Friday, January 6, 2012

Identiteedikriis ( kirjutatud see postitus novembris )

Motlesin tykk aega, et kas ikka kirjutasin pealkirja oigesti. Ei oska enam eesti keeles kirjutada...

Mida teha, kui koigest on kopp ees.
Oi, kuidas mulle see ytlus meeldib.
Kui selle valja ytled, hakkab kohe kergem.
Olen aru saanud, et see kaib periooditi. Yles ja alla. Kord on koik oki-doki ja elu nagu lill ja siis
yks paev kaib koik narvidele, kaasa arvatud sina ise.
Maletan, et lapsena joonistasin kogu aeg seinale paevakavasid ja kirjutasin yles eesmarke. Kuskil mul peaks isegi midagi alles olema. Meenuvad lubadused nagu olla parem inimene, aidata ema-isa rohkem, hoida tuba korras, voimelda iga paev, syya tervislikult, oppida rohkem, olla parem inimene jne jne. Ikka needsamad pohilubadused.
Ja kus olen ma siis nyyd 31a?
Tundub, et saavutanud pole midagi. Kuna pole seadnud piisavalt korgeid eesmarke ilmselt.
Yks asi, mis mul puudub, on pysivus. Ma olen voimeline end kokku votma, kui kindel siht silme ees
ja end pingutama  - ajutiselt - kuid et ka jaadavalt end ja harjumusi muuta, seda ei juhtu, ikka langed tagasi vanasse rutiini. Ei ole iseloomu. Ja alati on ju midagi, mis loob plaanid segi, nagu naiteks kiired ajad tool, haigused, erinevad yritused jne jne. Alati on vabandus. Ja alati motled, et homme hakkan uuesti pihta.
Oeldakse, et kui inimene toesti midagi tahab, siis ta selle ka saavutab.
Igayhele tema tahtmiste jargi. Kui inimene midagi ei saa voi tal midagi ei ole, siis jarelikult ta ikka nii vaga ei taha seda voi ei ole selleks valmis veel. Elu annab inimestele nende voimete jargi.
Iga saamisega kaasneb millestki loobumine. Koike korraga ei saa. Ometigi osadel inimestel on koik.
Vahemalt nii tundub. Kuidas nemad saavad ja jouavad? On neil rohkem tahtmist, energiat, elujoudu?
Voi on nad rohkem kahe jalaga maa peal? Oskavad oma elu paremini organiseerida, teiste inimeste abi paremini ara kasutada, on nupukamad ja tegutsejad? On neil keegi, kes neid toetab ja tagant utsitab?
Milline inimene saab oelda, et ta on koik ISE saavutanud, ilma kellegi teise abita?
On see voimalik ja vajalik? Voib-olla hada selles ongi, et alati loodame kellegi teise peale.
Vahemalt mina kyll. Kas saaksin ma hakkama naiteks yksikemana? Ilmselt saaksin, kuid mis hinnaga.

Ma ei ole veel ikka joudnud valja moelda, kuidas yhendada tood, pere, kodu nii et koik oleksid puhanud, rahul ja onnelikud. Naistena me teeme nii palju rohkem. Naised on voimelised tegema viite asja korraga ja saavad sellega hakkama. Naised reeglina ei virise, vaid teevad, kuna nad on harjunud.
Kuid kas on naised rahul sellise eluga? Kuidas saab naine pyhenduda enda arendamisele ja arengule ja oma hobidele ja huvidele, kui kodused ja toised kohustused kuhjuvad-kuhjuvad-kuhjuvad.
Kuidas saab naine yldse kunagi midagi rohkemat saavutada, kui iga paev vaatavad otsa naljased naod ja pesemata pesu hunnikud ja tolmurullid? Kas naine saabki lapi ja kulbi liigutamisest kaugemale jouda? Loeme yles naise rollid: naine, ema, abikaasa, tytar, ode, minia, sugulane, sober, tootaja, koristaja, pesunaine, opetaja, kasvataja, raamatupidaja, sekretar, INIMENE. Koige vahem on naised hinnatud inimestena ma arvan. Koike muud eeldatakse meilt voi votame ise need kohustused endale.
Pole ime, et tanapaeva suhted ei toimi. Naine pyyab olla koike. Kuid on meil valikut? See on vist labi aegade nii olnudki.
Imekombel saavad ju enamus naised koigega hakkama nii yksi kui abielus olles. Mehed enamuses ei kannata yksi olla, kuna ei suuda ilma naisolevuseta elada mitmel pohjusel.
Ja ikkagi nuputan ma, kuidas osad naised oskavad oma elu organiseerida nii, et see oleks ilusti tasakaalus - aeg perele ja lastele, aeg toole ja kodustele toodele, aeg mehele, aeg iseendale. Oopaevas on liiga vahe tunde ja inimesl energiavarudel piirid.

Midagi on vaga valesti. Tean tapselt, mis on valesti.
Ma ei ole oma normaalses elukeskkonnas. Mul ei ole ymber sopru, oma pere, normaalset ringi, mis igal inimesel on ja peaks olema. Kogu minu elu keerleb mooda sama trajektoori: too-kodu-laps-toidupood. Ma ei kai kuskil ilma lapseta, mul ei ole oma tegemisi voi kaimisi peale too ja poe ja vahest juuksuris. Kui laps on vahest sobranna juures voi vanavanemate juures, ei oska ma oma ajaga mitte midagi peale hakata moistlikku. Ikka teed neidsamu toimetusi. Ma olen sellise eluga harjunud, kuid aastatega on see mind aina rohkem hakanud hairima. Kogu aeg motled et igatsus soprade ja pere jargi Eestis laheb yle, et ei igatse seda elu, mis oli Eestis. Ja et kyll siin tulevad uued tuttavad ja tegemised ja kaimised. Kuid ei tule. Inimesed siin on erinevad, mina olen erinev, ma ei leia oma kohta.

Eestis oli meil elu koigele vaatama kihvt. Meil olid oma sobrad, kaimised, tegemised, me olime nn omad inimesed.
Ehk on see yks pohjus, miks ma aeg-ajal masendusse langen. Mees tuletab mulle siis meelde, et Eestis olid meil jalle teised mured, nagu pidev rahamure ja ebakindlus. Sobrad sinu arveid ei maksa. Kuid ega siingi pole saavutanud seda American Dreami, jah, koik vajalik on olemas, kuid  - teenid rohkem, kulutad ka rohkem. Koik, kes ihkavad valismaale - see tuleb oma hinnaga ja parem majanduslik jarg ei too onne taevast alla. Muru on alati rohelisem teisel pool.

Muidugi ma naen ka vigu endas. Ma tahan koike ise teha. Ma ei ole tahtnud palgata naiteks voorast inimest, lapsehoidjat, et saaksin ise oma asju teha. Kuid mulle on oluline, et ma ise oma lapsega oleksin ja last ise kasvataksin. Olen ma taielik kanaema? Laps on ju suur ja saab ise ilusti hakkama,
iga paev on ta umbes pool tundi yksi kodus, kuni ma koju jouan ja ta taiesti naudib seda iseseisvust.
Kui ma helistan kodu poole soites, et kysida, kuidas koolis laks ja kas ta syya sai endale midagi, siis
tal tavaliselt pole aega minuga raakida ja viskab karsitult toru ara. Paris tundideks teda yksi veel jatta ei taha ja mitte et ta hakkama ei saaks, vaid ma kardan sadat muud asja, mis voib juhtuda.
See on minu teine hada. Pidev kartus, et midagi juhtub. Ja see on mul olnud vaikesest peale. Maletan, kuidas koolusin alati akna peal ja vaatasin, kas ema ikka tuli selle rongiga toolt, millega ta tavaliselt, kui ei tulnud, oli mul kohe paanikaosakond.

Olen vahest moelnud, et kus ma tahaksin olla naiteks 5-10a parast. Kunagi sai ju endale neid eesmarke seatud. Maletan, et ma alati noorena teadasin, et hiljemalt 25a olen ma abielus ja mul on laps. Nii see lakski. Mida ma aga kindlasti ei arvanud ega plaaninud, et ma kolin teise maailma otsa elama ja et mu haridustee jaab poolikuks. Koige suurem unistus hetkel on minna oppima. Mitte paberi voi kraadi parast vaid kuna ma tahan oppida, areneda, teha midagi enda jaoks. Vaja vaid valja moelda, mida minna oppima ja valja nuputada, kuidas koolis kaimine oma ellu mahutada. Ja muidugi rahaline pool.

Koige kergem on syydistada teisi inimesi, ymbritsevat yhiskonda, saatust, tahtedeseisu ja tont teab mida veel, et elu ei ole lainud nii nagu tahaksime.  Kuid toelisus on, et igayks me teeme oma valikud ja teeme nende valikute juures vigu. Niikaua kuni on uus paev, on meil uus voimalus. Keegi meist ei saa muuta meie elu, vaid meie ise. Ma sisendan endale seda iga paev ja imetlen inimesi, kes vaatamata raskustele on end yles tootanud ja saavutanud oma eesmargid.

Olen eluaeg olnud unistaja ja vahest kardan, et jaangi unistama. Kuid niikaua kuni me unistame, on voimalus, et ka oma unistuse taide viime. Lootus sureb viimasena :)

3 comments:

  1. Huvitavalt kirjutad. Tänan. Saagu Su soovid teoks!

    ReplyDelete
  2. Mnjaa,,, seda kirjaannet on sulle kuhjaga antud!
    Muide, sa oled õnnelik inimene, sa oskad unistada! Mina ei oska ja seda päris ausalt... kui yldse midagi tahaks v vajaks jääb see materiaalsuse piiridesse ja see pole õige unistus...

    A sinult on mul nii mõndagi õppida :D

    Mina olen 100% veendunud, et tänapäeva naised saavad enamus ainult siis kõigega hakkama, kui neil on palgatud abijõudu. Kunagi mulle tehti selgeks, et ntx kui sul töötund ajudega maksab 100€, aga teatud tööde eest maksasid sa max 20 € tunnist, siis on ju loomulikult kasulikum see inimene palgata ja oma ajusid pingutada. ja perele saaks lisa teenitud ja kokkuvõtteks leiduks ka vaba aega pere jaoks. iseenesest filosoofia õige, aga kuidas selleni jõuda?

    ReplyDelete
  3. ei tea kyll mida minult oppida on :)
    unistustest pole kasu, kui neid teoks ei tee.

    lahendus on jah vist kas votta lodvemalt voi siis palgata abi voi rakendada rohkem meest.
    tihti pole need variandid voimalikud, valja arvatud mitte midagi teha vahest :)

    ehk selline see elu peabki olema, mine votta kinni ja ma siin vaid hadaldan tyhja.
    peab olema tanulik, et on kodu, mida koristada ja mees korval ja laps, keda armastada :)

    ReplyDelete