Wednesday, November 9, 2011

Kuidas ma Ameerikas omale juhiload sain

Yks olulisemaid oskusi, mis ma Usas ara olen oppinud, on autoga soitmine.
Siin on juhiload ja auto hadavajalik, kui kaid tool ja ei ela kuskil suurlinnas, kus korralik yhistranspordisysteem. Indianapolises on vast kaks-kolm bussiliini terve linna peale ja needki kaivad
korra tunnis. Kunagi ammu oli siin ka raudtee, mis viist linnast valja, kuid metrood pole siia kunagi ehitatud.
Ja teatud pohjustel ei ehitata ka.
Juhiload saab siin teha 16a. Siis peab minema autokooli, muidu ei pea. Enamus 16a soidavad siin ise ringi.
Mul ei olnud Eestis juhilube ja see ei tulnud mulle alguses mitte kasuks. Kuid nii kui oma paberid korda sain,
laksin juhilube tegema. Mis sest, et autoga soita veel ei osanud. Koigepealt siis teooria. Laksin votsin BMV-st ( Eesti moistes ARK-ist ) vaikse brozyyri ja hakkasin oppima. Lugesin selle umbes kolm korda labi ja paari nadala parast laksin tagasi teooriaeksamist tegema. 50-st valikvastustega kysimusest laks vaid yks valesti.
Siis tuli silmade test. Kuidas ma sellest labi sain, ma ei tea. Mul olid juba prillid valja kirjutatud Eestis aastaid tagasi, kuid need laksid katki ja kuidagi ma ikka telekat kissitades vaatasin. Igal juhul viimaseid pisikesi tahti ma enam valja ei lugenud ja pakkusin huupi, kuid tadike lasi mind testist labi. Juhilubade peal mul mingit marget ei ole, kuigi ilmselt peaks. Teooriaeksam ja silmade test labitud, sain ajutised nn oppija load kaheks kuuks. Nende lubadega voisin minna rooli, kuid korval pidi olema inimene, kellel load olnud vahemalt 2a.
Selleks sai minu kallis abikaasa ja alguses harjutasin soitmist tema autoga, mis oli kaigukangiga, kuid ysna pea sai selgeks, et ma ei suuda korraga teha kahte asja: jalgida, et auto pysiks teel ja samal ajal kaike vahetada.
Nagu ahv kaia seljas, ytles mees. Siis harjutasin mehe ema autoga ja opetajaks sai mehe isa, kuna mehel olid narvid labi. Mingi aja parast ostsime paris uue auto endale, kuid sellega mees ei tahtnud mul lasta eriti soita.
Kaks kuud parast teooriaeksamist laksin tegema soidueksamit. Narv oli sees ja arvasin, et kukun labi.
Kuid tadi oli tore ja lasi mul soita vaikelinna vahel 10 minutit ja yhe maja ette parkida, kus ma oleksin postkasti maha soitnud, kui poleks tadi mind hoiatanud. Kuid eksami ma labisin ja sain oma juhiload katte.
Ja siis oli mul oigus ja voimalus lopuks yksi soita ja ytlen, et nii opibki koige paremini, kui keegi korval ei opeta ja seleta. Alguses soitsin vaid toole ja tagasi, siis toidupoodi ja vaikselt ka mujale.
Esimesed paar aastat ma kiirteele ei roninud, kuid lopuks hakkas mul kahju ajast, mis ma valgusfooride taga passisin ja nyydseks kasutan palju kiirteed, kuigi nende kiirustega siin ma pole siiani ara harjunud.
Tundmatusse kohta soita ei meeldi mulle siiani, kuna olen ikka mitu korda siin teetoode tottu pidanud ekslema ei tea kus ja mind tabab taielik paanika alati. Ykskord kaarutasin mitu tundi edasi-tagasi, kuni lopuks kodutee yles leidsin. Onneks nyyd olemas GPS-id.
Usas kaib koik ilmakaarte jargi ja alguses ma ei jaganud selles systeemist mommigi. Et soida itta ja soida pohja ja no mida. Ytle, mis suunas ma pean soitma. Tegelt on siin systeem vaga lollikindel, kui sellega ara harjuda.
Apardusi on minu autoga juhtunud vaid parkimisplatsidel. Tookoha parkimistplatsil sain ma omale ykskord 10 cm pikkuse ja 2 cm jameduse poldi kummi ja teine kord soitis lumekoristussahk mul juhipoolse ukse sisse. Kodus on juhtunud apardused enda syy tottu. Esimest korda tagurdasin amma autole otsa, teine kord soitsin vastu varavat. Ja kolmas kord pandi auto pihta, kuid onneks vargad ei tahtnud seda, suitsetasid tais, votsid koik mu plaadid, kaasa arvatud Eesti muusika omad ja tegid vaikse molgi kylje peale.
Nyydseks mul load olnud 4a ja peale ja mehe sonade jargi hakkab vaikselt looma. Kuid nyyd olen hoopis mina, kes teda opetab ja ei kannata yldse, kui mees roolis on, sest minu arvates votab ta liialt riske. Kuigi ma ise ilmselt votan ka. Leppisime kokku, et see, kes roolis on, soidab ja teisel pole midagi oelda. Aga noh, ega see eriti toimi.
Ah jaa, maksma laksid juhiload 20 taala.

6 comments:

  1. Nii odav? wow.
    Ma mõtlen, kust leida peaaegu 2000€, et omale lube teha. Kui rikkaks saan, siis teen. Seni käin jala, sõidan rattaga või palun mehel sõidutada :D

    Tubli oled, et sellise hullumeelse asja ette võtsid :)

    ReplyDelete
  2. On jah odav.. ja tundub, et lihtsalt saab läbi ka.
    Tubli!

    ReplyDelete
  3. no lugedes su kirjeldust, siis ma yldse ei imesta, kuidas filmides näidatakse, et nii sõidetakse... arvan, et eestis oleks pooled juba surnuks sõitnud, kui nii lihtsalt load saaks :P

    aga kui su kallal pisut heatahtlikult nokkida,siis sinu äpardused näitavadki ju puudulikku õpetust :P see selleks, ära pahanda :)

    ma alles osalesin ka liiklusõnnetuses, nii et ega ma parem pole :P

    ReplyDelete
  4. ei, ma ei pahanda. oppisin oma vigadest :)
    siin jah eeldatakse, et vanemad opetavad oma lapsed soitma ja see nagu iseenesestmoistetav, mehe oetytar 16a soitis ammu kiirteedel, kui ma veel tavateedel koperdasin.
    aga muidugi juhtub palju onnetusi.
    Marleen ei joua ara oodata, millal oma load saab, mind taidab see mote oudusega :)

    ReplyDelete
  5. Aga mulle tundub, et kõik ikka sõltub huvist. Kas tahad sõita või mitte. Kui tahad siis saad nii või teisiti rooli ammu enne 16't eluaastat, minugi vanem plika proovis auto tee peal ära 13 aastasena, load tegi oma 16 sünnipäeval. Aga kui huvi pole, siis ei tee lubasid, või kui isegi ühiskonna survel teed siis ei sõida kui vähegi võimalik.

    Tänapäeval sobivad harjutamiseks arvutil olevad autosõidumängud, isegi vormelipiloodid kasutavad neid oskuste lihvimiseks. Kui "force feedback" rool ja pedaalid taha panna on ikka päris realistlik tunne, no ja palju odavam tuleb ka kui masin katusele keerata.

    ReplyDelete
  6. Neleke, sa oled oma blogiga miskit teinud. su järgmisele postitusele ligi ei saa :(

    ReplyDelete