli vaatamas. Ainult et vihma sadas terve aja ja enamus inimesi tegeles rohkem baaris istumise ja joomisega, kui mängu vaatamisega. Seekord sadas ka vihma, kuid meil oli eraldi VIP sektsioon jookide ja söökidega ja hea vaade. Hümni laulmise ajaks laotati laiali väljakusuurune Ameerika lipp.


Kui ise nalja ei tee, kes siis ikka teeb.




Suurim "jalgpallur", keda mina näinud.


Ma ei ole suurem sprodifänn ja veel vähem fännan ma Ameerika jalgapalli, jah just nii ma seda kutsun, kuigi nende jaoks on see päris jalgpall ehk football ja eurooplaste oma on soccer. Ma ei kannata seda sõna soccer, see on kõlab nagu midagi suckiks. Aga midagi pole teha. Soccer siis soccer.

Indiana Coltside juures meeldib, et nende värvid on sinine ja valge, mis Eesti lipu värvid ja sain minagi selle särgi selga. Tegelt see oli Marleeni pluus, mille mees ostis naiste osakonnast, kuna laste omad olid otsas. Marleenile oli natuke suur, mulle ümber, aga käras kah. Muidugi ameeriklased on nõus kulutama üüratuid summasid, et kanda oma lemmikmeeskonna särke, jopesid, kindaid, mütse ja mida kõike iganes. Ja üldse ameeriklased kulutavad ikka tohutult raha meelelahutuse ja sellega kaasneva söögi-joogi peale. Mul mees juba ohkis 20 taalase parkimise peale, kuid see staadion mahutab oma 100 000 inimest ja kõik oli paksult täis, inimesed tulid peredega, kuigi keskmine pilet maksab oma 50 taala. Toit ja jook on sellistel üritustel alati meeletult kallis, kuid ometi igal pool olid järjekorrad. Ei näe, et oleks majanguslangus. Andke inimestele tsirkust ja leiba ja nad on õnnelikud.

Minu jaoks oli kogemus positiivne, kuid oma raha eest sinna ei kipuks. Kuna ma mängust niikuinii midagi ei jaga ja pidevalt õhutati mind karjuma ja kisama, kuigi ma ei teadnud, mille jaoks.
Kui huvi ei ole, siis ei jaga asja ka.

Eelmine nädal oli ka ajalooline sündmus, nimelt sai mehe poeg 18a. Ja käisime perekondlikult itaalia restoranis söömas. Siin ei olegi 18a nii oluline, kui pigem 16a, mil saab juhiload ja 21a, mil saab osta alkoholi ja baari ja kluppi minna. 18a saab osta suitsu. Fotoka unustasin järjekordselt koju.
Siin on kärgpered tavaline nähtus, meie ei olegi klassikaline kärgpere, kuna ei ole sinu, minu ja meie lapsi. On mehe lapsed ja meie laps. Mina olen siin ametlikus mõistes stepmom ja mehe lapsed mulle stepkids ja Marleenile stepsiblings ehk siis kasuõde ja kasuvend. Marleenist on nad alati vaimustuses olnud, eriti tütar ja neil on isegi sarnasusi. Sündinud on nad ka kahepäevase vahega.
Aga nüüd nad juba pea täiskasvanud ja hakkavad oma elu vaikselt elama, see on vanematele kindlasti üks keerulisemaid perioode, ma näen seda mehe laste pealt. Tahad, et laps oleks iseseisev, samas ei saa seda veel täielikult nõuda, kuna majanduslikult on vanemate toetus ikka veel väga oluline. Ning muretsed, kas laps ikka teeb õiged valikud ja otsused. Kuid lapse eest otsustada ju ka ei saa.

Eile käisime Marleeni klassiõe sünnipäeval RollerCaveis ehk siis siserulluisuringil.
See on populaarne koht sünnipäevade pidamiseks ja ka koolid korraldavad tihti seal üritusi.
Marleenist juba vaikselt hakkab asja saama.


Marleeni lemmikud, mänguautomaadid, koos klassiõdedega.







Kutsutud oli terve klass, 24 last, kuid kohale tulid vaid pooled, sama juhtus eelmise klassiõe sünnipäeval. Neil on koolis reegel, et kui kutseid jagatakse koolis, tuleb kutsuda terve klass.
Nagu näha, ei pea muretsema, et terve klass kohale vajub ja ehk teeme järgmine aasta ka Marleeni sünna esimest korda koos klassiga. Seni on see ära jäänud, kuna tema sünna suvel ja ajal, mil kõigil sada muud üritust. Mul on hea meel, et Marleen saab teistega hästi läbi ja tal tekivad oma tegemised ja sõbrannad.

Täna käisime nn keskraamatukogus kesklinnas, mis meie lemmik.
Kuid sellest järgmine kord.



Sunday, November 27, 2011

Friday, November 25, 2011

Tänupühad ja Must Reede

Nüüd siis lõpuks hetk aega ka mõni rida kirjutada.
Tegelikult olen mitu korda juba kirjutamist alustanud, kuid iga kord on midagi vahele tulnud.

Enne pühi on alati kiire, lisaks töö juures kuu lõpp ka.

Nüüd on kõik möll möödas ja istun siin üksinda küünlavalgel, kuulan Karavani jõululaule ja joon veini.
Mees läks tööle ja Marleen sõbranna juurde, hea vaikne ja rahulik.

Enne tegime ajalugu ja käisime shoppimas või toppimas nagu äiapapa ütleb.
Täna on Black Friday ehk Must Reede ja suurim shoppamispäev aastas. Inimesed lähevad lolliks.
Üks asi, mida ameeriklased teha oskavad, on shoppamine. Teine asi siis söömine. Aga seda
oskavad ka eestlased teha. Töö juures just keegi küsis, et kas meil on ka sarnast püha nagu Thanksgiving siin ja ütlesin, et ei ole, aga võiks olla, sest eestlastele meeldib süüa teha ja süüa.
Vähemalt meie perele küll.

Ühesõnaga võtsime siis ette teekonna suurde malli ehk kaubakeskusesse. Nii hull ei olnudki.
Eks hullemad olid juba varakult pihta hakanud ja koju ära läinud magama.
See aasta esimest korda avati osad poed juba eile õhtul, kuigi tavaliselt Thanksgivingul lind ka ei lenda. Osad poed avasid südaööl ja ülejäänud siis kell 4-5 hommikul. Meil oli ka meheõega suur plaan minna südaööl shoppima, kui mehed ja lapsed magavad, kuid ma jäin juba kell 11 diivanile magama ja ärkasin kell 6 hommikul, prillid veel ees, Marleen oli ikka teleka kinni pannud.

Ma ei kannata rahvamasse ja seda, kui peab parkimiskohta otsima pool tundi, aga noh elas üle.
Läksime vaid ühte poodi, mis oli piisavalt suur, et seal kolm korda ära eksida, Marleen valis endale kaks ülemist otsa, mees valis kaks panni ja nad olid valmis koju minema. Kupatasin nad pingi peale istuma ja läksin ka endale midagi valima. Ei ole mina hea shoppaja. Ei ole mul kannatust ega viitsimist. Käisin ringiratast nagu peata kana, kuhjasin hunniku asju käe peale, istusin proovikabiini uke taga igaviku, proovisin kõik asjad ära ja viisin kõik tagasi. Otsustasin, et midagi pean ikka ostma, muidu läheb käik tühja ja võtsin ühed kõrvarõngad, piduliku pluusi ja mustad püksid, küll need ikka ära kuluvad.

Vahepeal helistas ema ja jäime lobisema skypes, pidime rääkima kümme minutit, kuid rääkisime poolteist tundi. Nagu näha, jään ka seda postitust kirjutama. Koerad voorivad sisse-välja ja ajavad mind hulluks. Tegelt mul on hea meel, et nad on olemas, sest päris üksi suures majas olla oleks kõle.

Tänupüha möödus meil see aasta rahulikult ja vaikselt. Õhtune osa siis. Päeval mässasime ja madistasime söögiga. Meie poolt oli kaks kalkunit. Ma saan iga aasta töö juurest kalkuni ja selle küpsetas mees ploomi ja õunatäidisega. Teise tellis mees suitsetatult. Mõlemad olid head.
Kahjuks pilte ei jõudnud teha.
Koos võtsime ette esimese pasteedi tegemise see aasta. Peaaegu otsas juba.
Samuti tegin ameerikapärase green bean casserole, mis siin väga traditsiooniline ja Marleeniga küpsetasime sokolaaditykkidega muffineid. Toidulaud oli vägev, teiste poolt olid salatid ja kartulid ja kapsad. Meie perele vaieldamatult meeldib söömine ja söögi tegemine. See annab tõelise pühadetunde ja kodutunde.

Kella 10 ajal olid kõik kõhud pungis täis ja sättisime vaatama otseülekannet Lady Gaga kontserdist New Yorgis, kuid ükshaaval hakkasid kõik lahkuma ja läksime meiegi.

Pidime Marleeniga täna hakkama jõulukaunistusi üles panema, kuid eks siis homme. Jõulutunne on küll juba peal, selline rahustav ja mõnus. Kuigi ilm on täiesti vastupidine. Nimelt oli meil täna 17 kraadi sooja ja päike paistis, pigem meenutas kevadilma.
Mõni aeg tagasi tuli meil maha esimene lumekirme, kuid siis läks soojaks ja vihmaseks. Järgmine nädal lubab miinuskraade ja lund.

Täna õhtul on meil kesklinnas üritus nimega Circle of Lights. See on iga aasta, kuid ma ei ole seal kunagi käinud. Kuigi see meist vaid 5 minuti kaugusel. Kuid kuuldavasti pidi sinna kokku tulema ligi 100 000 inimest ja ma parem hoian eemale. Polnud kellegagi minna ka. Pildi pealt tundub päris ilus.
http://www.indydt.com/COLeventinfo.cfm





Wednesday, November 9, 2011

Kuidas ma Ameerikas omale juhiload sain

Yks olulisemaid oskusi, mis ma Usas ara olen oppinud, on autoga soitmine.
Siin on juhiload ja auto hadavajalik, kui kaid tool ja ei ela kuskil suurlinnas, kus korralik yhistranspordisysteem. Indianapolises on vast kaks-kolm bussiliini terve linna peale ja needki kaivad
korra tunnis. Kunagi ammu oli siin ka raudtee, mis viist linnast valja, kuid metrood pole siia kunagi ehitatud.
Ja teatud pohjustel ei ehitata ka.
Juhiload saab siin teha 16a. Siis peab minema autokooli, muidu ei pea. Enamus 16a soidavad siin ise ringi.
Mul ei olnud Eestis juhilube ja see ei tulnud mulle alguses mitte kasuks. Kuid nii kui oma paberid korda sain,
laksin juhilube tegema. Mis sest, et autoga soita veel ei osanud. Koigepealt siis teooria. Laksin votsin BMV-st ( Eesti moistes ARK-ist ) vaikse brozyyri ja hakkasin oppima. Lugesin selle umbes kolm korda labi ja paari nadala parast laksin tagasi teooriaeksamist tegema. 50-st valikvastustega kysimusest laks vaid yks valesti.
Siis tuli silmade test. Kuidas ma sellest labi sain, ma ei tea. Mul olid juba prillid valja kirjutatud Eestis aastaid tagasi, kuid need laksid katki ja kuidagi ma ikka telekat kissitades vaatasin. Igal juhul viimaseid pisikesi tahti ma enam valja ei lugenud ja pakkusin huupi, kuid tadike lasi mind testist labi. Juhilubade peal mul mingit marget ei ole, kuigi ilmselt peaks. Teooriaeksam ja silmade test labitud, sain ajutised nn oppija load kaheks kuuks. Nende lubadega voisin minna rooli, kuid korval pidi olema inimene, kellel load olnud vahemalt 2a.
Selleks sai minu kallis abikaasa ja alguses harjutasin soitmist tema autoga, mis oli kaigukangiga, kuid ysna pea sai selgeks, et ma ei suuda korraga teha kahte asja: jalgida, et auto pysiks teel ja samal ajal kaike vahetada.
Nagu ahv kaia seljas, ytles mees. Siis harjutasin mehe ema autoga ja opetajaks sai mehe isa, kuna mehel olid narvid labi. Mingi aja parast ostsime paris uue auto endale, kuid sellega mees ei tahtnud mul lasta eriti soita.
Kaks kuud parast teooriaeksamist laksin tegema soidueksamit. Narv oli sees ja arvasin, et kukun labi.
Kuid tadi oli tore ja lasi mul soita vaikelinna vahel 10 minutit ja yhe maja ette parkida, kus ma oleksin postkasti maha soitnud, kui poleks tadi mind hoiatanud. Kuid eksami ma labisin ja sain oma juhiload katte.
Ja siis oli mul oigus ja voimalus lopuks yksi soita ja ytlen, et nii opibki koige paremini, kui keegi korval ei opeta ja seleta. Alguses soitsin vaid toole ja tagasi, siis toidupoodi ja vaikselt ka mujale.
Esimesed paar aastat ma kiirteele ei roninud, kuid lopuks hakkas mul kahju ajast, mis ma valgusfooride taga passisin ja nyydseks kasutan palju kiirteed, kuigi nende kiirustega siin ma pole siiani ara harjunud.
Tundmatusse kohta soita ei meeldi mulle siiani, kuna olen ikka mitu korda siin teetoode tottu pidanud ekslema ei tea kus ja mind tabab taielik paanika alati. Ykskord kaarutasin mitu tundi edasi-tagasi, kuni lopuks kodutee yles leidsin. Onneks nyyd olemas GPS-id.
Usas kaib koik ilmakaarte jargi ja alguses ma ei jaganud selles systeemist mommigi. Et soida itta ja soida pohja ja no mida. Ytle, mis suunas ma pean soitma. Tegelt on siin systeem vaga lollikindel, kui sellega ara harjuda.
Apardusi on minu autoga juhtunud vaid parkimisplatsidel. Tookoha parkimistplatsil sain ma omale ykskord 10 cm pikkuse ja 2 cm jameduse poldi kummi ja teine kord soitis lumekoristussahk mul juhipoolse ukse sisse. Kodus on juhtunud apardused enda syy tottu. Esimest korda tagurdasin amma autole otsa, teine kord soitsin vastu varavat. Ja kolmas kord pandi auto pihta, kuid onneks vargad ei tahtnud seda, suitsetasid tais, votsid koik mu plaadid, kaasa arvatud Eesti muusika omad ja tegid vaikse molgi kylje peale.
Nyydseks mul load olnud 4a ja peale ja mehe sonade jargi hakkab vaikselt looma. Kuid nyyd olen hoopis mina, kes teda opetab ja ei kannata yldse, kui mees roolis on, sest minu arvates votab ta liialt riske. Kuigi ma ise ilmselt votan ka. Leppisime kokku, et see, kes roolis on, soidab ja teisel pole midagi oelda. Aga noh, ega see eriti toimi.
Ah jaa, maksma laksid juhiload 20 taala.

Monday, November 7, 2011

Kui oled haige

on ainus soov, et saaks terveks.
Olen nadal aega yritanud ignoreerida, et olen tobine ja vindunud, kuid laheb aina hullemaks.
Mees ytles, et kui homseks mul parem ei ole, viib mu arstile. Ei saa AB-d otse apteegist, peab minema arstile
ja maksma 150 taala ja siis saad retsepti. Kaelast ylevalpool ei ole mul kohta, mis ei valutaks ja suudan vaid sosistades raakida.
Onneks ei ole aega kogu aeg sellele tahelepanu poorata, kuna elu seisma ju ei jaa.
Ylemus ytles kyll, et mingu ma ara koju, aga tood on palju ja ei taha, et see kuhjub.
Kuigi voib-olla on see minu keha viis oelda, et slow down.

Reedel olimegi ohtul Marleeniga kodus, soojas toas ja vaatasime filme, jain diivani peale tukastama kell 6, mida minuga kunagi muidu ei juhtu.
Laupaeval oli mul juuksuriaeg ja kaisime toidupoes.
Ohtul tuli mehe ode kylla kahe poisiga ja hea, et ma enne ei koristanud. Poisid mangisid soda ja tagaajamist ja siis mangisid nad koik peitust. Mollu terve maja tais, aga no peaasi, et lapsed saavad end valja elada. Mangisime Scrabble yle hulga aja, ja kui tavaliselt mehe ode voidab, siis seekord jaime viiki. Mees tuli toolt koju, toi naabripoisi kaasa ja soime minu tehtud ahjukana ja kartulipudru.

Haal on mul ka selleparast ara, et laksime vaidlema lastekasvatamise teemadel. Nii mottetu teema, millel vaielda, sest igayks kasvatab oma last, nii nagu ise heaks arvab ja teistel pole midagi oelda. Aga meil tuleb see teema pea alati seltskonnas paevakorda ja nagu alati on koige tulisemad vaidlejad mees ja ta ode. Neil on samavanad tytred, 16a molemad, syndinud kahenadalase vahega. Selline vaga kriitiline iga. Mina ei tahtnud eriti sona votta, kuna minu tytar alles 8a ja eks nais, kuidas siis asjad ja arusaamad on kujunenud. Minu arvamus on kyll, et ajad ja ilm on muutunud ja tydrukud on kergelt haavatavad ja peavad oskama vaadata, kellega ja kus ja mismoodi suhtlevad. Ma tahaks naha seda julget  poissi, kes meie tytrega tahab valja minna, sest usun, et mu mees peletab ukselt koik kiirelt minema.
Mehed on ikka vaga kaitsvad oma tytarde suhtes. Maletan, kuidas minu vend ja isa vahest laksid uksele jarjekordsele longusele vastu ja otse ytlesid, et mind ei ole kodus. Mojus kyll. Enam tagasi ei tuldud.
Maletan, et ykskord 17a tahtsin minna kella 9 ajal rongiga linna sopradega kokku saama ja isa ja vend hakkasid paanitsema, et mind kindlasti roovitakse, vagistatakse ja tapetakse ara. Tollal ma naersin nende yle ja laksin ikka, kuid nyyd saan aru nende kartustest. Aga noh, nagu ytlesin, et see on selline teema, kus iga vanem ise otsustab, kuidas teeb.
Ega last saa ju ka loputult piirata ja kinni hoida, ykskord tuleb ikka see paev, kui laps peab saama iseseisvaks ja ise hakkama saama ja oma otsuseid tegema ja jaab yle vaid loota, et laps votab vastu oiged otsused. Uuh, see tundub hirmutav, ainult selle peale motlemine. Minusugusel kanaemal saab kindlasti raske olema oma lapsest lahtilaskmine. Loodan, et ma ei muutu mingiks ahistavaks ja piiravaks emaks, vaid suudame leida lapsega moistlikud kompromissid ja lahendused. Aga kes meist poleks teinud vigu ja siis nendest oppinud, see on ka osa elust.

Meil keerati kellad tagasi see nadalavahetus ja seetottu voitsime tunni pyhapaeva hommikul, mis kulus vagagi ara. Ohtupoole kaisime kontserdil Marleeni ja ta parima sobranna perega, oigemini oli tegemist Disney live showga, mis pohines siin kuulsaks saanud cartoonil "Phineas and Ferb". Showsid nad siin oskavad teha, ja Marleenile vaga meeldis, tantsis ja laulis kaasa.
Kuid nagu alati sellistel yritustel, tahetakse inimesi hirmsasti roovida. Toidu ja sookide hinnad on meeletud ja lisaks koik muu nann, mis seal myyakse. Vaike kott suhkruvatti oli 10 taala, mille Marleenile ostsime ja kui siis Marleen kysis veel mingit jaamagustoitu, mis maksis 12 taala, siis oli mehel piir ees. Aga ometigi oli jarjekord ja inimesed ostsid. Inimesed on nous ikka kulutama meeletuid summasid igast tinni ja nanni peale.
Peab paika, et anna inimestele tsirkust ja leiba.
Me oleme seni olnud kitsid meelelahutuse peale kulutamisega, kuid otsustasime, et korra kuus voiks mingil etendusel voi kontserdil kaia perega. Seni oleme enamasti piirdunud kinoga.
Jargmine kord peame enne kokku leppima, et lahme kontserdile, mitte tarbima ja ostma :)

Thursday, November 3, 2011

Kuidas saada printsessiks

Milline vaike tydruk ei tahaks olla printsess. Kanda ilusat kleiti ja krooni, panna jalga kontsakingad, ehtida
ja meikida ja keerelda peegli ees ja nautida koikide imetlust ja tahelepanu. Ja ehk ka erilist kohtlemist.
Kuid muinasjuttude printsessid ei ole ainult valiselt ilusad, vaid ka sisemiselt. Nad on lahked, heasydamlikud, sobralikud ja hoolitsevad. Nad naevad enda ninaalusest kaugemale. Nende missioon ja
too on teiste teenimine ja selle maailma paremaks muutmine, kuigi ka neid teenindatakse ja nende elu
tehakse kergemaks. Paris printsessid on ju olemas ka tanapaeval.

Olen tahele pannud, et printsessiks saamiseks ei pea olema tingimata kuninglikust soost ja kandma ilusat kleiti. Piisab jargnevast:
  • uskumisest, et oled parem, ilusam, targem, osavam ja yldse igati teistest ees
  • esimese uskumise pidevast kuulutamisest ja moista andmisest ka teistele
  • moto " tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse " jargimisest
  • enda pettumuse kovahaalselt valjendamisest, kui ka teised sama motot jargivad
Kogemustele tuginedes voin oelda, et see taiesti toimib.

Kes tahab saada printsessiks?